kolmapäev, 6. oktoober 2010
Tony Blairi mälestustest 3/3
Kui sõda Iraagis lõi Blairi ja Putini suhetesse kiilu, siis enne Afganistani tungimist olid nad väga lähedased. "Kohtumised välismaal läksid samuti hästi. Ma külastasin president Putinit. Sel ajal olime me veel tugevad liitlased," meenutab Blair. "Putin tahtis kangesti aidata. Tšetšeenia kaudu tundis ta selle äärmusluse mõju. Ta nägi ühendavat sidet kõigi nende erinevate võitlustandrite vahel. Toona nägi ta ka võimalust, et Venemaa taassünd ja Venemaa võimu taastumine on sobitatav või võib saada koguni jõudu liitlassuhtest Ameerika Ühendriikidega."
"Ühe asjana tekitas minus kahetsust see, et me ei saanud kunagi paika korralikku strateegiat, mis võimaldanuks tal saavutada seda ambitsiooni koos meiega, mitte aga, nagu lõpuks juhtus, üritada saavutada seda meile vastandudes," kirjutab Blair. "Võib-olla oli see alati asjatu lootus. Tema ja George said omavahel hästi läbi, kuid Vladimir leidis, et ameeriklased ei kohelnud teda ja Venemaad piisava austuse või tõsidusega, ning aja möödudes otsustas ta käia Venemaa rahvusvahelises kogukonnas välja riigina, mis on valmis seisma vastu Ameerikale."
"Me oleksime pidanud üritama rohkem," lisab Blair, "eriti ameeriklased kaldusid teda alahindama ning see ei olnud kunagi hea mõte. Kuid 2001. aasta lõpupoolel istusime me koos ning sepitsesime selle kallal, mida me saaksime teha, et kindlustada, et Afganistani ümbritsevad endised Nõukogude satelliidid oleksid toetavad või leplikud saabuvate aktsioonide suhtes. Ühel hetkel tegi ta isegi ettepaneku, et me lendaksime sel ööl koos Tadžikistani, et veenda isiklikult sealset presidenti. See oli kujutlus, mida ma jumaldasin, kuid mille peale minu reisisaatjad värisesid."
Blair paistab tundvat Vene võimuladviku suhtes siirast sümpaatiat, kirjutab sellesse kuuluvatest inimestest varjamatu imetluse ja teatava aukartusega. Näiteks siin veel üks pildike kohtumisest nüüd hiljuti Moskva linnapea kohalt tagandatud Juri Lužkoviga
"Ühe asjana tekitas minus kahetsust see, et me ei saanud kunagi paika korralikku strateegiat, mis võimaldanuks tal saavutada seda ambitsiooni koos meiega, mitte aga, nagu lõpuks juhtus, üritada saavutada seda meile vastandudes," kirjutab Blair. "Võib-olla oli see alati asjatu lootus. Tema ja George said omavahel hästi läbi, kuid Vladimir leidis, et ameeriklased ei kohelnud teda ja Venemaad piisava austuse või tõsidusega, ning aja möödudes otsustas ta käia Venemaa rahvusvahelises kogukonnas välja riigina, mis on valmis seisma vastu Ameerikale."
"Me oleksime pidanud üritama rohkem," lisab Blair, "eriti ameeriklased kaldusid teda alahindama ning see ei olnud kunagi hea mõte. Kuid 2001. aasta lõpupoolel istusime me koos ning sepitsesime selle kallal, mida me saaksime teha, et kindlustada, et Afganistani ümbritsevad endised Nõukogude satelliidid oleksid toetavad või leplikud saabuvate aktsioonide suhtes. Ühel hetkel tegi ta isegi ettepaneku, et me lendaksime sel ööl koos Tadžikistani, et veenda isiklikult sealset presidenti. See oli kujutlus, mida ma jumaldasin, kuid mille peale minu reisisaatjad värisesid."
Blair paistab tundvat Vene võimuladviku suhtes siirast sümpaatiat, kirjutab sellesse kuuluvatest inimestest varjamatu imetluse ja teatava aukartusega. Näiteks siin veel üks pildike kohtumisest nüüd hiljuti Moskva linnapea kohalt tagandatud Juri Lužkoviga
Veel üks dramaatiline hetk oli siis, kui meid tuli vaatama Vene delegatsioon, mida juhtis Moskva linnapea. Ken Livingstone [toonane Londoni linnapea] ütles mulle salapäraselt, et nad on lähedased ja nad on jõudnud teineteisemõistmiseni. Ta ei rääkinud üksikasjadest ning ma mõtlesin, et parem on neid mitte küsida.Taoliste anekdootlike seikade kõrval muutub veelgi märgatavamaks, et Blair ei ole pühendanud oma mälestustes teistele Ida-Euroopa riikidele, sealhulgas Euroopa Liidu ja NATO laienemisele, pea mingit tähelepanu. Venemaast ja suhetest selle juhtidega kirjutab ta suure hoole ja armastusega, suhteliselt palju, kuid Poolat ei maini kordagi. On muidugi võimalik, et need osad kärbiti toimetamise käigus välja, aga selline vaikus on ikkagi üpris silmatorkav.
Nad marssisid sisse näides väga venelikud. Rühmas vene meestes on midagi sellist, mis paneb sind soovima, et nad oleksid sinu poolel. Sa tunned, et vales kontekstis, või ükskõik millises konktekstis, võivad nad minna üle piiri; et need piirid, mis ohjeldavad meie käitumist ja karakterit, ei kehti; et sa saad täiesti aru, miks Napoleon ebaõnnestus ja miks Hitler oli loll, kui seda üritas.
Nad istusid raskelt maha ning vaatasid minu poole. Mina vaatasin neid. Siis naeratasid nad kavalalt ja noogutasid. Ken, kes oli minuga seks puhuks ühinenud, vaatas mulle otsa ning me mõlemad noogutasime neile. Noogutamine jätkus veel mõnda aega, kuni algas jutuajamine, mis oli, vähemalt minu jaoks, täiesti elliptiline. Selle sisu seisnes selles, et me kõik saime üksteisest väga hästi aru, et nad on väga sõnapidajad mehed ja seda oleme ka meie ning neile ei meeldi inimesed, kes seda ei ole (selle peale tundsin ma kerget ebamugavust). Aga kuna nemad on ja meie oleme, siis ei ole vaja enam rohkem öelda. Pärast veel üht ringi arusaavalt naeratamist ja noogutamist marssisid nad välja.
"Mida kuradit see kõik tähendas, Ken?" küsisin ma pärast nende lahkumist.
"Ära sina oma kena peakest sellega vaeva," ütles tema. "Ma arvan, et see läks hästi."
0 comments:
Post a Comment