Kõiges ei maksa Brüsselit matkida
Seoses sellega, et ERR kuulutas taas välja laulukonkursi Eesti Laul, ei saa jätta mainimata, et mulle küll meeldiks, kui nad riputaksid veebi üles kõik saabunud laulud, nagu seda tehakse Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslike eelvoorude puhul iga aastaga järjest enamates riikides, näiteks Belgias, kaasates esmase valiku tegemisse ka inimesi tänavalt ehk valguskaablist.
Iseküsimus on see, kuidas seda viimast täpselt teha.
Belgias, mille esindaja tuleb tänavu valloonide poolelt, lastakse annetada veebis sel aastal raha võistlusele esitatud laulude korralikuks salvestamiseks jms. Teise vooru pääsevad need, mis koguvad 20 tuhat eurot. Mõned on seda juba suutnud, aga näiteks Richard Vano "Doucement" (toodud ülal) ja Li-lo* "Hématome", millele ma ise pärast osalevate laulude kiiret läbiklõpsutamist pöialt hoian, on saanud mõlemad tänaseks kokku vaid veidi üle kuuesaja ning ma kardan, et nendel ei pruugi see õnnestuda.
Võib täiesti mõista loogikat, mille kohaselt läheks Eurovisiooni lauluvõistluse rahvusvahelisel tasandil paremini nendel lauludel, mida kuulajad peavad nii headeks, et on valmis toetama neid lausa rahaliselt, aga tundub, et annetuste tegemisel mängivad seal rolli ka teised kriteeriumid, näiteks laulu autorite ja esitajate endi rahakoti paksus ning neid toetavate sõprade hulk.
Belgia lahendus ei ole minu arvates seega hea. Midagi sellist võiks proovida olukorras, kus ETV ei leia jälle oma eelarvest raha kõnealusel lauluvõistlusel osalemiseks ja EAS seda enam ei toeta, aga muidu... parem mitte. Kuid see ei ole ka ainuke riik, mis nüüd veebi rakendab. Sama teeb veel näiteks Šveits. Kuidas seda seal täpselt tehakse, sellest tuleb juttu kunagi edaspidi.
0 comments:
Post a Comment