Eile oli kevadine rahvuspüha, mille puhul toimusid mitmetes Saksamaa linnades rahvuslikud meeleavaldused.
Berliinis oli meelt avaldama tulnud ligemale 1000 rahvusmeelset inimest. Kuid politsei ja „õigusriigi“ suutmatuse ja tahtmatuse tõttu kulges demonstratsioon väga vaevaliselt. Vasakäärmuslased, anarhistid ja muu pööbel, kelle seas olid ka Saksa parlamendi asespiiker ja siseminister, korraldasid meeleavalduse marssruudil ebaseaduslikke nn istumisblokaade. Politseil läks selliste istujate eemaldamisega loomulikult kõvasti aega, kuna heainimeste vastu ju jõudu ei kasuta.
Rahvuslased said rongijaamast teele asuda alles kolme tunnise hilinemisega. Kusjuures kogunemiskohta teist teed liikunud 250 inimest piirati politsei poolt sisse ja siis nad vahistati.
Ligemale 700 inimesega rongkäik liikus väga aeglaselt oma ettemääratud teedpidi edasi. Nimelt olid vasakekstremistid ja enamlased kogunenud teeäärsete majade katusele, kuhu nad olid varunud kive, pudeleid ja muud materjal, mida rongkäigulistele pähe loopida. Politsei üritas neile omase sihikindlusega katuseid puhastada, kuid see ei õnnestunud.
Tuhandetesse ulatuv – üle riigi kohale ilmunud – pööbli mass ummistas tänavad ja süütas põlema prügikonteinereid.
Seepeale võttis rahvuslaste meeleavalduse korraldaja vastu otsuse ümber pöörata ja üritus lõpetada, kuna „õigusriik“ ei suutnud nende ohutust tagada.
Kokkuvõttes ei olnud saksameelsetel patriootidel võimalik oma pealinnas isegi mitte 600 meetrit liikuda. Seevastu põlesid prügikastid ja lehvisid punalipud, millele ei tehtud mingeid takistusi.
Ka teistes linnades toimusid väiksemad rahvuslikud meeleavaldused. Hoyerswerdasse oli kogunenud ligemale 400 patriooti. Seal kulges päev üldiselt rahulikult, kui mõned vasakäärmuslaste väljaastumised kõrvale jätta.
Zwickaus toimus demonstratsioon, kuhu oli kogunenud alla 500 natsionalisti. Ametiühingud ja linnavõimud korraldasid sellele üritusele vastumeeleavalduse. Edela-Saksimaa ametiühingute liidu esimees sõnas, et „1. mai on ametiühingute meeleavalduste päev ja meie ei lase seda endalt nende pruunide sigitiste… nende neonatside poolt võtta.“ Paraku näib proua unustavat, et pärast ametühingute likvideerimist 1933. aastal said tööliste probleemid kiire ja radikaalse lahenduse, ilma, et siin oleks vaja olnud saamatuid ametiühinguid. Sallivust näitas ka Zwickau ülemlinnapea: „Meie ütleme, et demokraatidel on Zwickaus ruumi, kuid NPD jaoks seda ei ole!“ Siin on näha, mis on demokratism ja mis demokraatia. Kahjuks ei ole Saksamaal viimas enam nähtud pärast 1945. aastat.
Võib õigustatult öelda, et okupeeritud Saksamaa on ajupesu, ümberkasvatamise ja etnomasohhismi musternäidis.
Berliinis oli meelt avaldama tulnud ligemale 1000 rahvusmeelset inimest. Kuid politsei ja „õigusriigi“ suutmatuse ja tahtmatuse tõttu kulges demonstratsioon väga vaevaliselt. Vasakäärmuslased, anarhistid ja muu pööbel, kelle seas olid ka Saksa parlamendi asespiiker ja siseminister, korraldasid meeleavalduse marssruudil ebaseaduslikke nn istumisblokaade. Politseil läks selliste istujate eemaldamisega loomulikult kõvasti aega, kuna heainimeste vastu ju jõudu ei kasuta.
Rahvuslased said rongijaamast teele asuda alles kolme tunnise hilinemisega. Kusjuures kogunemiskohta teist teed liikunud 250 inimest piirati politsei poolt sisse ja siis nad vahistati.
Ligemale 700 inimesega rongkäik liikus väga aeglaselt oma ettemääratud teedpidi edasi. Nimelt olid vasakekstremistid ja enamlased kogunenud teeäärsete majade katusele, kuhu nad olid varunud kive, pudeleid ja muud materjal, mida rongkäigulistele pähe loopida. Politsei üritas neile omase sihikindlusega katuseid puhastada, kuid see ei õnnestunud.
Tuhandetesse ulatuv – üle riigi kohale ilmunud – pööbli mass ummistas tänavad ja süütas põlema prügikonteinereid.
Seepeale võttis rahvuslaste meeleavalduse korraldaja vastu otsuse ümber pöörata ja üritus lõpetada, kuna „õigusriik“ ei suutnud nende ohutust tagada.
Kokkuvõttes ei olnud saksameelsetel patriootidel võimalik oma pealinnas isegi mitte 600 meetrit liikuda. Seevastu põlesid prügikastid ja lehvisid punalipud, millele ei tehtud mingeid takistusi.
Ka teistes linnades toimusid väiksemad rahvuslikud meeleavaldused. Hoyerswerdasse oli kogunenud ligemale 400 patriooti. Seal kulges päev üldiselt rahulikult, kui mõned vasakäärmuslaste väljaastumised kõrvale jätta.
Zwickaus toimus demonstratsioon, kuhu oli kogunenud alla 500 natsionalisti. Ametiühingud ja linnavõimud korraldasid sellele üritusele vastumeeleavalduse. Edela-Saksimaa ametiühingute liidu esimees sõnas, et „1. mai on ametiühingute meeleavalduste päev ja meie ei lase seda endalt nende pruunide sigitiste… nende neonatside poolt võtta.“ Paraku näib proua unustavat, et pärast ametühingute likvideerimist 1933. aastal said tööliste probleemid kiire ja radikaalse lahenduse, ilma, et siin oleks vaja olnud saamatuid ametiühinguid. Sallivust näitas ka Zwickau ülemlinnapea: „Meie ütleme, et demokraatidel on Zwickaus ruumi, kuid NPD jaoks seda ei ole!“ Siin on näha, mis on demokratism ja mis demokraatia. Kahjuks ei ole Saksamaal viimas enam nähtud pärast 1945. aastat.
Võib õigustatult öelda, et okupeeritud Saksamaa on ajupesu, ümberkasvatamise ja etnomasohhismi musternäidis.
0 comments:
Post a Comment