INFOPARTISAN: TONY BLAIRI MÄLESTUSTEST

laupäev, 2. oktoober 2010

Tony Blairi mälestustest 1/3

Ei olnud esialgu kavas, aga lugesin Tony Blairi mälestused lõpuks siiski läbi. Eestis on mõned ajakirjanikud ja sotsiparteilased üritanud kujutada teda meie ning teiste Ida-Euroopa riikide suure sõbra ja toetajana, kuid Blairi enda jutust see küll eriti välja ei paista. Leiame nimeliselt äramärkimist vaid korra.

Iraagile kallaletungimise kriitikutele vastates pahandab Blair: "Kas nad tõesti arvavad, et ma ei hooli, ei tunne, ei kahetse oma olemise iga koega nende kaotamist, kes surid? Ja mitte üksnes Briti sõdurite, vaid ka teiste riikide omade, eelkõige muidugi ameeriklaste, aga ka jaapanlaste ja hollandlaste ja taanlaste ja eestlaste ja hispaanlaste ja itaallaste ja kõigi teiste meie koalitsiooni kuulunute."

See on kõik. Võime ennast lohutada teadmisega, et Läti, Leedu ja isegi Poola ei saanud niigi suure au osaliseks.

Euroopa Liidu ja NATO laienemisel Ida-Euroopasse peatub Blair hoopis seoses suhetel Venemaaga. Sellesse riiki ja seda tema ametiajal juhtinud Vladimir Putinisse suhtub ta suure mõistmise ja lugupidamisega.

"Vladimir Putinit õppisin ma tundma palju paremini kui ma tundsin Boris Jeltsinit. See oli suhe, mis algas tõesti hästi, ja kuigi see aja jooksul jahenes," kirjutab Blair, "ei unustanud ma kunagi seda algset soojust ega loobunud püüdest mõista, mis tegi temast selle, kes ta oli ja on."

"Ühte asja mõistsin väga hästi: kui Venemaa oli Nõukogude Liit, siis oli sellel küll vale valitsemis- ja majandussüsteem, aga see oli ikkagi suurvõim; seda koheldi austusega, isegi kardeti. Sellega arvestati. Ma sain aru sellest, kuidas glasnost, perestroika ja Berliini müüri langemine võisid olla vabastanud Venemaa kommunismist, kuid jätsid ühtlasi mulje, et see kaotas maailmas oma positsiooni. Jeltsin, kõigile oma tugevustele vaatamata, ei olnud keegi selline, kes suutnuks seda positsiooni taastada. Putin oli," märgib Blair.

"Peaministrina [president Jeltsini ajal] oli Putin viinud läbi sõja Tšetšeenias jõuliselt ja, nagu mõned ütlesid, brutaalselt. Ma küll mõistsin seda kriitikat, kuid suhtusin sümpaatiaga tõsiasja, et see oli suunatud õela separatistliku liikumise vastu, mille tuumaks oli islamiäärmuslus, mõistsin seega ühtlasi ka Venemaa vaatepunkti," meenutab Blair.

"Kohtusin temaga 2000. aastal vahetult enne seda kui ta asus presidendiks, ajal kui teised, sealhulgas Jacques Chirac, kohtlesid teda üsna külmalt," jätkab ta samas. "Toona tahtis Putin, et Venemaa orienteeruks Euroopale, ning meie esimene kohtumine toimus Peterburis, kõige euroopalikumas kogu Venemaa linnadest. Ta imetles Ameerikat ning soovis sellega tugevaid suhteid. Ta tahtis viia Venemaal läbi demokraatlikke ja majandusreforme. Me olime eakaaslased ning, nagu näis, jagasime sama maailmavaadet."

"Vladimir hakkas hiljem uskuma, et ameeriklased ei arvesta temaga piisavalt. Veelgi hullem, ta nägi neid piiramas Venemaad ümber Lääne poolt toetatud "demokraatiatega", mis muutusid vaenulikeks Vene huvide suhtes," kirjutab Blair. "Tulutult üritasin ma panna teda nägema, et tegelikult toetasime me neid riike püüdlustes demokraatia poole mitte seetõttu, et nägime neis strateegilist kaitsevalli, nõrgestamaks või ümberpiiramaks Venemaad, vaid seetõttu, et me tõepoolest uskusime, et kui nad tahavad omada samasuguseid vabadusi nagu meie, siis peaksime seda võimaldama ja julgustama. Ma tegin isegi ettepaneku (ja NATO-s võeti see vastu) Venemaaga koostöö ümberkorraldamiseks, mis andis neile palju suurema kaasatuse NATO otsuste langetamisse."

"Aja jooksul minu püüdlused ebaõnnestusid," kurdab Blair. "Vaatamata sellele ei kaotanud ma tema suhtes kunagi seda esialgset tunnet ega loobunud mõttest, et kui asjaolud oleksid kujunenud või langenud kokku teisiti, siis võinuks see suhe kujuneda edukaks."