Mis ootab nüüd Eesti poliitikat?
Ilmateate kohaselt tuleb eelseisev nädalavahetus küll vihmane ja sompus, aga poliitiline termomeeter ennustab ühtlasi palavaid päevi. Juba reede pärastlõunal algab Tallinnas erakonna Eestimaa Rohelised üldkoosolek, mis määrab tõenäoliselt ära selle erakonna saatuse. Strandberg & Co. üritasid oma oponentidest jäädavalt vabaneda, kuid nood ei ole veel alistunud. Tahetakse suruda läbi nõue kutsuda 19. juuniks kokku erakonna erakorraline üldkoosolek, mille päevakorras oleks nii erakonnast väljaheidetute õiguste taastamise hääletamine kui ka arutelu erakonna edasise tegevuse üle: kas jätkata, jaguneda või reorganiseeruda.
Kortslehe värskest numbrist leiab Strandbergi afääri kronoloogia ning roheliste demokraatliku tiiva sõnavõtte ja avaldusi, sealhulgas erakonna tegevuskava ja valimisprogrammi puudutavaid ettepanekuid. Viimaste seast ka lubaduse, et rohelised kaotavad "suurerakondade seadusandliku eelistamise, lihtsustades erakonna loomise tingimusi ning alandades Riigikogu valimiskünnist."
"Enne oli juttu sellest, et märtsis 2011 tulevad valimised ja 1.-2. koht on teada. Mina väidan, et ei ole teada. Ükski koht pole teada. Sellepärast, et kui me isegi vaatame, mis juhtus europarlamendi valimistel – juhtus ime, et tuli mees ja võttis neljandiku häältest," rääkis eilses "Vabariigi kodanike" saates Toomas Trapido. "Rohelise suust võib sellist juttu oodata, aga minu arust on täiesti selgelt vaja elurikkust ka poliitikas. Me ju ei näe looduses ühte tüüpi puid, ühte tüüpi põõsaid, ühte tüüpi linde. Igalühel on oma roll ja midagi öelda. /---/ Minu arust on tähtis, et kui on ühiskonnas mingi toetus, olgu see kasvõi 1%, et ta oleks pildil. Ja ma usun, et suudetakse teha ka koalitsioone, mis töötavad."
Suuremad erakonnad seisavad täna silmitsi selge valikuga: kas viia Riigikogu valimise seadus ruttu kooskõlla põhiseadusega või riskeerida võimalusega, et mõni väiksem erakond saab järgmisel aastal sellele teemale toetudes sama ootamatult võimsa häältesaagi nagu möödunud aastal Euroopa Parlamendi valimisel Indrek Tarand. Kui teema on selleks ajaks päevakorrast maas, siis ei saa keegi neid enam seda kaudu ohustada.
Valimiskünnise kaotamise järel võivad pääseda Riigikokku muidugi ka sellised jõud, mida paljud seal näha ei taha, näiteks Euroopa Liidust lahkumist nõudev Eesti Iseseisvuspartei, mille üldkoosolek tuleb laupäeval Pärnus. Tartus leiab samal ajal Eesti Vabaduspartei (Põllumeeste Kogu) tegelaste korraldusel aset iseseisvuslaste ümarlaud. Esimene selline iseseisvuslaste ümarlaud, kus analüüsiti valimiskampaania võimalikkust, toimus aprillis. Iseseisvuspartei üldkoosoleku päevakorras on nüüd ka saadud ühinemistaotluse menetlemine.
Minu hinnangul ei ole Euroopa Liidu vastaste väljavaated järgmisel aastal Riigikokku jõuda kehtiva valimiskünnise püsimisel kuigi head, aga kui see kaotada, siis nende väljavaated kahtlemata paranevad. Aprillis oleks Iseseisvuspartei saanud Emori küsitluse kohaselt juba 2% häältest. 2007. aastal toetas seda vaid 0.2% valijatest. Toona ei võtnud see valimisteks valmistumist eriti tõsiselt, kuid möödunud aastal oli Iseseisvuspartei kõige kiiremini kasvanud liikmete arvuga erakond Eestis ning paistab, et nüüd lähevad asjad teisiti.
Tänase seisuga tundub, et järgmisel aastal võivad saada 2-3% häältest nii EIP-EVP, Eestimaa Rohelised ja Eestimaa Rahvaliit kui ka erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, millest oli veidi juttu eelmisel nädalal. Kui kehtib viieprotsendiline valimiskünnis, siis tähendab see seda, et nende kõigi tegevuslavaks saab pärast 6. märtsi mitte parlament, vaid tänav. Samale murekohale juhtis Rahvaliidu kongressil tähelepanu Arnold Rüütel.
See seab suuremad erakonnad teise selge valiku ette: kas viia Riigikogu valimise seadus nüüd kooskõlla põhiseadusega ja taluda parlamendis reaalset arvamuste paljusust või riskeerida võimalusega, et pärast 2011. aasta valimisi hakkab Eestis vohama tõeline tänavapoliitika, mitte enam selline rahulolematuse kanaliseerimine, mida on praktiseerinud Keskerakond.
Kõigi nende riskide maandamiseks ei ole vaja teha muud kui pidada lugu Eesti Vabariigi põhiseadusest. Absoluutne enamus kohtadest jaguneks sellisel juhul ikkagi kahe erakonna vahel. Lihtsalt 10-12 kohta läheks jagamisele nelja-viie väikese jõu vahel, mis rikastaksid parlamenti erinevate vaatepunktidega ja millest mõned kõlbaksid ehk isegi aeg-ajalt valitsusse kaasamiseks.
Valik, nagu öeldakse, on nende teha. Ärgu ainult pärast virisegu, et keegi neid ei hoiatanud ega pakkunud päästvat õlekõrt.
Kortslehe värskest numbrist leiab Strandbergi afääri kronoloogia ning roheliste demokraatliku tiiva sõnavõtte ja avaldusi, sealhulgas erakonna tegevuskava ja valimisprogrammi puudutavaid ettepanekuid. Viimaste seast ka lubaduse, et rohelised kaotavad "suurerakondade seadusandliku eelistamise, lihtsustades erakonna loomise tingimusi ning alandades Riigikogu valimiskünnist."
"Enne oli juttu sellest, et märtsis 2011 tulevad valimised ja 1.-2. koht on teada. Mina väidan, et ei ole teada. Ükski koht pole teada. Sellepärast, et kui me isegi vaatame, mis juhtus europarlamendi valimistel – juhtus ime, et tuli mees ja võttis neljandiku häältest," rääkis eilses "Vabariigi kodanike" saates Toomas Trapido. "Rohelise suust võib sellist juttu oodata, aga minu arust on täiesti selgelt vaja elurikkust ka poliitikas. Me ju ei näe looduses ühte tüüpi puid, ühte tüüpi põõsaid, ühte tüüpi linde. Igalühel on oma roll ja midagi öelda. /---/ Minu arust on tähtis, et kui on ühiskonnas mingi toetus, olgu see kasvõi 1%, et ta oleks pildil. Ja ma usun, et suudetakse teha ka koalitsioone, mis töötavad."
Suuremad erakonnad seisavad täna silmitsi selge valikuga: kas viia Riigikogu valimise seadus ruttu kooskõlla põhiseadusega või riskeerida võimalusega, et mõni väiksem erakond saab järgmisel aastal sellele teemale toetudes sama ootamatult võimsa häältesaagi nagu möödunud aastal Euroopa Parlamendi valimisel Indrek Tarand. Kui teema on selleks ajaks päevakorrast maas, siis ei saa keegi neid enam seda kaudu ohustada.
Valimiskünnise kaotamise järel võivad pääseda Riigikokku muidugi ka sellised jõud, mida paljud seal näha ei taha, näiteks Euroopa Liidust lahkumist nõudev Eesti Iseseisvuspartei, mille üldkoosolek tuleb laupäeval Pärnus. Tartus leiab samal ajal Eesti Vabaduspartei (Põllumeeste Kogu) tegelaste korraldusel aset iseseisvuslaste ümarlaud. Esimene selline iseseisvuslaste ümarlaud, kus analüüsiti valimiskampaania võimalikkust, toimus aprillis. Iseseisvuspartei üldkoosoleku päevakorras on nüüd ka saadud ühinemistaotluse menetlemine.
Minu hinnangul ei ole Euroopa Liidu vastaste väljavaated järgmisel aastal Riigikokku jõuda kehtiva valimiskünnise püsimisel kuigi head, aga kui see kaotada, siis nende väljavaated kahtlemata paranevad. Aprillis oleks Iseseisvuspartei saanud Emori küsitluse kohaselt juba 2% häältest. 2007. aastal toetas seda vaid 0.2% valijatest. Toona ei võtnud see valimisteks valmistumist eriti tõsiselt, kuid möödunud aastal oli Iseseisvuspartei kõige kiiremini kasvanud liikmete arvuga erakond Eestis ning paistab, et nüüd lähevad asjad teisiti.
Tänase seisuga tundub, et järgmisel aastal võivad saada 2-3% häältest nii EIP-EVP, Eestimaa Rohelised ja Eestimaa Rahvaliit kui ka erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, millest oli veidi juttu eelmisel nädalal. Kui kehtib viieprotsendiline valimiskünnis, siis tähendab see seda, et nende kõigi tegevuslavaks saab pärast 6. märtsi mitte parlament, vaid tänav. Samale murekohale juhtis Rahvaliidu kongressil tähelepanu Arnold Rüütel.
See seab suuremad erakonnad teise selge valiku ette: kas viia Riigikogu valimise seadus nüüd kooskõlla põhiseadusega ja taluda parlamendis reaalset arvamuste paljusust või riskeerida võimalusega, et pärast 2011. aasta valimisi hakkab Eestis vohama tõeline tänavapoliitika, mitte enam selline rahulolematuse kanaliseerimine, mida on praktiseerinud Keskerakond.
Kõigi nende riskide maandamiseks ei ole vaja teha muud kui pidada lugu Eesti Vabariigi põhiseadusest. Absoluutne enamus kohtadest jaguneks sellisel juhul ikkagi kahe erakonna vahel. Lihtsalt 10-12 kohta läheks jagamisele nelja-viie väikese jõu vahel, mis rikastaksid parlamenti erinevate vaatepunktidega ja millest mõned kõlbaksid ehk isegi aeg-ajalt valitsusse kaasamiseks.
Valik, nagu öeldakse, on nende teha. Ärgu ainult pärast virisegu, et keegi neid ei hoiatanud ega pakkunud päästvat õlekõrt.
0 comments:
Post a Comment