Tiit Madisson,
infoagentuuri Kavkaz Center Eesti korrespondent:
Minu vaenlase vaenlane on minu sõber ehk kuidas suhtuda „islamiterroristidesse”
Pärast kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist Euroopas lõppes külm sõda ja USA-st sai maailma ainuke supervõim, mis ei pidanud oma ambitsioonides enam kellegagi arvestama. Ameerikast sai maailma sandarm, kes sekkus karistamatult demokraatia viimise ettekäändel paljude riikide siseasjadesse, kartmata sealjuures kohata mingit tõsist vastupanu.
Kas rahvusmeelsed eestlased peaksid vihkama oma maa vabaduse eest võitlevaid taliibe?
Paraku on just Ühendriigid, tänu oma ülimõjukale juudilobile ja mõjuvõimsate Wall Streeti finantsjuutide pingutustele, olnud rahvusvahelise mondealistlik-rahajuutliku kartelli peamiseks relvaks Maailma Uue Korra jõu ja raha abil sisseseadmisel. Mis ennustab vältimatut kadu kõigile rahvuskultuuridele ja -riikidele ja millele paljude maade rahvuslikud ringkonnad püüavad jõudumööda vastupanu avaldada. Üldisemas kõnepruugis on maailma ühendamist rahavõimu alla kombeks nimetada poliitiliselt korrektses kõnepruugis globaliseerumiseks või üleilmastumiseks.
Koos maailma sandarmi rolli omandamisega muutus USA 1990. aastate algul üldisest heaoluriigist kiiresti kihistuvaks ühiskonnaks, kus raha koondus üha enam suhteliselt väikese elanikkonnagrupi kätte ja hakkas kiiresti vaesuma keskklass. Kui „külma sõja” tingimustes pidi läänemaailma rikkaim riik demonstreerima oma kõigile kodanikele võrdseid võimalusi pakkuvat demokraatiat, kus nt oskustöölised kuulusid rohkearvulisse keskklassi hulka, siis 1990-ndail muutusid neoliberaalset majanduspoliitikat ajavas riigis kiiresti sotsiaalsed suhted varandusliku kihistumise suunas.
LOE EDASI SIIT
0 comments:
Post a Comment