Ploompuu: täiendusi kartelliväliste jõudude koostöö alustele
SI-154
Tallinna ülikooli õppejõud, bioloog Tõnu Ploompuu jätkab SI vahendusel poliitilist diskussiooni, mille iseseisvuslaste ümarlaual käivitas Olev Teder (vt SI-152 http://www.si.kongress.ee/uemarlaual-arutati-kartellivaeliste-joudude-valimiskoostoeoe-aluseid-2.html ).
Põhimõte on Olev Tedre iseseisvuslaste ümarlaua ettekandel hea ja ainuvõimalik inimesena ellujäämiseks, aga sisu vajab lihvimist. Mõnedest häirivatest rõhuasetustest ja võimalikke täpsustusi:
1. Iseenesestmõistetavuse ülerõhutamine. On iseenesestmõistetav, et kohalik põlisrahvas on ainuvõimalik kohaliku euroopaliku kultuuri kandja. Seda ei saa olla ükski teine, imporditud euroopaliku tsivilisatsiooni vorm, ei läänest ega idast - mõlemad on Euroopa bantustanistamise või lihtsalt marginaliseerimise vormid. Teisalt - sealtkaudu, enesekaitse asendi võtmisega, antakse juba ette pool võitu Imperiaalse mõtlemisega (s.o. inimest asistava = inimest tööjõuressursistava) maksumaksja rahadega hästi kinnimakstud ajupesumajade pesunaistele (soost sõltumata).
2. On ilmne, et omaette nokitsedes osutub Eesti rahvas ikkagi nurka surutuks, ka tuleva aasta kohalikel (Toompeale) valimistel kodanikuväärikate liidu absoluutse enamuse saamise korral. Selles osas on samuti Eesti rahva suhtes kaitseasendi esiplaanil olek halb - vaja on mõista, et kõik kodanikutunnetusega eurooplased on eestlastega sarnasesse seisu surutud, kõigist neist üritatakse mutsida hea lisaväärtustootmise võimega näotu tööjõu kondilihamassi osaobjekte. Ses osas on vajalik rõhutada avatust kõigile rahvuslastele, nii eesti, soome, läti, saksa, prantsuse, vene. (Sealjuures on oluline mõista, et rahvuslane saab olla vaid kodanikuväärikusega isik, impeeriumite kiitjad pole rahvuslased, vaid impeeriumi karjäärihimulised alamad, sõltumata sellest, kas nad olude sunnil kiidavad parasjagu saksa, vene, inglise, poola või eesti impeeriumi.)
3. Euroopa Liitu suhtumine saab olla kodanikel vaid mitmetähenduslikult ühetähenduslik. Ühene on see, et Euroopa on see, mida ta 20-ndaks sajandiks (sajandil) saavutas, eelkõige tänu Euroopa kodanikele. Euroopa liitu kui Euroopa kodanike katusorganisatsiooni saab Eesti rahvuslane ainult toetada. Ühene on ka see, et praegune euroopa Liit ei ole (enam üldse) kodanike liit, vaid Söe- ja Teraseliidust väljakasvanud globaalsete pretensioonidega monopoli teenindusasutus oma väga äraarvamatu sogamismehhanismiga. Sellest tulenevalt on praegune juriidiline moodustis vastuvõetamatu igale kodanikule. Kodanikuväärikusega isikute eriarvamuste puhul on ainus küsimus selles, kuidas sellele moodustisele vastu seista. Esiarvamused seisnevad vaiksest pommikogumise mõtetest, teisalt süsteemi ignoreerimise mõtetest kuni „seest õõnestamiseni“, kuni olemasolevate võimaluste igatise ärakasutamiseni enda ilmavaatele eluõiguse saamiseks. Erimeelsused saavad olla vaid taktikas, mitte strateegilistes eesmärkides. Strateegiline eesmärk ei ole sealjuures mitte euroopa Liidu tingimusteta hävitamine, vaid selle praeguse juhtsisu hävitamine. Kas viimane saaks toimuma vormi kaotamise kaudu või sisu väljavahetamise kaudu, pole oluline.
4. Eelnevast lähtudes on ka tuletatav suhtumine Euroopa Liidu rahastamistesse. Viimast tuleb mõtestada anonüümse konkurentsiühiskonna toimimise kaudu. Viimastes oludes (keegi ei tunne kedagi põhjalikumalt, kõik on valmis karjääri nimel kõigile ära tegema – praegu populariseeritav „ideaal“) on kõige ennastkahjustavam omadus tänutunne. Kodanikuväärikusega isikud (kel on iseenesestmõista olemas tänutunne) peavad seetõttu suhtuma euroopa Liidu rahadesse tänutundeta. Nad peavad neid kasutama igal võimalusel (sest muidu kasutatakse neid rahasid veelgi halvema olukorra kujundamiseks), aga nad ei tohi lasta endas tänutundel tekkida, ka varjatud, reflektoorsel tänutundel nendest rahadest elulise sõltuvuse tekkimise näol. Eurorahasid tuleb käsitleda kui täiendavat tuge enda tegevusele. Samuti tuleb mõista, et eurorahastamise süsteem on üdini eugeeniline – suunatud vaid alamaks (nii füüsilise kui juriidilise isiku näol) sobiva massi tõu kiireks väljaaretamiseks. „Vastaliste“ mõningane rahastamine on vaid jälgede segamiseks, Impeeriumi üldiste eesmärkide kiiremaks ja valutumaks saavutamiseks vastalistele loodetava läätseleeme jagamise abil.
5. Töötute massile rõhumises peab olema ettevaatlik – asudes nendega manipuleerima, võib kergesti kaduma minna tegelik eesmärk. Selles valdkonnas ei saa olla eesmärk mitte abiprogrammid või „töökohtade loomine“, vaid võimaluste loomine töö tekkeks. Praegu on see igati takistatud vahendustegevuse äärmusliku eelisarendamise, majanduseugeenika kaudu Keskuse poolt. Praegu arendatavad kompensatsioonimehhanismid maksustamise kaudu on ühene takistus töötegemise võimaluste tekkeks. Toetussüsteemid nõuavad makse, mis muudab tootmise äärmiselt kalliks, ainult üliefektiivne tootmine suudab sellisele koormusele mõne aja vastu pidada. Vähendades kohalike ettevõtete maksukoormust, on võimalik luua töökohad ka praegu mittetasuvatele tegevusaladele, praegu ripakil tööjõu ja loodusressurssidele. Praeguse seadusandliku tausta tingimustes on siin esialgu ainuvõimalik lahendus tootmis-tarbimisühenduste loomine ja arendamine. Tõenäoliselt oleks nii mõndagi õppida Iisraeli kibbutsitest. Sotsiaalne, ühistuline tegevus võimaldaks oluliselt vähendada ka sotsialistlike hoolekandeametnike hulka ja riigi kulutusi nendele.
Allikas: Tõnu Ploompuu
Kontakt: toenu@tlu.ee
SI portaal www.si.kongress.ee
SI-154
Tallinna ülikooli õppejõud, bioloog Tõnu Ploompuu jätkab SI vahendusel poliitilist diskussiooni, mille iseseisvuslaste ümarlaual käivitas Olev Teder (vt SI-152 http://www.si.kongress.ee/
Põhimõte on Olev Tedre iseseisvuslaste ümarlaua ettekandel hea ja ainuvõimalik inimesena ellujäämiseks, aga sisu vajab lihvimist. Mõnedest häirivatest rõhuasetustest ja võimalikke täpsustusi:
1. Iseenesestmõistetavuse ülerõhutamine. On iseenesestmõistetav, et kohalik põlisrahvas on ainuvõimalik kohaliku euroopaliku kultuuri kandja. Seda ei saa olla ükski teine, imporditud euroopaliku tsivilisatsiooni vorm, ei läänest ega idast - mõlemad on Euroopa bantustanistamise või lihtsalt marginaliseerimise vormid. Teisalt - sealtkaudu, enesekaitse asendi võtmisega, antakse juba ette pool võitu Imperiaalse mõtlemisega (s.o. inimest asistava = inimest tööjõuressursistava) maksumaksja rahadega hästi kinnimakstud ajupesumajade pesunaistele (soost sõltumata).
2. On ilmne, et omaette nokitsedes osutub Eesti rahvas ikkagi nurka surutuks, ka tuleva aasta kohalikel (Toompeale) valimistel kodanikuväärikate liidu absoluutse enamuse saamise korral. Selles osas on samuti Eesti rahva suhtes kaitseasendi esiplaanil olek halb - vaja on mõista, et kõik kodanikutunnetusega eurooplased on eestlastega sarnasesse seisu surutud, kõigist neist üritatakse mutsida hea lisaväärtustootmise võimega näotu tööjõu kondilihamassi osaobjekte. Ses osas on vajalik rõhutada avatust kõigile rahvuslastele, nii eesti, soome, läti, saksa, prantsuse, vene. (Sealjuures on oluline mõista, et rahvuslane saab olla vaid kodanikuväärikusega isik, impeeriumite kiitjad pole rahvuslased, vaid impeeriumi karjäärihimulised alamad, sõltumata sellest, kas nad olude sunnil kiidavad parasjagu saksa, vene, inglise, poola või eesti impeeriumi.)
3. Euroopa Liitu suhtumine saab olla kodanikel vaid mitmetähenduslikult ühetähenduslik. Ühene on see, et Euroopa on see, mida ta 20-ndaks sajandiks (sajandil) saavutas, eelkõige tänu Euroopa kodanikele. Euroopa liitu kui Euroopa kodanike katusorganisatsiooni saab Eesti rahvuslane ainult toetada. Ühene on ka see, et praegune euroopa Liit ei ole (enam üldse) kodanike liit, vaid Söe- ja Teraseliidust väljakasvanud globaalsete pretensioonidega monopoli teenindusasutus oma väga äraarvamatu sogamismehhanismiga. Sellest tulenevalt on praegune juriidiline moodustis vastuvõetamatu igale kodanikule. Kodanikuväärikusega isikute eriarvamuste puhul on ainus küsimus selles, kuidas sellele moodustisele vastu seista. Esiarvamused seisnevad vaiksest pommikogumise mõtetest, teisalt süsteemi ignoreerimise mõtetest kuni „seest õõnestamiseni“, kuni olemasolevate võimaluste igatise ärakasutamiseni enda ilmavaatele eluõiguse saamiseks. Erimeelsused saavad olla vaid taktikas, mitte strateegilistes eesmärkides. Strateegiline eesmärk ei ole sealjuures mitte euroopa Liidu tingimusteta hävitamine, vaid selle praeguse juhtsisu hävitamine. Kas viimane saaks toimuma vormi kaotamise kaudu või sisu väljavahetamise kaudu, pole oluline.
4. Eelnevast lähtudes on ka tuletatav suhtumine Euroopa Liidu rahastamistesse. Viimast tuleb mõtestada anonüümse konkurentsiühiskonna toimimise kaudu. Viimastes oludes (keegi ei tunne kedagi põhjalikumalt, kõik on valmis karjääri nimel kõigile ära tegema – praegu populariseeritav „ideaal“) on kõige ennastkahjustavam omadus tänutunne. Kodanikuväärikusega isikud (kel on iseenesestmõista olemas tänutunne) peavad seetõttu suhtuma euroopa Liidu rahadesse tänutundeta. Nad peavad neid kasutama igal võimalusel (sest muidu kasutatakse neid rahasid veelgi halvema olukorra kujundamiseks), aga nad ei tohi lasta endas tänutundel tekkida, ka varjatud, reflektoorsel tänutundel nendest rahadest elulise sõltuvuse tekkimise näol. Eurorahasid tuleb käsitleda kui täiendavat tuge enda tegevusele. Samuti tuleb mõista, et eurorahastamise süsteem on üdini eugeeniline – suunatud vaid alamaks (nii füüsilise kui juriidilise isiku näol) sobiva massi tõu kiireks väljaaretamiseks. „Vastaliste“ mõningane rahastamine on vaid jälgede segamiseks, Impeeriumi üldiste eesmärkide kiiremaks ja valutumaks saavutamiseks vastalistele loodetava läätseleeme jagamise abil.
5. Töötute massile rõhumises peab olema ettevaatlik – asudes nendega manipuleerima, võib kergesti kaduma minna tegelik eesmärk. Selles valdkonnas ei saa olla eesmärk mitte abiprogrammid või „töökohtade loomine“, vaid võimaluste loomine töö tekkeks. Praegu on see igati takistatud vahendustegevuse äärmusliku eelisarendamise, majanduseugeenika kaudu Keskuse poolt. Praegu arendatavad kompensatsioonimehhanismid maksustamise kaudu on ühene takistus töötegemise võimaluste tekkeks. Toetussüsteemid nõuavad makse, mis muudab tootmise äärmiselt kalliks, ainult üliefektiivne tootmine suudab sellisele koormusele mõne aja vastu pidada. Vähendades kohalike ettevõtete maksukoormust, on võimalik luua töökohad ka praegu mittetasuvatele tegevusaladele, praegu ripakil tööjõu ja loodusressurssidele. Praeguse seadusandliku tausta tingimustes on siin esialgu ainuvõimalik lahendus tootmis-tarbimisühenduste loomine ja arendamine. Tõenäoliselt oleks nii mõndagi õppida Iisraeli kibbutsitest. Sotsiaalne, ühistuline tegevus võimaldaks oluliselt vähendada ka sotsialistlike hoolekandeametnike hulka ja riigi kulutusi nendele.
Allikas: Tõnu Ploompuu
Kontakt: toenu@tlu.ee
SI portaal www.si.kongress.ee
______________________________
Liitumine teabevooga: teata soovist aadressil si@kongress.ee.
Lahkumine: sama.
SI teadete levitamine on vaba ja tervitatav.
0 comments:
Post a Comment