ENDEL PAJULA: OLEVI HAMBAD

Peab tunnistama et Olev oli igati täitsapoiss , mis siis et kõvasti juba üle kuuekümne, poisikese tempe tegi ikka vahetevahel ja ta isiklik naine nägi temaga vaeva. Kui jooma kukkus siis enne ei lõpetanud kui kõik krediidivõimalused olid viimaseni ära proovitud.Tuli poe juures vastu ning nägi välja nagu õhupall kuhu on lehm peale astunud. Ühesõnaga, oli üpris sihverplattega. See et ta nädal aega ilmselt oli joonud jutiga, polnud arvatavasti ainus põhjus, miks ta nii läbi oli. Proovisin selgust saada. „Miks sa Olev nii kole välja näed?”„Ah kurrat, jõin ja naine võttis väärtasjad ja koera kaasa ja pani minema, tütre juurde elama!”„Aga kuidas see just su näole nii laastavalt mõjub?„Sisikond streikis, käisin peldikus oksendamas ja oksendasin kõik proteesid august alla.”„No mine ja roni auku ja otsi üles, kallid asjad ju”„Äi saa, käis tsistern ja tõmbas lampkasti tühjaks.”„Mine siis traktoristi juurde ja küsi kuhu põllule su hambad sattusid! Sealt nad leiad!”„Äi lähe, parem elan surmatunnini hambuta, kui hakkan alevis lolli mängima, kõik saavad ju teada.”Mis siis ikka, probleem on isiklik ja kui meeldib
olla ilma hammasteta ja söömata, lase aga käia !
Nädala pärast kohtusime jälle, Olev säras nagu jõulupuu ja oli õnne ääreni täis, koer ja naine olevat tagasi jõudnud ning skandaalid üle elatud. Hambad aga olevat välja tulnud, olid kukkunud diivanipadja
taha. Õnnelik lõpp? Ei tea midagi, igatahes küsis kähku sada krooni et osta midagi tarvilikku ja kiireloomulist. Ma teadsin mis see on, ei andnud, aga võimalik et ikka sai.