Kuna Venemaa on nn. väljarännumaana maailmas „austaval” teisel kohal, käivitati seal juba ligemale 10 aastat tagasi programm, meelitamaks venelasi tagasi sünnimaale. Teatavasti arvestavaid tulemusi pole see andnud. Tänaseks oleme aga Eestiski jõudnud sinnamaale, et analoogset eestlaste massilist emigreerumist läände on lõpuks hakatud ohuna teadvustama ning vähemalt viimasel ajal on alanud selleteemaline diskussioon meedias: mis tooks eestlased kodumaale tagasi?
Tänases Delfis sekundeerib Eesti meedias alanud diskussioonile Suurbritanniasse emigreerunud Katrin Lust-Buchanan: „Eesti riigil pole piisavalt raha, et mind tagasi osta” ning peab kõnealust teemat pseudoprobleemiks http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/katrin-lust-buchanan-eesti-riigil-pole-piisavalt-raha-et-mind-tagasi-osta.d?id=34176665 .
Esimene neist leidis aset XIX sajandi viimasel veerandil, mil Eestist lahkus vabatahtlikult Venemaale parema elu saavutamise nimel ca 50 000 eestlast, mille avarustel jagas Venemaa uusasukaile tasuta maad. Küllaltki märkimisväärse osa nende ja nende järeltulijate elutee lõppes GULAGI orjalaagreis. Osa neist naases pärast Eesti okupeerimist Venemaa poolt Eestisse tagasi, aidates kehtestada siin punaterrorit. Oma identiteedi on suutnud Venemaal säilitada vaid üksikud ja nende järeltulijad on valdavalt venestunud.
Teine põgenikelaine on teada 1944.aastast, mil punaterrori eest põgenes Läände ca 80 000 eestlast. Vanem põlvkond neist on valdavalt läinud manala teed ning suurem osa nende järeltulijaist on tänaseks assimileerunud asukohamaade rahvustesse, sadakond inimest naasnud ka viimase 15 aasta jooksul oma ajaloolisele kodumaale. Eestlaste toonase suurima väljarännumaa Kanada lõpetas riigipoolse toetuste eesti koolidele juba 80-dail aastail, sest ei leidunud ühtegi õpilast, kes tahtnuks eesti keelt õppida http://www.nommevalitsus.org/?p=7217
Kolmas laine on siis tänapäev, mil nn. „iseseisvast ja vabast” Eestist on vabatahtlikult Läände parema elu saavutamise nimel ligemale paarikümne aasta jooksul lahkunud erinevail andmeil 100 000 – 150 000 inimest. Täpset arvu ei tea puuduliku statistika tõttu siiski keegi - seda enam, et osa neist on lahkunud algselt ajutiselt, mis on muutunud jäädavaks, mingi osa on ka naasnud, kuid paralleelselt jätkub ka väljaränne. Kuid vaieldamatult on tegemist suurima emigreerumisega Eesti ajaloos üldse ning on juba alanud ka nende ja nende järeltulijate assimileerumise protsess asukohamaade rahvustesse http://www.nommevalitsus.org/?p=6011
Viimase paarikümmne aasta jooksul Eestist emigreerujad põhjendavad oma minekut lääne „heaoluühiskondadesse” analoogselt nende ca 80 miljoni inimesega Aafrika ja Aasia riikidest, kes tänaseks Lääne-Euroopa „marjamaale” ümber kolinud on ja nimelt: väljakannatamatu olukord nende kodumaal.
Kui võrrelda hetkelisi elatustasemeid, siis see muidugi kriitikat ei kannata ning „marjamaale” pürgijail näib olevat õigus. Siiski on üks aga...
Siin maailmas pole midagi igipüsivat ning iga majandusteadlane konstateerib üht väga lihtsat tõde: kui riigi võlg ulatub kuni 60%-ni SKP-st, on riik veel jätkusuutlik, võla suurenemisel aga enam mitte. Eranditult iga Lääne-Euroopa riigi võlg ületab juba kõigil ammu 100% SKP-st, kellel on see 120%, kellel 150%, kellel rohkemgi ja Katrin Lust-Buchanan’i seisukoht Suurbritannia „rikkuse” ja Eesti „vaesuse” kohta on selles mõttes suhteline: Suurbritannial ületab võlg juba üle 300% SKP-st (Euroopa riikide võlgnevused vt. http://www.nommevalitsus.org/?p=6918 ) ja Eestil on see vaid 10% SKP-st http://www.nommevalitsus.org/?p=5171 . Ehk siis puust ja punaselt: majandusseaduste järgi seisab Suurbritannia krahhi äärel, Eesti on aga jätkusuutlik.
Lääne-Euroopa on viimased pool sajandit nii rängalt tulevaste põlvkondade arvel võlgu elanud, et piltlikult öeldes on lastelastelaste trussikud ka panti pannud. Teatavasti aga mitte keegi ei suuda lõpmatuseni võlgu elada. Selles mõttes on „heaoluühiskonnad” fiktsioon ja saavutatud kunstlikul teel, seega on nende kokkuvarisemine vaid aja küsimus. Ja mitte saja või paarisaja aasta küsimus, vaid lähema paarikümne aasta küsimus. Eks Eestigi või ju teoreetiliselt võtta laenu ja kehtestada selle baasil analoogsed palgamäärad ja sotsiaaltoetused nagu Lääne-Euroopaski, kuid see tee viib varem või hiljem paratamatult krahhini.
Arvestades veel Euroopa progresseeruvat islamiseerumist, millele piiri peale ei suudeta (õigemini veel ei taheta) panna, peaksid tänased emigreerujad endile lisaks teadvustama, et vähemasti nende järeltulijaile tähendab see vihma käest räästa alla sattumist... Parem elu?
pole viimase 20 aasta jooksul lahkunud enamiku side Eestiga veel lõplikult katkenud ning selles mõttes on ka tagumine aeg protsessi tagurpidikäivitamiseks. Loodus tühja kohta teatavasti ei salli ning nii nagu ainult Venemaa Uuralitetaguse hiinastumine on sundinud Putinit korduvalt üles kutsuma venelasi naasma http://www.nommevalitsus.org/?p=1138 , seisab ka Eesti silmitsi sama probleemi ees, mis venelaste nn. uuskolonisatsiooni tõttu on Eesti sisuliselt muutmas Venemaaks http://www.nommevalitsus.org/?p=4642
Teadvustada tuleb aga kindlasti seda, mida on veenvalt tõestanud kaks eelnevat emigreerumislainet: enamikku neist ja nende järetulijaist ootab ees paratamatu assimileerumine asukohamaade rahvustesse.
Pseudoprobleem oleks reemigratsioon vaid sel juhul kui tänastel emigreerujatel on ükskõik, mis keelt nende järeltulijad räägivad või mis usku nad on. Vastasel korral aga kindlasti mitte. Lääne-Euroopa, nagu me teda viimase poole sajandi jooksul „heaoluühiskonnana” ette kujutanud oleme, lakkab taolisena eksisteerimast nagu kõik kunstlikult tekitatu varematelgi aegadelgi.
0 comments:
Post a Comment