esmaspäev, 24, mai 2010
Mis saab nüüd Karel Rüütlist?
Erakonna eelmine esimees Jaanus Marrandi on öelnud nüüd selge sõnaga otse välja, et lahkub Rahvaliidust ning kaalub kindlasti ka võimalust sotsiaaldemokraatidega ühinemiseks. Karel Rüütli ei ole nii kategooriliselt väljendunud, kuid on andnud mõista, et temagi võib minna sama teed. Homme õhtuks peaks asi olema juba veidi selgem.
Samas on tänaseks selge ka see, et sotside hulgas teda keegi enam eriti ei oota ja kui mõni nendega ühinemist toetanud nn. poistebändist võib jääda Rahvaliitu, siis on selleks just Rüütli, keda kannustas kogu seda ebaõnnestunud projekti toetama pigem Rahvaliidu lootusetuna näiva seisu kogu raskuse tunnetamine, mitte see, et ta oleks üliväga veendunud vasakpoolne. Lauri Läänemets sobib oma maailmavaatelt kindlasti palju paremini sotsiaaldemokraatide hulka, aga Rüütli puhul ei ole ma selles nii kindel.
Rahvaliitu jäädes peaks ta tõmbuma nüüd aga vähemalt mõneks ajaks tahaplaanile. Kui tema ambitsiooniks on jätkata aktiivselt tegutsemist üleriigilises poliitikas, parlamendis ja mõne erakonna juhtkonnas, siis ei pruugi see mõte olla talle vastuvõetav ja seetõttu võib ta näha oma tulevikku ikkagi Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Ma ei usu, et SDE need lootused täidaks, aga see selleks.
Rahvaliidul seisab ees raske ülesmäge rühkimine
Arnold Rüütel tõi Rahvaliidu möödunud pühapäeval selgelt tagasi tema paremtsentristlike juurte juurde.
"Ma leian, et Eesti ühiskond vajab rahvuslik-konservatiivset, samas hoolivat, kogu Eesti eest seisvat regionaalerakonda, kes oleks tasakaalustav jõud parem- ja vasakerakondade vahel ning tagaks selle, et oleksime riigina ja rahvana jätkusuutlikud," ütles Rüütel erakonna kongressil peetud kõnes.
Rahvaliidu algset ideed, mille juurde nüüd tagasi pöörduti, ei ole kunagi mõistnud – ega toetanud – suur osa Eesti ajakirjanikest ning võib üsna kindel olla selles, et valimiste eel jätkub meedias Rahvaliidu peksmine, halvustamine, mõnitamine ja naeruvääristamine.
Osad sotsiaaldemokraatide suhtes sümpaatiat tundvad ajakirjanikud tajuvad Rahvaliidu kongressi eilset otsust, nagu tänane päev on ju näidanud, peaaegu isikliku solvanguna. Tegelikult peaksid nad olema õnnelikud selle üle, et Rahvaliit ei hakanud kallutama meie sotse kõrvale nende kursilt tavapärasteks eurosotsideks, aga inimeste emotsioonid ei ole alati ratsionaalsed.
Samuti jätkavad nüüd Rahvaliidu tampimist, sealhulgas selle seostamist stigmatiseeritud Keskerakonnaga, tõenäoliselt osad Isamaa ja Res Publica Liidu veendunud poolehoidjad ja liikmed, kes kujutavad ehk isegi üsna õigustatult ette, et kui Rahvaliit kaoks, siis võidaks sellest tegelikult kõige rohkem toetajaid juurde just IRL.
"Mina usun Eestimaa Rahvaliitu ja tema võimesse jätkata iseseisvalt oma poliitilist missiooni," ütles Rüütel erakonna eilsel kongressil, kuid ta lisas ka kohe juurde, et "selle nimel tuleb aga kõvasti tööd teha."
Omalt poolt soovin rahvaliitlastele selleks jõudu ja pealehakkamist, sest minu kui valija seisukohalt oleks selle erakonna püsimajäämine iseseisva poliitilise jõuna üksnes tervitatav.
Samas on tänaseks selge ka see, et sotside hulgas teda keegi enam eriti ei oota ja kui mõni nendega ühinemist toetanud nn. poistebändist võib jääda Rahvaliitu, siis on selleks just Rüütli, keda kannustas kogu seda ebaõnnestunud projekti toetama pigem Rahvaliidu lootusetuna näiva seisu kogu raskuse tunnetamine, mitte see, et ta oleks üliväga veendunud vasakpoolne. Lauri Läänemets sobib oma maailmavaatelt kindlasti palju paremini sotsiaaldemokraatide hulka, aga Rüütli puhul ei ole ma selles nii kindel.
Rahvaliitu jäädes peaks ta tõmbuma nüüd aga vähemalt mõneks ajaks tahaplaanile. Kui tema ambitsiooniks on jätkata aktiivselt tegutsemist üleriigilises poliitikas, parlamendis ja mõne erakonna juhtkonnas, siis ei pruugi see mõte olla talle vastuvõetav ja seetõttu võib ta näha oma tulevikku ikkagi Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Ma ei usu, et SDE need lootused täidaks, aga see selleks.
Rahvaliidul seisab ees raske ülesmäge rühkimine
Arnold Rüütel tõi Rahvaliidu möödunud pühapäeval selgelt tagasi tema paremtsentristlike juurte juurde.
"Ma leian, et Eesti ühiskond vajab rahvuslik-konservatiivset, samas hoolivat, kogu Eesti eest seisvat regionaalerakonda, kes oleks tasakaalustav jõud parem- ja vasakerakondade vahel ning tagaks selle, et oleksime riigina ja rahvana jätkusuutlikud," ütles Rüütel erakonna kongressil peetud kõnes.
Rahvaliidu algset ideed, mille juurde nüüd tagasi pöörduti, ei ole kunagi mõistnud – ega toetanud – suur osa Eesti ajakirjanikest ning võib üsna kindel olla selles, et valimiste eel jätkub meedias Rahvaliidu peksmine, halvustamine, mõnitamine ja naeruvääristamine.
Osad sotsiaaldemokraatide suhtes sümpaatiat tundvad ajakirjanikud tajuvad Rahvaliidu kongressi eilset otsust, nagu tänane päev on ju näidanud, peaaegu isikliku solvanguna. Tegelikult peaksid nad olema õnnelikud selle üle, et Rahvaliit ei hakanud kallutama meie sotse kõrvale nende kursilt tavapärasteks eurosotsideks, aga inimeste emotsioonid ei ole alati ratsionaalsed.
Samuti jätkavad nüüd Rahvaliidu tampimist, sealhulgas selle seostamist stigmatiseeritud Keskerakonnaga, tõenäoliselt osad Isamaa ja Res Publica Liidu veendunud poolehoidjad ja liikmed, kes kujutavad ehk isegi üsna õigustatult ette, et kui Rahvaliit kaoks, siis võidaks sellest tegelikult kõige rohkem toetajaid juurde just IRL.
"Mina usun Eestimaa Rahvaliitu ja tema võimesse jätkata iseseisvalt oma poliitilist missiooni," ütles Rüütel erakonna eilsel kongressil, kuid ta lisas ka kohe juurde, et "selle nimel tuleb aga kõvasti tööd teha."
Omalt poolt soovin rahvaliitlastele selleks jõudu ja pealehakkamist, sest minu kui valija seisukohalt oleks selle erakonna püsimajäämine iseseisva poliitilise jõuna üksnes tervitatav.
0 comments:
Post a Comment