VARRO VOOGLAID: VABADUSE ABSOLUTISEERIMINE ON VABADUSE SURM

Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm
Terve Mõistuse Sündikaat avaldas täna juhtkirja pealkirjaga “Tunnistagem endale: meie rahvus on ohus!”. Teksti lõpuosas on kirjutatud:
Tunnistagem siis endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena suuremas ohus, kui see oleks meie liikmelisuseta nimetatud organisatsioonis. Tunnistagem endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena vähemalt sama suures ohus, kui see oli punavene impeeriumi koosseisus. Ja tunnistagem endale: meie rahvuse püsimajäämine huvitab meie nn. iseseisva riigi ametnikke ja poliitikuid umbes sama vähe, nagu huvitas nõukogude kollaborante ja komparteilasi.
Kas me tõesti keeldume seda mõistmast? Kas me tõesti keeldume sellele vastu hakkamast? Kas me tõesti keeldume aru saamast, et vaid iseseisvate otsuste langetamine ja elluviimine, mitte järjekindel taganemine „sõprade“ ja vaenlaste surve ees, tagavad meile tingimused rahvusena ka järgmised tuhat aastat püstipäi ringikäimiseks?
Nõustun juhtkirja pealkirjas öelduga, et meie rahvus on ohus. Kuidas oleks sellega võimalik mitte nõustuda, olles teadlik kasvõi sellest, mille eest hoiatades on professor Rein Taagepera aastaid häirekella tagunud: oleme rahvana puht-faktiliselt väljasuremise kursil.
Ometi ei saa ma päriselt nõustuda nimetatud juhtkirjas esitatud nägemusega probleemi põhjustest, mis näib mulle liialt pealiskaudne, ulatumata sellisena probleemi tegelike põhjusteni. Tõtt-öelda usun, et juhtkirja koostajad on minuga sama meelt, mistõttu võib küsimus olla lihtsalt selles, kuidas on tekstis seatud mõtete rõhuasetused. Igal juhul saatsin TMS-i toimetusele alltoodud kirja, et eelnevalt osundatud küsimusele tähelepanu juhtida.
* * *
KIRI TOIMETUSELE: Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm!
Terve Mõistuse Sündikaadi tänases juhtkirjas on kirjutatud:
“Kas me tõesti keeldume seda mõistmast [et EL-i liikmena on Eesti riigi ja rahva püsimajäämine tõsises ohus]? Kas me tõesti keeldume sellele vastu hakkamast? Kas me tõesti keeldume aru saamast, et vaid iseseisvate otsuste langetamine ja elluviimine, mitte järjekindel taganemine „sõprade“ ja vaenlaste surve ees, tagavad meile tingimused rahvusena ka järgmised tuhat aastat püstipäi ringikäimiseks?”
Pean ütlema, et sellega on raske nõustuda. Kardan, et otsuste langetamine ja elluviimine iseseisvalt ei taga meile mitte midagi. Kui on midagi, mida lühike taasiseseisvumise järgne aeg peaks olema meile õpetanud, siis on see järgmine: vabadus ei garanteeri meile muud, kui võimaluse teha iseseisvalt häid otsuseid; meie püsimajäämine sõltub mitte niivõrd sellest, kas need otsused on langetatud iseseisvalt, kuivõrd sellest, milliseid otsuseid langetame ja kui sihikindlalt suudame neid otsuseid igapäevaselt kogu oma eluga täide viia, loobudes ühise hüve nimel omakasust lähtuvast tõmblemisest, teineteisele vastandumisest.
Seega tundub mulle hädavajalik rõhutada mitte üksi võimalust iseseisvalt otsuseid langetada, vaid vähemalt samavõrd ka nende otsuste moraalset kvaliteeti. Kui kasutame oma vabadust nt süütute inimeste massiliseks tapmiseks ja selle riiklikuks rahastamiseks, siis me ei väärigi seda.
Ehk teisisõnu: olen jätkuvalt seda meelt, et suurim oht Eestile ei tulene ei Venemaalt, Euroopa Liidust ega muudest välispoliitilistest faktoritest, vaid meie endi suutmatusest ja soovimatusest kasutada vabadust kõlbeliselt hüvelisel moel. Kui me sellest aru ei saa — kogu rahvana –, siis ei ole meil tõesti mingit lootust. Nagu kirjutab paavst Johannes Paulus II oma üliolulises ringkirjas Evangelium Vitae ehk “Elu Evangeelium”, “kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega [moraalse hüvega], eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks.”
Tõepoolest, oleme rahvana tänases kurvas seisus ennekõike just seepärast, et olles võtnud omaks liberalismile omase väärastunud nägemuse vabadusest kui võimalusest teha ükskõik mida, oleme vabadust kasutanud kõlbeliselt halval moel, orienteerudes isikliku materiaalse heaolu maksimeerimisele, mitte moraalsele ja ühisele hüvele. Nagu paavst nimetatud tekstis ennustas, on selline vabadusekäsitlus viinud kogu lääne ühiskonnas tõsiste väärastumisteni:
“Kui eneseteostust mõistetakse täieliku autonoomia saavutamisena, siis jõuavad inimesed vältimatult selleni, et eitatakse teist – kui vaenlast, kelle eest tuleb end kaitsta. Nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.”
Need sõnad iseloomustavad ka tänast rahvusvaheliste suhete olukorda. Arvan, et need on põhimõtteliselt olulised punktid, mida tuleks tõsiselt arvesse võtta igasuguse riigi ja rahva heaolule orienteeritud poliitilise tegevuse kõige elementaarsemal tasandil.
Ehk kokkuvõtlikult: ennekõike on oluline ühiskonna korraldamine kõlbeliselt hüvelisel moel, mitte selle korraldamine iseseisvalt. Viimane on oluline (ja põhjendatud) üksnes niivõrd, kui see toimib vahendina esimese kui eesmärgi suhtes. Vabaduse absolutiseerimine on vabaduse surm!