neljapäev, 20, mai 2010
Rahvaliit võib siiski minna suuremalt jaolt sotsiks
Rahvaliidus praegu valitsevate meeleolude ratsionaalne analüüs ning elavate klassikute ennustused näivad viitavat sellele, et pühapäevasel Rahvaliidu kongressil ei kiideta Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ühinemist heaks, aga minu meelest ei saa veel siiski välistada võimalust, et päeva lõpuks on langetatud otsus seda ikkagi teha.
Osad rahvaliitlased räägivad nüüd, et jätkuvad vaidlused erakonna saatuse üle on tingitud sellest, et see oli vahepeal "liiga edukas" (aastaid valitsuses) ja sellega ühines palju ambitsioonikaid inimesi, kes nägid selles erakonnas lihtsalt vahendit võimu juurde pääsemiseks ega oma tegelikult mingit maailmavaadet. Nüüd on need karjeristid erakonna madala reitingu tõttu suures paanikas ja näevad Rahvaliidu ühendamises sotsidega võimalust mitte osutuda kaotajateks. Kui nad ükshaaval üle jookseksid, siis ei saaks nad sotside hulgas nii häid positsioone kui terve erakonna ühendamisel. Seetõttu tegelevadki nad Rahvaliidu hävitamisega. Neist vabanemine oleks aga nagu vabanemine üleliigsest ballastist.
See iseseisva erakonnana jätkamist toetav radikaalne positsioon eirab minu meelest tõsiasja, et võimuparteiks olemine mängis Rahvaliidu puhul suurt rolli juba algusest peale ning see ei ole olnud maailmavaateliselt kunagi väga ühtne. Sotsidele lähedane tiib ei ole ju tekkinud selles erakonnas alles viimastel kuudel.
Kajar Lember kuulutas juba 2006. aastal (enne Arnold Rüütli kaotust presidendivalimistel, enne Riigikogu valimisel varasemast poole kehvema tulemuse saamist ja valitsusest opositsiooni kukkumist) valijameeste poole pöördudes, et "sotsiaaldemokraatia kui maailmavaade oleks meie tänases ühiskonnas vägagi vastuvõetav ja seda mõõdet oleks riigivalitsemisse vaja." Tema süüdistas sotse toona otsesõnu selles, et nad on sotsiaaldemokraadid vaid retoorikas, et nende juht Toomas Hendrik Ilves on mesikeelne liberaal, et nad müüsid maha raudtee ning tahtsid teha sama elektrijaamadega. Ei saa seega väita, et kõik Rahvaliidu tänased noored juhid on avastanud alles viimasel ajal, et nende maailmavaade on väga lähedane sotsiaaldemokraatiale.
Jaak Alliku puhul ei kahtle ilmselt keegi, et ta on olnud oma maailmavaatelt kogu aeg sotsiaaldemokraat. Samuti ei ole oma sümpaatiaid kunagi varjanud mitmed teised vanemad tegijad, kes propageerisid sotsidega ühinemist juba siis, kui Rahvaliidul oli Riigikogus praegusest enam kui poole rohkem kohtasid, kui kuuluti valitsusse, kui Kadriorus resideerus Rüütel, mitte Ilves.
Samas toimis Rahvaliit toona kanalina või omalaadse klubina, kuhu kuulumine lihtsustas paljudel vallavanematel ja põllumeestel keskvõimuga suhtlemist – mehed olid käinud ministriga ühes koolis (EPA), võib-olla koos jahil või saunas, kuulusid ühte erakonda ja said vajaduse korral vabalt lahtise tekstiga rääkida, raiskamata auru mõttetule bürokraatiale ja formaalsustele. Seda vanade epakate tiiba võib nimetada erakonna pragmaatiliseks tuumikuks, mis on mõõdukalt rahvuslik, kuid üldiselt skeptiline igasuguste ideoloogiate suhtes ning tunnetab nüüd järjest selgemini, et ei ole mingit kasu kuulumisest erakonda, mis on Riigikogus opositsioonis ja võib parlamendist üldse välja langeda.
Kogu austuse juures Arnold Rüütli vastu, kes oli neist paljude õpingute ajal EPA rektor, võivad pragmaatikud pühapäevasel kongressil leida, et Rahvaliidul siiski puudub iseseisvana jätkates tulevik ning ühinemine sotsidega ei olegi nii halb mõte, sest sotsid on juba neelanud alla kaks maaerakonda ja selle tulemusel on neil seal rohkem mõttekaaslasi kui teistes erakondades. Lisaks on sotsidel oma eurosaadik, kellega nad leiaksid kergesti ühise keele. Ja ei ole veel teada, kas järgmisel aastal tuleb riigis võimule Keskerakond või jätkab Reformierakond, aga sotsid võivad minna siis koalitsiooni nii ühe kui ka teisega. Sellest vaatepunktist, mida noorematest esindab ilmselt erakonna esimees Karel Rüütli, oleks sotsidega ühinemine lihtsalt kõige pragmaatilisem käik.
Rahvaliidu säilitamist iseseisva jõuna toetavad kõige rohkem need, kelle jaoks see on tõesti kergelt rahvuslik-konservatiivset maailmavaadet esindav erakond, mille seisukohad võivad mõnes osas kattuda sotside omadega, kuid mis on neist siiski põhimõtteliselt erinev. Iseseisvuslaste tuntuimaks eestkõnelejaks on saanud Arnold Rüütel.
Sotsidega ühinemise vastu on aga ka mõned sellised pragmaatikud, kes näevad oma tulevikku mõnes teises erakonnas ja soovivad hoida Rahvaliidu kui erakonna ametlikku sotsidega ühinemist ära selleks, et nad saaksid viia hiljem erakonna lagunemisel suuremaid tükke mujale, täpsemalt Keskerakonda.
On muidugi võimalik, et Rahvaliit otsustab sotsidega mitte ühineda, osa rahvast lahkub, kuid erakond jääb siiski püsima ning mobiliseerub eelseisvateks valimisteks senisest selgemalt rahvuslik-konservatiivse jõuna. Aga minu hinnangul on Rahvaliidus nüüd kaalukeeleks need pragmaatikud, keda on ärritanud erakonna juhtide käitumine, millest ei paista välja just erilist austust erakonna liikmete suhtes, kuid keda on põhimõtteliselt võimalik veenda selles, et sotsidega ühinemine oleks praegust olukorda arvestades kõige mõistlikum.
Ja isegi kui erakonna liikmeid ratsionaalsete argumentidega veenda ei õnnestu, siis on erakonna juhtide käsutuses nüüd ju erinevaid võimalusi skeemitamiseks, mis võimaldaks saavutada soovitud tulemuse nüüd erakonna liikmete enamuse tahte vastaselt. Ma ei ole kindel, et nad selle üle pärast õnnelikud oleksid, aga kui vaadata praegu roheliste hulgas toimuvat kammajaad, siis ei saa seda võimalust ju päriselt välistada. Igatahes on praegu veel vara öelda, mis Rahvaliidust pühapäeval saab. Ja mis saab seejärel sotsidest...
Osad rahvaliitlased räägivad nüüd, et jätkuvad vaidlused erakonna saatuse üle on tingitud sellest, et see oli vahepeal "liiga edukas" (aastaid valitsuses) ja sellega ühines palju ambitsioonikaid inimesi, kes nägid selles erakonnas lihtsalt vahendit võimu juurde pääsemiseks ega oma tegelikult mingit maailmavaadet. Nüüd on need karjeristid erakonna madala reitingu tõttu suures paanikas ja näevad Rahvaliidu ühendamises sotsidega võimalust mitte osutuda kaotajateks. Kui nad ükshaaval üle jookseksid, siis ei saaks nad sotside hulgas nii häid positsioone kui terve erakonna ühendamisel. Seetõttu tegelevadki nad Rahvaliidu hävitamisega. Neist vabanemine oleks aga nagu vabanemine üleliigsest ballastist.
See iseseisva erakonnana jätkamist toetav radikaalne positsioon eirab minu meelest tõsiasja, et võimuparteiks olemine mängis Rahvaliidu puhul suurt rolli juba algusest peale ning see ei ole olnud maailmavaateliselt kunagi väga ühtne. Sotsidele lähedane tiib ei ole ju tekkinud selles erakonnas alles viimastel kuudel.
Kajar Lember kuulutas juba 2006. aastal (enne Arnold Rüütli kaotust presidendivalimistel, enne Riigikogu valimisel varasemast poole kehvema tulemuse saamist ja valitsusest opositsiooni kukkumist) valijameeste poole pöördudes, et "sotsiaaldemokraatia kui maailmavaade oleks meie tänases ühiskonnas vägagi vastuvõetav ja seda mõõdet oleks riigivalitsemisse vaja." Tema süüdistas sotse toona otsesõnu selles, et nad on sotsiaaldemokraadid vaid retoorikas, et nende juht Toomas Hendrik Ilves on mesikeelne liberaal, et nad müüsid maha raudtee ning tahtsid teha sama elektrijaamadega. Ei saa seega väita, et kõik Rahvaliidu tänased noored juhid on avastanud alles viimasel ajal, et nende maailmavaade on väga lähedane sotsiaaldemokraatiale.
Jaak Alliku puhul ei kahtle ilmselt keegi, et ta on olnud oma maailmavaatelt kogu aeg sotsiaaldemokraat. Samuti ei ole oma sümpaatiaid kunagi varjanud mitmed teised vanemad tegijad, kes propageerisid sotsidega ühinemist juba siis, kui Rahvaliidul oli Riigikogus praegusest enam kui poole rohkem kohtasid, kui kuuluti valitsusse, kui Kadriorus resideerus Rüütel, mitte Ilves.
Samas toimis Rahvaliit toona kanalina või omalaadse klubina, kuhu kuulumine lihtsustas paljudel vallavanematel ja põllumeestel keskvõimuga suhtlemist – mehed olid käinud ministriga ühes koolis (EPA), võib-olla koos jahil või saunas, kuulusid ühte erakonda ja said vajaduse korral vabalt lahtise tekstiga rääkida, raiskamata auru mõttetule bürokraatiale ja formaalsustele. Seda vanade epakate tiiba võib nimetada erakonna pragmaatiliseks tuumikuks, mis on mõõdukalt rahvuslik, kuid üldiselt skeptiline igasuguste ideoloogiate suhtes ning tunnetab nüüd järjest selgemini, et ei ole mingit kasu kuulumisest erakonda, mis on Riigikogus opositsioonis ja võib parlamendist üldse välja langeda.
Kogu austuse juures Arnold Rüütli vastu, kes oli neist paljude õpingute ajal EPA rektor, võivad pragmaatikud pühapäevasel kongressil leida, et Rahvaliidul siiski puudub iseseisvana jätkates tulevik ning ühinemine sotsidega ei olegi nii halb mõte, sest sotsid on juba neelanud alla kaks maaerakonda ja selle tulemusel on neil seal rohkem mõttekaaslasi kui teistes erakondades. Lisaks on sotsidel oma eurosaadik, kellega nad leiaksid kergesti ühise keele. Ja ei ole veel teada, kas järgmisel aastal tuleb riigis võimule Keskerakond või jätkab Reformierakond, aga sotsid võivad minna siis koalitsiooni nii ühe kui ka teisega. Sellest vaatepunktist, mida noorematest esindab ilmselt erakonna esimees Karel Rüütli, oleks sotsidega ühinemine lihtsalt kõige pragmaatilisem käik.
Rahvaliidu säilitamist iseseisva jõuna toetavad kõige rohkem need, kelle jaoks see on tõesti kergelt rahvuslik-konservatiivset maailmavaadet esindav erakond, mille seisukohad võivad mõnes osas kattuda sotside omadega, kuid mis on neist siiski põhimõtteliselt erinev. Iseseisvuslaste tuntuimaks eestkõnelejaks on saanud Arnold Rüütel.
Sotsidega ühinemise vastu on aga ka mõned sellised pragmaatikud, kes näevad oma tulevikku mõnes teises erakonnas ja soovivad hoida Rahvaliidu kui erakonna ametlikku sotsidega ühinemist ära selleks, et nad saaksid viia hiljem erakonna lagunemisel suuremaid tükke mujale, täpsemalt Keskerakonda.
On muidugi võimalik, et Rahvaliit otsustab sotsidega mitte ühineda, osa rahvast lahkub, kuid erakond jääb siiski püsima ning mobiliseerub eelseisvateks valimisteks senisest selgemalt rahvuslik-konservatiivse jõuna. Aga minu hinnangul on Rahvaliidus nüüd kaalukeeleks need pragmaatikud, keda on ärritanud erakonna juhtide käitumine, millest ei paista välja just erilist austust erakonna liikmete suhtes, kuid keda on põhimõtteliselt võimalik veenda selles, et sotsidega ühinemine oleks praegust olukorda arvestades kõige mõistlikum.
Ja isegi kui erakonna liikmeid ratsionaalsete argumentidega veenda ei õnnestu, siis on erakonna juhtide käsutuses nüüd ju erinevaid võimalusi skeemitamiseks, mis võimaldaks saavutada soovitud tulemuse nüüd erakonna liikmete enamuse tahte vastaselt. Ma ei ole kindel, et nad selle üle pärast õnnelikud oleksid, aga kui vaadata praegu roheliste hulgas toimuvat kammajaad, siis ei saa seda võimalust ju päriselt välistada. Igatahes on praegu veel vara öelda, mis Rahvaliidust pühapäeval saab. Ja mis saab seejärel sotsidest...
0 comments:
Post a Comment