laupäev, 23. oktoober 2010
Parteilise eelistuse puudumine on normaalne
Delfi teatel näeb politoloog Anu Toots tõsist probleemi selles, et 39% oktoobris TNS Emori läbiviidud küsitlusele vastanutest ei osanud öelda, millist erakonda nad praegu Riigikogu valimisel eelistaksid. Minu arvates on selline tulemus täiesti normaalne. Tegelikult paneb veidi imestama hoopis see, et parteilise eelistuseta inimesi on nii vähe.
On räägitud palju sellest, et enamik aktiivselt tegutsevatest Eesti erakondadest üritub paigutuda poliitilisel maastikul kuhugi tsentrisse ja maailmavaatelised erinevused on nende vahel väikesed. Riigikogu viiest fraktsioonist ajavad mingit oma liini ainult rohelised — kõik teised üritavad ikkagi olla tsentristlikud rahvaparteid, millel on lihtsalt veidi erinevad rõhuasetused.
Olukorras, kus erakonnad ei ole avaldanud veel isegi oma valimisprogramme ning potentsiaalsed valijad ei tea, kes konkreetselt nende valimisringkonnas üldse kandideerivad, ei olegi ju kerge valikut teha, sest meedias figureerivad parlamendierakonnad on lihtsalt omavahel liiga sarnased. Rohelised on selles osas teistest erinevad, neil on oma selge maailmavaade, aga nende reitingut on kiskunud alla erakonnaga seotud skandaalid.
Erakondade jaoks on selline olukord problemaatiline, tekitab neis ebakindlust, sest see 39% on see soo, mille poolehoiu pärast nad peavad nüüd pingutama, aga minu kui valija vaatepunktist on see üksnes tervitatav, et leidub inimesi, kelle toetust erakonnad ei saa võtta nii iseenesest mõistetavana.
Sarnane seis valitseb muide ka näiteks Ameerika Ühendriikides, kus poliitiline süsteem on ehitatud üles küll hoopis teisiti, kuid valimistel on sageli ikkagi kaalukeeleks just nn. sõltumatud valijad, mitte registreeritud vabariiklased või demokraadid. Mina isiklikult leian, et see on hea.
On räägitud palju sellest, et enamik aktiivselt tegutsevatest Eesti erakondadest üritub paigutuda poliitilisel maastikul kuhugi tsentrisse ja maailmavaatelised erinevused on nende vahel väikesed. Riigikogu viiest fraktsioonist ajavad mingit oma liini ainult rohelised — kõik teised üritavad ikkagi olla tsentristlikud rahvaparteid, millel on lihtsalt veidi erinevad rõhuasetused.
Olukorras, kus erakonnad ei ole avaldanud veel isegi oma valimisprogramme ning potentsiaalsed valijad ei tea, kes konkreetselt nende valimisringkonnas üldse kandideerivad, ei olegi ju kerge valikut teha, sest meedias figureerivad parlamendierakonnad on lihtsalt omavahel liiga sarnased. Rohelised on selles osas teistest erinevad, neil on oma selge maailmavaade, aga nende reitingut on kiskunud alla erakonnaga seotud skandaalid.
Erakondade jaoks on selline olukord problemaatiline, tekitab neis ebakindlust, sest see 39% on see soo, mille poolehoiu pärast nad peavad nüüd pingutama, aga minu kui valija vaatepunktist on see üksnes tervitatav, et leidub inimesi, kelle toetust erakonnad ei saa võtta nii iseenesest mõistetavana.
Sarnane seis valitseb muide ka näiteks Ameerika Ühendriikides, kus poliitiline süsteem on ehitatud üles küll hoopis teisiti, kuid valimistel on sageli ikkagi kaalukeeleks just nn. sõltumatud valijad, mitte registreeritud vabariiklased või demokraadid. Mina isiklikult leian, et see on hea.
0 comments:
Post a Comment