Pikett on olukorras, kus pole võimalik muud moodi oma arvamusi väljendada, igati asjakohane „tänavapoliitiline” võitlusvahend. Omal ajal, veel noore ja idealistliku ERSP-lasena sai 20 aastat tagasi palju piketeeritud. Nüüd, kus rahvusmeelsed on ajakirjandusest eemale tõrjutud ja poliitiline situatsioon sarnaneb üllatavalt tollasega, tuleb minna jälle rahva hulka, transparent pihus.
Kahjuks lõppes aastatagune 9. mail Vene saatkonna piketeerimine mulle töö kaotusega. Juba tükk aega meie pere ümber keerelnud noor heledapäine „eestlaste sõber” Maksim Shemljov oli minu koos tollaste piketeerijatega filmile jäädvustanud, samal õhtul näitas neid kaadreid üks Venemaa telekanalitest. Minu venelannadest töökaaslased hakkasid mind seepeale sõimama ja provokaatoriks nimetama, mina ei jäänud muidugi põlisrahvuse esindajana tibladele võlgu. Suhted teravnesid niivõrd, et „uhkete ja hääde” eestlaste hulka kuuluv tööandja, kelle abikaasa on venelanna, mu „kodurahu huvides” vallandas. Just nimelt, mind, mitte mind rünnanud venelasi, sest vastasel juhul oleks ju võinud mõni jama tekkida, nagu arvas mu toonane „peremees”. Seega ei olnud sel aastal töötuna enam midagi peljata ja liitusin hea meelega ERSP piketeerijatega.
Vastupanuliikumise ERSP piketiga liitus pärslasest ajakirjanik.
Vastupanuliikumise ERSP piketiga liitus pärslasest ajakirjanik.
Sel ajal, kui teised seisid plakatite ja lippudega saatkonna ukse juures, jagasime koos Jüri Böhmiga möödujatele inglise- ja eestikeelseid lendlehti. Ilmselt oli sadamas mingi kruiisilaev, mistõttu oli mööduvaid turiste palju, sekka mõni üksik eestlane. Kogemused välismaalastele kihutustööd teha olid põnevad ja õpetlikud. Alljärgnevalt kõigest pikemalt.
LOE EDASI SIIT
LOE EDASI SIIT
0 comments:
Post a Comment