PIHISALADUS JA HINGEPIINAD!

Klassikaline piht, kui selline, on säilinud tänasel päeval katoliku ja ortodoksi kirikus. Tõsi, ka protestantlikes kirikutes ei ole individuaalne piht välistatud, kuid seda praktiseeritakse harva. Minu aruaamist mööda, on see üks paha asi, millega Martin Luther hakkama sai. Iga pihi aluseks on “pihisaladus” ehk siis lausa seadustega tagatud õigus pihtijale ja ühtlasi kohustus pihiisale, mis tähendab seda, et kui preester saab pihil teada ka näiteks kavandavatast mõrvast, siis siiski peab ta vaikima. Seda nii ilmalike, kui ka kiriklike seaduste järgi. Tõsi, on erandeid, kui teatakse konkreetsest kuritööst, siis sündmusest tohib hoiatada, kuid nimesid ei saa mainida. Seega sellistest eranditest eriti midagi ka kuulda ei ole. Kes ikka ütleb pihil, et homme kell 12 lasen presidendi maha. Pigem räägitakse juba toimunud sündmustest, kavandavatest vaid üldiselt. Preestri käed on seotud.


Sama dialemma ees on ka advokaat, kuid erinevalt preestrist on temal vähemalt õigus klienti valida. Alati leidub ju selliseid, kellel raha käib üle südametunnistuse, klient kaitseta ei jää. Preestril seda valikut ei ole.


Isiklikult arvan, et preester on vahendaja inimese ja Jumala vahel. Küllap Jumal teab, kuidas temalt see koorem võtta, sest tegelikkuses tunnistab inimene oma patud Jumalale, kasutades preestrit vahendajana. See on ainuke lohutus ja õigustus ja peaks vähemalt teoorias uskuvalt inimeselt, kes preester kahtlemata on, võtma kogu koorma. Iseasi, kas see ka tegelikkuses toimib, sest on ju palju jumalasulaseid, kes koorma all on murdunud ja endalt elu võtnud.


Pihi sakrament on kristlaste elus ülivajalik. Mõnede teoloogide arvates on see ainus peamine sakrament. Sellega võib nõustuda, annab ju oma pattude tunnistamine inimesele tagasi sisemise rahu, kuid eelduseks on aus tunnistus ja kahetsus. Vaevavad ju meie halvad teod meid igavesti ja poole kergem on tunnistada oma vead ja puhta lehena edasi minna. Kuigi tagajärgedest me ei vabane ka peale pihti. Ütles ka Kristus patustanud naisele, et mine tütar, sinu patud on sulle andeks antud ja ära enam patusta! Siit jõuame teise olulise verstapostini, pattude tunnistamisega peab kaasnema ka soov ning püüd enam mitte neid sooritada ja muutuda paremaks. Muidu muutume nende “nimekristlaste” sarnaseks, kes kooris igal pühapäeval tunnistavad oma patuteod ja järgmine nädal jätkavad samalt kohalt, tehes ikka ja jälle neid samu halbu tegusid. Siit ka järeldus, miks patukustutust ei saa osta (induligentsid) või pälvida “heade tegude” tulemusel. See kõik peab tulema Jumala mõjutusel meist endist, meie seest ja sisaldama paremaks muutumise soovi.


Kõige selle tegemiseks on aga esmavajalik garanteeritud pihisaladus. Ei lähe ju keegi preestrile midagi tunnistama, kui järgmine päev räägib sellest terve linn! Preester võib ja isegi peab soovitama, et mine tunnista oma teod ka ilmalikele võimudele üles, kuid ta ei saa endale võtta ülesandja rolli.

Veiko Rämmel
alias
Koguja Kroonik