Rahvuslus Eesti Vabariigis täna ja selle nõrk seos Vabadussõja- eelse perioodiga
Sageli kipume unustama, missugused eelised andis meile, eestlastele, Vabadussõda ja mida oleme sellest õppinud. Mil algas eestlaste, kui rahvuse, allakäik teiste, enesest lugupidavate rahvaste kõrval? Miks ei suuda eestlased vabas ühiskonnas mitte kuidagi omavahel kokku leppida? Vastust tuleks otsida nii muinasajast, Vabadussõjast kui ka tänasest päevast, haarata midagi kaasa läbielatud katsumustest, tõehetkedest, saadud valusaimatest vitsahoopidest ning omandatud magusamatest kogemustest.
J.Kuperjanov, meie vabaduse märter, on kirjutanud:
„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“
Öeldut võiks käsitleda kui kangelase poliitilist testamenti Eesti rahvale, see sisaldab kolme olulist pidepunkti ehk kõike seda, mida ainult ja ainult on meil tarvis iseolemiseks. Tollal, enne Eesti Vabariigi sündi mõtles nõndaviisi kogu maa haritum kontingent ning Julius võis paljuütleva lause laenata „rahvuse isalt“ J.Tõnissonilt tema loenguid kuulates või „Postimehe“ artikleid lugedes. Saavutasimegi Vabadussõjaga selle, millest olid unistanud kümned ja kümned inimpõlved, säilitasime oma identiteedi ja võitsime omale riigi.
30-date lõpul andsid valitsejad alla, eksides postulaadi kolmanda nõude vastu, lubades vabatahtlikult maale hordide kaupa võõraid. Ka siia võib tuua näite J.Kuperjanovi kui prohvetliku arvamusega isiku öeldu oma partisanidele ning manitseva etteheite tulevastele põlvedele:
„Me kõik oleme surma mõistetud, küsimus on vaid selles, kuidas me surra tahame, kas ausalt ja truilt sõjameestena või lammastena, keda korralt maha tapetakse!“
Meenutage nüüd kasvõi 40-daid, kus terved karjad „lambaid“ kuskil Vene kolkas oma elu kaotasid, nagu ka nende juhtoinad - hullumajade palatites. Tulemusena oleme Euroopas üks väikseima protsentuaalse rahvusliku osaga rahvusriike.
Eestlaste 5000 aastase ajaloo jooksul oleme meie, eestlased esmakordselt vastutavad Vanaisa Uku eest tänase ebardliku rahvusliku seisukorra üle. Ei orjapõlv, ei katkud ega sõjad suutnud aastasadadega murda seda rahvust. Täna vaatame otsa tõele, kus RAHU TINGIMUSTES meie ise pillume endile pori: lodev-joodiklikku, kõrklikku, ülbet, ahnet, laiskuse- ja ükskõiksusepori, et sea kombel oma kokkuvarisemisohus majanduses vireleda. Me ei saavuta iial enam 30-aastate taset, sest J.Kuperjanovi poliitiline testament on unustatud, õigemini multikultuursuse läppavasse sohu vajumas.
Analüüsides J.Kuperjanovi ja tema õpingukaaslaste osalust eestluse iseolemise saavutamisel, võime hinnata ka tänast taset - viiest mõttekaaslasest ainult üks läks Vabadussõtta – selle sama iseolemise eest reaalselt võitlema. Ehk saada tahavad kõik, aga asja eest seista iga viies. Selle 20 % hulka saab lugeda tänased rahvuslased, iseseisvuslased, ERSP-lased ja muud erinevad kogud; ülejäänud on, nagu on – ohu korral otsitakse taganemisteid.
Ukraina näite puhul saab igaüks sotti, kuidas üks kogukond on ühtne ja teine ei ole, sest selles teises tekib huvide konflikt – raha pärast, võimu pärast, ahnuse pärast. Eesti olukord on veelgi hullem: meil jagatakse isamaast hoolivad inimesed arvukatesse rahvuslaste gruppidesse, iseseisvuslaste üksustesse, usul põhinevatesse kogukondadesse, ametialastesse kildidesse ja tont teab, veel millesse.
Sõja korral on nagu selged piirid, aga rahu ajal istume justkui nagu erinevates suundadaes liikuvates linnaliini bussides, mis edasi-tagasi seigeldes lõpuks ühte kohta öömajale suunduvad. Milleks seda vahepealset seiklust tarvis on? Eelkõneldud 20 % jagu rahvast eksleb sõna otseses mõttes tuulepeadena ringi ega tea, keda uskuda, keda usaldada, keda kuulata, keda valida.
Tahtsin minna ühele rahvuslaste (või olid nad iseseisvuslased) kõnekoosolekule, kuid teised rahvuslased (või iseseisvuslased) ei soovitanud seda teha, sest esimesed olevat lollid oma kõnelustega, kolmandad pidavat auahned olema, neljandad . . . jne!!?? Kas ei meenuta see meie igapäevaelu eriskummaline seik ühte lõbusat filmi Eesti muinasajast, kus maavanemad vaid laulda ja õllet juua tahtsid ning nõnda maa orjastada lubasid.
KILLUSTATUS! Meie ainuke ja ühene puudus on killustatus. Iga liikumine on rahvusriigi rahvaste loomaaias oma puuris, erinevus vaid selles, et üks ideoloogia, oma õige propaganda, tugeva rahvusliku identiteedi ja ühesuunaliste meetoditega saavutab võit- võidu järel ning paljuneb teiste puuride arvel; teine aga mandub, lohiseb, ägiseb, roostetab ja väsib erinevate liikumiste võidujooksus, kus auhinnaks kuulsus, raha, võim... , mis jäävadki ainult unistusteks.
Ja tulebki meenutada, et J.Kuperjanov on öelnud ka nönda:
„Eesti rahvas kord paratamatult kaduma peab, kuid meie kohus on kõik teha, mis võimalik, et tema eluiga pikendada“
Kas Sina oled teinud kõik, mis võimalk? Vaevalt küll, sest nii pilla-palla pole asjalood siinmail veel olnud kui eile ja täna. Mis saab homme?
Hommikul ärkan ja kuulen ERR – ist toredat uudist:
„Eesti rahvuslased, marurahvuslased, iseseisvuslased, ERSP-lased, liimlased, äärmuslased, helmelased, põllukojad, vapsid, kr.demokraadid ja veel kümned eri vormidega liikumised ühinevad üheks liikumiseks – rahvusriikluse jätkusuutlikkuse parteiks, kes püstitab ühise eesmärgi:
„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada,
Eesti isekultuuri tõstes
ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“
Olev Teder –ühe Eesti eest seisja.
Sageli kipume unustama, missugused eelised andis meile, eestlastele, Vabadussõda ja mida oleme sellest õppinud. Mil algas eestlaste, kui rahvuse, allakäik teiste, enesest lugupidavate rahvaste kõrval? Miks ei suuda eestlased vabas ühiskonnas mitte kuidagi omavahel kokku leppida? Vastust tuleks otsida nii muinasajast, Vabadussõjast kui ka tänasest päevast, haarata midagi kaasa läbielatud katsumustest, tõehetkedest, saadud valusaimatest vitsahoopidest ning omandatud magusamatest kogemustest.
J.Kuperjanov, meie vabaduse märter, on kirjutanud:
„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“
Öeldut võiks käsitleda kui kangelase poliitilist testamenti Eesti rahvale, see sisaldab kolme olulist pidepunkti ehk kõike seda, mida ainult ja ainult on meil tarvis iseolemiseks. Tollal, enne Eesti Vabariigi sündi mõtles nõndaviisi kogu maa haritum kontingent ning Julius võis paljuütleva lause laenata „rahvuse isalt“ J.Tõnissonilt tema loenguid kuulates või „Postimehe“ artikleid lugedes. Saavutasimegi Vabadussõjaga selle, millest olid unistanud kümned ja kümned inimpõlved, säilitasime oma identiteedi ja võitsime omale riigi.
30-date lõpul andsid valitsejad alla, eksides postulaadi kolmanda nõude vastu, lubades vabatahtlikult maale hordide kaupa võõraid. Ka siia võib tuua näite J.Kuperjanovi kui prohvetliku arvamusega isiku öeldu oma partisanidele ning manitseva etteheite tulevastele põlvedele:
„Me kõik oleme surma mõistetud, küsimus on vaid selles, kuidas me surra tahame, kas ausalt ja truilt sõjameestena või lammastena, keda korralt maha tapetakse!“
Meenutage nüüd kasvõi 40-daid, kus terved karjad „lambaid“ kuskil Vene kolkas oma elu kaotasid, nagu ka nende juhtoinad - hullumajade palatites. Tulemusena oleme Euroopas üks väikseima protsentuaalse rahvusliku osaga rahvusriike.
Eestlaste 5000 aastase ajaloo jooksul oleme meie, eestlased esmakordselt vastutavad Vanaisa Uku eest tänase ebardliku rahvusliku seisukorra üle. Ei orjapõlv, ei katkud ega sõjad suutnud aastasadadega murda seda rahvust. Täna vaatame otsa tõele, kus RAHU TINGIMUSTES meie ise pillume endile pori: lodev-joodiklikku, kõrklikku, ülbet, ahnet, laiskuse- ja ükskõiksusepori, et sea kombel oma kokkuvarisemisohus majanduses vireleda. Me ei saavuta iial enam 30-aastate taset, sest J.Kuperjanovi poliitiline testament on unustatud, õigemini multikultuursuse läppavasse sohu vajumas.
Analüüsides J.Kuperjanovi ja tema õpingukaaslaste osalust eestluse iseolemise saavutamisel, võime hinnata ka tänast taset - viiest mõttekaaslasest ainult üks läks Vabadussõtta – selle sama iseolemise eest reaalselt võitlema. Ehk saada tahavad kõik, aga asja eest seista iga viies. Selle 20 % hulka saab lugeda tänased rahvuslased, iseseisvuslased, ERSP-lased ja muud erinevad kogud; ülejäänud on, nagu on – ohu korral otsitakse taganemisteid.
Ukraina näite puhul saab igaüks sotti, kuidas üks kogukond on ühtne ja teine ei ole, sest selles teises tekib huvide konflikt – raha pärast, võimu pärast, ahnuse pärast. Eesti olukord on veelgi hullem: meil jagatakse isamaast hoolivad inimesed arvukatesse rahvuslaste gruppidesse, iseseisvuslaste üksustesse, usul põhinevatesse kogukondadesse, ametialastesse kildidesse ja tont teab, veel millesse.
Sõja korral on nagu selged piirid, aga rahu ajal istume justkui nagu erinevates suundadaes liikuvates linnaliini bussides, mis edasi-tagasi seigeldes lõpuks ühte kohta öömajale suunduvad. Milleks seda vahepealset seiklust tarvis on? Eelkõneldud 20 % jagu rahvast eksleb sõna otseses mõttes tuulepeadena ringi ega tea, keda uskuda, keda usaldada, keda kuulata, keda valida.
Tahtsin minna ühele rahvuslaste (või olid nad iseseisvuslased) kõnekoosolekule, kuid teised rahvuslased (või iseseisvuslased) ei soovitanud seda teha, sest esimesed olevat lollid oma kõnelustega, kolmandad pidavat auahned olema, neljandad . . . jne!!?? Kas ei meenuta see meie igapäevaelu eriskummaline seik ühte lõbusat filmi Eesti muinasajast, kus maavanemad vaid laulda ja õllet juua tahtsid ning nõnda maa orjastada lubasid.
KILLUSTATUS! Meie ainuke ja ühene puudus on killustatus. Iga liikumine on rahvusriigi rahvaste loomaaias oma puuris, erinevus vaid selles, et üks ideoloogia, oma õige propaganda, tugeva rahvusliku identiteedi ja ühesuunaliste meetoditega saavutab võit- võidu järel ning paljuneb teiste puuride arvel; teine aga mandub, lohiseb, ägiseb, roostetab ja väsib erinevate liikumiste võidujooksus, kus auhinnaks kuulsus, raha, võim... , mis jäävadki ainult unistusteks.
Ja tulebki meenutada, et J.Kuperjanov on öelnud ka nönda:
„Eesti rahvas kord paratamatult kaduma peab, kuid meie kohus on kõik teha, mis võimalik, et tema eluiga pikendada“
Kas Sina oled teinud kõik, mis võimalk? Vaevalt küll, sest nii pilla-palla pole asjalood siinmail veel olnud kui eile ja täna. Mis saab homme?
Hommikul ärkan ja kuulen ERR – ist toredat uudist:
„Eesti rahvuslased, marurahvuslased, iseseisvuslased, ERSP-lased, liimlased, äärmuslased, helmelased, põllukojad, vapsid, kr.demokraadid ja veel kümned eri vormidega liikumised ühinevad üheks liikumiseks – rahvusriikluse jätkusuutlikkuse parteiks, kes püstitab ühise eesmärgi:
„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada,
Eesti isekultuuri tõstes
ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“
Olev Teder –ühe Eesti eest seisja.
J.Kuperjanovi Seltsi liige
0 comments:
Post a Comment