VARRO VOOGLAIU MÕTTEID SEOSES TÕNU LEHTSAARE ARTIKLIGA DELFIS

On siis rahvas kõrgeima riigivõimu kandja?

Lugesin Delfist prof Tõnu Lehtsaare artiklit pealkirjaga “Me pole orjarahvas!”, kus on mh kirjutatud:

Väidan, et perekonna mõiste devalveerimine on rahva põhiväärtuse rüvetamine. Iga samm, mis õõnestab usaldust riigi vastu ja pärsib rahva juurdekasvu, on rahvavaenulik samm.

Kas oleme vabad? Rahval on õigus elutähtsates küsimustes välja öelda oma arvamus. Rahvas, kes vaikib jõuetult ja laseb endale pähe istuda, on sisemas orjarahvas. Vaikides, alandatult, pilku kõrvale pöörates, iseennast häbenedes, juttu mujale viies, jõuetust tundes, iseendale valetades, tähtsat salates, ükskõikselt pealt vaadates, tulevikuta elades.

Artikli kese seisneb aga üleskutse esitamises panna partnerlusseaduse küsimus rahvahääletusele:

Partnerlusseadus väärib rahvahääletust. Kui rahva hääle vastu kasutatakse jõudu, siis on tegemist vägivallaga, moraalse okupatsiooniga. Kui rahva esindajad käituvad rahva tahte vastu, siis pole nad esindajad, vaid reeturid.

Perekonna küsimus on rahva tuleviku küsimus. Miks mitte lisada 2011. aasta parlamendivalimiste hääletussedelile samasooliste partnerlusseadust puudutav küsimus? Oleks ju väga demokraatlik küsida rahva kasvamist ja püsimist puudutava kohta rahva enda arvamust. Jäägu nii, nagu vaba rahvas ise otsustab! Ega me mõni orjarahvas pole!

Nagu näha, lähtub üleskutse kahest eeldusest:

1. Perekond on ühiskonna fundamentaalne institutsioon, mis on — nagu põhiseadus §-s 27 kinnitab — “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus” ja sellisena “riigi kaitse all”. Perekonda puudutavad küsimused on seega ühiskonna jaoks fundamentaalse tähtsusega küsimused.
2. Põhiseaduse §-i 1 kohaselt on Eesti demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, mistõttu ühiskondlikult fundamentaalse tähtsusega küsimuste langetamisel tuleks küsida rahva arvamust ning otsuste langetamisel sellest ka lähtuda.

Muidugi olen üleskutsega igati päri. Kuidas saakski mitte olla, eitamata demokraatia olulisust ühiskonnakorralduse alusmehhanismina? Aga kas pole just siia koer maetud?

Ühelt poolt lääne ühiskonnas küll pidevalt kuulutatakse, et oleme nii demokraatlikud, et Ateena kahvatuks selle kõrval. Teiselt poolt näeme aga reaalsust, et paljud inimesed on minetanud igasuguse usu, et neist võiks ühiskonnas midagi sõltuda. Samuti näeme, et demokraatlike ideaalide pideva kuulutamisega püütakse luua illusioon, millesse uskuma jäänud rahvaga on kerge massimeedia vahendusel manipuleerida ja rahva “arvamust” sobivalt vormida. Kokkuvõttes näib, et rahva tahet arvestatakse ühiskonnaelu vormimisel üksnes niivõrd, kui rahvas arvab “õigesti” ehk nii, nagu teevad seda tegelikel võimupositsioonidel olevad relativistlik-liberalistlikut ilmavaadet kandvad “vürstid”.

Niisiis püstitab professor Lehtsaare üleskutse selge dilemma. Ühelt poolt kuulutame, et elame demokraatlikus riigis, mistõttu peaksime ühiskonnas eriti oluliste otsuste langetamisel lähtuma rahva tahtest. Teiselt poolt teame, et väga suur enamus eesti rahvast on kõnealuses küsimuses “valel arvausel” — st peab samast soost inimeste seksuaalset läbikäimist ebamoraalseks ning seesuguste seksuaalsuhete riiklikku tunnustamist perekonnana terve mõistuse vägistamiseks –, mis omakorda tähendab, et rahvahääletusel ei leiaks partnerlusseaduse idee mingil juhul heakskiitu.

Alles jääb valik kas järgida deklareeritud demokraatlikku ideaali ja rahva arvamust või lükata need ideaalid kõrvale, et tagada “õige” arvamuse ja sellest lähtuvate rahva arvamust eiravate otsuste vastuvõtmine (nii, nagu peremehed Euroopa Liidust ettekirjutavad).

Sellistes olukordades on väga raske varjata, millised ideed ühiskonnas tegelikult valitsevad, sest ühele või teisele poole tuleb otsus langetada. Selllest, kumba teed minnakse — kas rahval lastakse seisukohta väljendada ja kas seda võetakse kuulda või mitte — saab ühiskonna olukorra, just nagu ka demoraatia rolli kohta selles, järeldada üpris palju.

Kõige tõenäolisem on muidugi see, et hakatakse vett häguseks ajama ja selgitama, et tegelikult ülalkirjeldatud dilemmat ei eksisteeri. Seejuures rõhutatakse igal sammul demokraatia vajalikkust ja tähtsust. Selgitatakse, et küsimus on palju komplitseeritum ja mitkekihilisem ning hakatakse “Hea uue ilma” vaimus rääkima “täiendava ühiskondliku arutelu vajadusest”. See “ühiskondlik arutelu” tähendab tegelikult aga lihtsalt seda, et soovitakse aega juurde võita, et massiteabe vahendite abil rahvast “õigesti” arvama panna. Eesmärgiks on kujundada ühiskondlik “konsensus”, mis võimaldaks väita, et enam ei olegi rahvahääletust vaja, sest erinevalt varasemast on ühiskond nüüd perekonna ümberdefineerimiseks “valmis” (st piisavalt arenenud). Kui see plaan aga läbi ei lähe, siis öeldakse, et rahvahääletust ei saa korraldada, kuna ühiskond ei ole veel selliste otsuste langetamiseks “valmis” (st ajupestud). Ja tuleb veel mõned aastad “õiget” arvamust vormida.

Omaette küsimus on muidugi see, kas eestlased siis ikka on orjarahvas või ei. See tähendab, et küsimus ei ole mitte üksnes selles, kas eestlastel lastakse iseseisvalt oma ühiskonda ja riiki puudutavaid küsimusi langetada, vaid ka selles, kas eestlased omavad piisavalt väärikust, et a) seda üleüldse oluliseks pidada ning b) soovida seda teha.

Demokraatia on teatavasti valitsemisvorm, mis on iga inimese suhtes kohutavalt nõudlik. Selleks, et demokraatia saaks mingilgi määral toimida (eriti tingimustes, kus hääleõiguslikud on tõesti kõik kodanikud ning kus jutt käib oluliselt suuremast poliitilisest kogukonnast, kui polis), peab rahvas (st iga inimene üksikuna) tegema pidevalt suuri (ehk isegi võimatult suuri) pingutusi olemaks piisavalt haritud, et mõista, mis ühiskonnas toimub, ning tegemaks pidevalt ühiskonna heaolu nimel oma mugavuse arvelt ohvreid – nt selleks, et mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtuseid mitte ainult pinnapealselt, vaid erinevatel tasanditel, mõista erinevate protsesside ja nähtuste vahelisi seoseid, olla ühiskonnas toimuvaga kursis, kujundada olulistes küsimustes hästi läbimõeldud seisukohad ning julgeda neid ka väljendada. Samuti on vaja julgust otsustada ja oma otsuste eest vastutada.

Ilmselgelt on palju lihtsam anda võim kellelegi üle ja lasta otsused langetada enese eest, andudes ise samal ajal isikliku heaolu eest hoolitsemisele või lihtsalt naudinguile ja saades rõõmu kirumisest selle üle, kui halvasti kõik on ja millised sulid, vargad ja kaabakad on võimule pääsenud. Sellisel juhul on aga tegemist ehtsa orjameelsusega — soovimatusega olla peremees — ja on üksnes ootuspärane, et mitte üksi demokraatia, vaid ka võimalus demokraatiale, kaob õige pea ja muutub käesoleva põlvkonna hoolimatuse tõttu järgnevatele põlvedele vaid unistuseks, mille nimel jälle pingutama hakata.

Neile aga, kes tahavad võimupositsioonilt oma varjatud eesmärke ellu viia, ei ole mugavamat lahendust kui jääda varju ja luua kord paari aasta jooksul mingi valimiskasti juurde pääsevale “lollile massile” illusioon, et rahvas ongi kõrgeima riigivõimu kandja ja teostaja. Sellisel moel ei tule oma ambitsioone ellu viies taluda kriitikat ega ka millegi eest vastutada. Kui sellises “demokraatlikus” riigis asjad halvasti lähevad, siis ei ole süüdlast keeruline leida: eks ole süüdi ikka see, kes on kõrgeima riigivõimu kandja: rahvas.

Üks viimane mõte seoses prof Lehtsaare ettepanekuga. Kui juba minnakse küsimuse rahvahääletusele panemise teed, siis võiks inimestele esitada teisegi küsimuse, nt umbes nii: kas põhiseaduse §-i 27 tuleks täpsustada selles osas, et perekond kui ühe mehe ja ühe naise vaheline liit on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all? See aitaks ära hoida edasisi vaidlusi perekonna kontseptsiooni ümberdefineerimise üle seaduste tasandil.

Vastasel juhul võib minna nii, nagu nt Portugalis sündimata inimeste tapmise seadustamisega või mõnedes Euroopa Liidu riikides (nt Iirimaal) Lissaboni lepingu heakskiitmisega, et pidevate miljoneid maksvate ja enamjaolt hirmutamisel põhinevate kampaaniate (ehk “avaliku arutelu”) teel “õige” arvamuse kujundamise foonil korraldatakse “rahvahääletusi” senikaua, kuni saadakse õige vastus. Sellistel puhkudel on alati märkimisväärne, et kui lõpuks “õige” vastus saadakse, siis ei tule samas küsimuses uute rahvahääletuste korraldamine enam kõne allagi — olgugi, et otsused võivad olla osutunud katastrofaalseteks.