kolmapäev, 19, mai 2010
Erakond võib hävida, aga rohelised ei kao
Viie aasta eest sai kirjutatud Maalehes veidi interneti rollist demokraatia elustamisel, märkides muu hulgas järgmist:
Ma saan täiesti aru, et Strandbergil, kes oli üks selle erakonna loomise peamistest initsiaatoritest, võib nüüd olla raske leppida sellega, et lapsuke kipub minema oma teed ehk väljuma tema kontrolli alt, aga erakonna püsimajäämise huvides oleks ehk siiski mõistlikum seda teha.
Rohelise erakonna peamiseks hädaks on seni olnud organisatoorne nõrkus. Potentsiaalseid valijaid, nagu küsitlused kinnitavad, leidub piisavalt, aga erakonnal on suhteliselt vähe liikmeid (sama palju kui Põllumeeste Kogul), nõrgalt arenenud organisatsioon ning vähe ühiskonnas laiemalt tuntud tugevaid kandidaate, kes võiksid koguda valimistel palju hääli. Strandbergi & Co. tegevus erakonna puhastamisel teisitimõtlejatest seda olukorda ilmselt parandada ei aita. Ühest küljest kuivab selle tulemusel erakonnas kokku niigi väike aktivistide ring. Teisest küljest loobuvad selle tõttu kandideerimisest tõenäoliselt Villu Tamme, Tõnis Mägi, Tõnu Trubetsky ja mitmed teised sellised 2007. aastal erakonnale hääli kogunud tuntud inimesed.
Kui erakonnas jääb nüüd aga lõpuks siiski peale demokraatlik tiib, siis tähendab see ilmselt Strandbergi & Co. lahkumist, sest on raske näha võimalust, et nad saaksid pärast sellist slikerdamist seal veel jätkata. Ka see oleks erakonnale suur kaotus elavjõus. Kõigele vaatamata on Strandberg siiski olnud seni roheliste tuntuim eestkõneleja.
Erakonna seis on lähenevate valimiste eel seega nii või teisiti üsna täbar. Sellises lootusetuna näivas olukorras võib see erakond kas lihtsalt lakata eksisteerimast, kui selles pettunud inimesed lahkuvad ja liikmete arv langeb alla tuhande, või panna leivad ühte kappi ehk saada alla neelatud mõne teise poolt. 1990-ndate alguses rohelisest liikumisest sündinud erakonna sõi ju lõpuks ära Keskerakond. Võib juhtuda, et nüüd pistavad selle nahka näiteks sotsid.
Kas selline lahendus oleks lõplik?
Minu arvates mitte. Roheline erakond sündis, sest selle järele oli sotsiaalne tellimus. Rohelise mõtteviisi kandepind Eesti ühiskonnas on suhteliselt lai. Võib väita, et meie kodanikuühiskonna üheks paremini arenenud osaks on just seda valdkonda puudutav (Eesti Roheline Liikumine, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Loomakaitse Selts, Eestimaa Looduse Fond jne. jne.). Selle kandepind näitab pigem laienemise, mitte kitsenemise märke. Ja on täiesti loomulik, et erakondade tasandil väljendub see läbi eraldi rohelise erakonna, mis läheneb poliitika kujundamisele just läbi selle vaatevinkli ja pöörab suuremat tähelepanu nendele teemadele, mida sellise mõtteviisiga inimesed oluliseks peavad.
Teised erakonnad võivad omada nendes valdkondades oma vaadete paketti, aga nad ei saa tegelikult asendada rohelist erakonda.
Seetõttu usun, et isegi kui Eestimaa Rohelised peaks nüüd poliitiliselt maastikult kaduma, siis järgneks varem või hiljem uus katse sellist erakonda luua. Riigikogust välja langemine, muide, ei tähendaks veel automaatselt seda, et selle erakonnaga ongi nüüd asi ühel pool. Pikemas perspektiivis oleks ehk isegi parem, kui see töötaks ennast üles vaikselt läbi kohalike omavalitsuste, rajaks organisatsiooni lähtudes rohujuure tasandilt, mitte ülevalt alla. Aga see eeldab toimivat sisedemokraatiat, mis näib selles erakonnas praegusel hetkel kahjuks puuduvat.
"Eestist võib samuti leida uue – õigemini taasleitud vana – poliitilise liikumise, mille puhul internet mängib inimeste koondamisel suurt rolli. Rohelise erakonna asutamise algatusgrupp teatab veebiküljel demokraatia.ee, et selle eesmärk on koondada kokku vähemalt tuhat liiget ning seejärel formeeruda üldkoosolekul ümber roheliseks erakonnaks.Täna võib näida, et see mõtteavaldus oli kohutavalt naiivne, sest 2006. aasta lõpus viimaks ilmavalgust näinud erakond Eestimaa Rohelised pääses küll uue tulijana kohe Riigikokku, kuid ebaõnnestus eelmisel aastal nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalikel valimistel ning on langenud üha süvenevasse sisekriisi, mille tulemusel on hakanud seda paljude inimeste silmis nüüd kõige paremini iseloomustama sõna "jätkusuutmatu" – Emori küsitluse kohaselt toetanuks seda aprillis 8% valijatest, aga ei ole just palju neid, kes usuvad, et järgmisel aastal nii tõesti minna võiks.
Kuigi mitmed juba olemasolevad parteid on üritanud – pärast seda, kui roheliste kandidaat Marek Strandberg kogus Euroopa Parlamendi valimistel üksikkandidaadina enam kui 5000 häält – endile rohelist mainet luua, ei ole nende poliitika kuigivõrd jätkusuutlikumaks muutunud. Rohelised on õigel teel."
Ma saan täiesti aru, et Strandbergil, kes oli üks selle erakonna loomise peamistest initsiaatoritest, võib nüüd olla raske leppida sellega, et lapsuke kipub minema oma teed ehk väljuma tema kontrolli alt, aga erakonna püsimajäämise huvides oleks ehk siiski mõistlikum seda teha.
Rohelise erakonna peamiseks hädaks on seni olnud organisatoorne nõrkus. Potentsiaalseid valijaid, nagu küsitlused kinnitavad, leidub piisavalt, aga erakonnal on suhteliselt vähe liikmeid (sama palju kui Põllumeeste Kogul), nõrgalt arenenud organisatsioon ning vähe ühiskonnas laiemalt tuntud tugevaid kandidaate, kes võiksid koguda valimistel palju hääli. Strandbergi & Co. tegevus erakonna puhastamisel teisitimõtlejatest seda olukorda ilmselt parandada ei aita. Ühest küljest kuivab selle tulemusel erakonnas kokku niigi väike aktivistide ring. Teisest küljest loobuvad selle tõttu kandideerimisest tõenäoliselt Villu Tamme, Tõnis Mägi, Tõnu Trubetsky ja mitmed teised sellised 2007. aastal erakonnale hääli kogunud tuntud inimesed.
Kui erakonnas jääb nüüd aga lõpuks siiski peale demokraatlik tiib, siis tähendab see ilmselt Strandbergi & Co. lahkumist, sest on raske näha võimalust, et nad saaksid pärast sellist slikerdamist seal veel jätkata. Ka see oleks erakonnale suur kaotus elavjõus. Kõigele vaatamata on Strandberg siiski olnud seni roheliste tuntuim eestkõneleja.
Erakonna seis on lähenevate valimiste eel seega nii või teisiti üsna täbar. Sellises lootusetuna näivas olukorras võib see erakond kas lihtsalt lakata eksisteerimast, kui selles pettunud inimesed lahkuvad ja liikmete arv langeb alla tuhande, või panna leivad ühte kappi ehk saada alla neelatud mõne teise poolt. 1990-ndate alguses rohelisest liikumisest sündinud erakonna sõi ju lõpuks ära Keskerakond. Võib juhtuda, et nüüd pistavad selle nahka näiteks sotsid.
Kas selline lahendus oleks lõplik?
Minu arvates mitte. Roheline erakond sündis, sest selle järele oli sotsiaalne tellimus. Rohelise mõtteviisi kandepind Eesti ühiskonnas on suhteliselt lai. Võib väita, et meie kodanikuühiskonna üheks paremini arenenud osaks on just seda valdkonda puudutav (Eesti Roheline Liikumine, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Loomakaitse Selts, Eestimaa Looduse Fond jne. jne.). Selle kandepind näitab pigem laienemise, mitte kitsenemise märke. Ja on täiesti loomulik, et erakondade tasandil väljendub see läbi eraldi rohelise erakonna, mis läheneb poliitika kujundamisele just läbi selle vaatevinkli ja pöörab suuremat tähelepanu nendele teemadele, mida sellise mõtteviisiga inimesed oluliseks peavad.
Teised erakonnad võivad omada nendes valdkondades oma vaadete paketti, aga nad ei saa tegelikult asendada rohelist erakonda.
Seetõttu usun, et isegi kui Eestimaa Rohelised peaks nüüd poliitiliselt maastikult kaduma, siis järgneks varem või hiljem uus katse sellist erakonda luua. Riigikogust välja langemine, muide, ei tähendaks veel automaatselt seda, et selle erakonnaga ongi nüüd asi ühel pool. Pikemas perspektiivis oleks ehk isegi parem, kui see töötaks ennast üles vaikselt läbi kohalike omavalitsuste, rajaks organisatsiooni lähtudes rohujuure tasandilt, mitte ülevalt alla. Aga see eeldab toimivat sisedemokraatiat, mis näib selles erakonnas praegusel hetkel kahjuks puuduvat.
0 comments:
Post a Comment