ENDEL ÜTLEB:

Vabadus

Jh evangeeliumis on kirjutatud - Jh 8,32. "... ja tunnetate tarkuse, milles on tõe vaim, ja see tõe vaim teeb teid vabaks.

Samas on JSiirak`i raamatus 1,1. kirjutatud: Tarkus, milles on tõe vaim ... elab ainult koos kustumatru armastusega, või teisisõnu - ainult kustumatus armastuses olijatel on õnn omada tarkust, milles on tõe vaim, ... teistel jääb üle "elada ja ilutseda" arvajate seltskonnas ... kogu oma elu ... või seni kuni nad jõuavad arusaamisele, et

Tn 4,14. See käsk oleneb inglite otsusest ja see asi pühade sõnast, selleks, et elavad tunneksid, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle, ja annab selle kellele Kõigekõrgem ise tahab ... see ütlus käib ka raha kohta ... aga ka keele kohta ...

Ja veel Ga 5,1. Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsigem siis selles ja ärge laske endeid jälle panna orjaikkesse ...

Seega vabadus on inim arusaama tasemel üksnes absoluutne oma olemuses. Nii näiteks olin ma vaba ka ENSV päevil (kõndides koos Kristusega) ja ka täna ...

Ro 11,29. Jumal ei võta tagsi oma armuande ja kutsumist vabaduse maile ... elama.

NB! Nii vaba inimest kui ka vaba riiki ei ähvarda mitte miski, sest vabad elavad Jumala kaitse all ...

Ja siin on Varro Vooglaiu ARVAMUS PUDRUTAMINE (mitte aga tarkus, milles on tõe vaim): lugegem ise ... järgnevat teksti vaba mõtte lennuga (kui see muidugi olemas on) ...

VARRO VOOGLAID: Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm!

Lisatud: 14. mai http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3810&lang=est

Terve Mõistuse Sündikaadi 12. mai juhtkirjas küsiti , kas me tõesti keeldume mõistmast, et Euroopa Liidu liikmena on Eesti riigi ja rahva püsimajäämine väga tõsises ohus ja jätkati: "Kas me tõesti keeldume sellele vastu hakkamast? Kas me tõesti keeldume aru saamast, et vaid iseseisvate otsuste langetamine ja elluviimine, mitte järjekindel taganemine „sõprade“ ja vaenlaste surve ees, tagavad meile tingimused rahvusena ka järgmised tuhat aastat püstipäi ringikäimiseks?"
Ühelt poolt ei soovi ma eitada, et Eesti rahva tuleviku suhtes eksisteerib välispidiseid ohte. Kuid siiski on juhtkirjas esitatud seisukohtadega raske lõpuni nõustuda.
Kardan, et otsuste langetamine ja elluviimine iseseisvalt ei taga meile rahvana suurt mitte midagi. Kui lühike taasiseseisvumise järgne aeg peaks olema meile midagi õpetanud, siis on see järgmine: vabadus ei garanteeri meile muud, kui võimaluse teha iseseisvalt häid otsuseid; meie püsimajäämine sõltub mitte niivõrd sellest, kas need otsused on langetatud iseseisvalt, kuivõrd sellest, milliseid otsuseid langetame ja kui sihikindlalt suudame neid otsuseid igapäevaselt kogu oma eluga täide viia, loobudes ühise hüve nimel omakasust lähtuvast tõmblemisest ja teineteisele vastandumisest.
Usun, et kõnealuse juhtkirja koostajad tegelikult jagavad seisukohta, et eesti rahva püsimajäämisest rääkides on hädavajalik rõhutada mitte üksi võimalust iseseisvalt otsuseid langetada, vaid vähemalt samavõrd ka küsimust nende otsuste kõlbelisest kvaliteedist. Kui kasutame oma vabadust nt süütute inimeste massiliseks tapmiseks ja selle riiklikuks rahastamiseks või muul moel elamiseks tulevaste põlvede arvelt, siis me ei väärigi vabadust; ja selles, et oleme naudingutejanus loobunud laste saamise ja kasvatamise vaevast ning seadnud end väikerahvana seeläbi kindlalt väljasuremise kursile, ei ole kedagi teist süüdistada.
Tõepoolest, suurim oht Eestile ei tulene ei Venemaalt, Euroopa Liidust ega muudest välispoliitilistest faktoritest, vaid meie endi suutmatusest ja soovimatusest kasutada vabadust kõlbeliselt hüvelisel moel. Kui me sellest aru ei saa -- kogu rahvana --, siis ei ole meil tõesti lootust oma riiki ja kultuuri säilitada. Nagu kirjutab paavst Johannes Paulus II oma äsja eesti keeleski avaldatud ringkirjas Evangelium Vitae, "kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega [st moraalse hüvega], eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks."
Oleme rahvana tänases kurvas seisus ennekõike just seepärast, et olles Nõukogude Liidu süstemaatilise kultuurilise hävitustöö tulemusel minetanud moraalse kompassi ja võtnud omaks liberalismi südameks oleva väärastunud nägemuse vabadusest kui võimalusest teha ükskõik mida, oleme vabadust kasutanud kõlbeliselt halval moel, orienteerudes isikliku materiaalse heaolu maksimeerimisele, mitte moraalsele ja ühisele hüvele. Nagu paavst Evangelium Vitaes ennustas, on selline relativistlik vabadusekäsitlus viinud kogu lääne ühiskonnas tõsiste väärastumisteni:
"Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist - kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest - õigus elule."
Need sõnad iseloomustavad ka tänast rahvusvaheliste suhete olukorda. Arvan, et need on põhimõtteliselt olulised punktid, mida tuleks tõsiselt arvesse võtta igasuguse riigi ja rahva heaolule orienteeritud poliitilise tegevuse kõige elementaarsemal tasandil.
Ehk kokkuvõtlikult: ennekõike on oluline ühiskonna korraldamine kõlbeliselt hüvelisel moel, mitte selle korraldamine iseseisvalt. Viimane on oluline ja põhjendatud üksnes niivõrd, kui see toimib vahendina esimese kui eesmärgi suhtes.

Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm!