(19.10.2010) Postimees: “Sotsioloog: eestlaste alalhoidlikkust põhjustab ajalooline taak”. Sotsioloog Andrus Saare hinnangul ei kipu eestlased streikima, kuna pikka aega erinevate võimude poolt okupeeritud riigis elamine on inimestes kujundanud alistuva ja ennast säästva hoiaku.
Kahjuks on sotsioloogil õigus ja see ei käi ainult oma majanduslike huvide kaitsmise kohta, vaid rahvusliku eneseteadvuse - õigemini selle puudumise kohta - laiemalt. Pika ajaloo jooksul on põlvest põlve edasi antud, et “esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad” ja selle “koju tulemise” elik oma füüsilise eksistentsi säilitamise nimel, on keskmine eestlane nõus kasvõi terve elu põlvili elama ja lausa roomama. Enda ja kogu rahva huvide eest seisjatesse on suhtutud tõrjuvalt nagu hullumeelsetesse ja isegi hirmuga - "on seda jama nüüd vaja". Seejuures on seda mentaliteeti süvendanud ka meie “rahvuslik” eliit ja enam vähem kõik meie valitsejad.
Peale Vabadussõja võidukat lõppu ja omariikluse teket hakkas tekkima lootus, et nüüd lõpuks kasvab põlvkond, kellel saab olema rohkem selgroogu kui keskmisel vihmaussil. Loomulikult ei saanud meie degenerantne eliit seda lubada ja Vabadussõjalaste liikumine - mehed, kes olid selle riigi loomisel otseselt oma verd valanud - suruti tugitoolipoliitikute poolt maha, heideti vangi ja rahvas kuulutati haigeks ning riik müüdi oma näruse elu säilitamiseks maha.
Järgnes nn. Teine Vabadussõda, kus Eesti jäi suures osas ilma rahvuse parimast osast. “Keskmised” tulid muidugi koju ja andsid järelkasvu. Teadagi millist. Järgnev nõukogude okupatsioon ainult süvendas niigi valdavat iga hinna eest ellujäämise orjamentaliteeti.
Peale iseseisvuse taastamist ei muutunud midagi: “endised” koos arvuka uue poliitkarjeristide põlvkonnaga olid jälle pukis ja iseseisvuse taastamine piirdus sisuliselt lühendilt ENSV kahe keskmise tähe eemaldamisega. Ja siis asuti vabaks lastud orjale kohaselt omale kohe uusi peremehi otsima, sest ilma kellelegi allumata lihtsalt ei osatud ega kujutatud elu ette.
Kogu eesti rahva rahvuslik rikkus sahkerdati punktuaalselt juut Friedmani õpetust järgides välismaalastele ja rahvas oli põlvkondade pikkuse treeningu tulemusena loomulikult vait. Seejuures pöörati erilist tähelepanu, et rahval ei tekiks vähimatki vaimset sidet esiisade võitlusega. Lihula mälestusmärk, mis ülistas just nimelt võitlust mitte tumma alistumist ja enese oinana tapale viimist, kisti välisriikide ja ülemaailmse juutluse käsul Eesti peaministri poolt maha. Sinimägede kokkutulekud, kus mälestatakse võitlejaid mitte alistujaid, tekitab kõigis sõnades nii isamaalistes libarahvuslikes politikaanides paanilist soovi end nähtamatuks muuta. Just võitlus, enda ja oma riigi eest seismine on see mida kõige rohkem kardetakse. Selle asemel heroiseeritakse riiklikul tasemel kannatusi, tuntakse lausa perversset naudingut oma vägistatu staatusest, kerjatakse selle abil kaastunnet, kuid neid, kes ei lasnud ennast vägistada ega ohvriloomana tapale viia, häbenetakse ja käsitletakse ebasoovitavate rahurikkujatena.
ERSP.ee toimetus on arvamusel, et ainuke võimalus jätkuva ja üha kiireneva rahvusliku allakäigu peatamiseks oleks praeguse, suure raha abil võimul püsiva ja läbinisti degenerantse “eliidi”, täielik väljavahetamine. Realistidena peame aga tunnistama, et demokraatlike vahenditega ja praeguse valimsseaduse juures on see praktiliselt võimatu, sest ori valib ikka omasuguseid, kotkas keset tuviparve tekitab viimastes ainult õudu.
0 comments:
Post a Comment