VEIKO RÄMMEL: KAS VÕLGADES PARTEI OMAB ÕIGUST OSALEDA VALIMISTEL?

Loodetavasti on kõik teadlikud, et erakond – see on tema juhatus ja reaalset kodanike kaasamist reeglina ei toimu. Erakond on küll mittetulundusühing, kuid Äriseadustiku järgi ikkagi ettevõtlusvorm, kuigi teatud erisustega. Näiteks kasumit ei saa dividentidena omanikele jaotada. Muus osas laias laastust erinevust teiste äriühingutega ei ole.

Riigihankeseadus sätestab, et võlgades firmal riigihangetele asja ei ole. Selline ettevõte ei kvalifitseeru. Eeskätt on oluline maksudevõlgade puudumine. Õige ju kah, sest kui oma ettevõtet majandada ei oska, mida tõendavad võlad, siis ei saa ka loota, et hanke objektiks oleva tööga hakkama saad. Aga tänasel päeval on avalik saladus, et kõik meie parlamendierakonnad on kroonilised võlglased ning elavad üle oma võimete. Järelikult ei suuda, ei oska oma firmat majandada.

Vaatame nüüd Riigikogu valimisi, mis vahet neil on riigihankega? Õige vastus oleks, et ei mingit. Kui riigihankega otsitakse teatud tööle teostajat avalikes huvides, siis valimistega otsivad kodanikud samades huvides riigile valitsejaid. On loomulik, et soovitakse parimaid valitsejaid, kes ka Vabariigi juhtimisega hakkma saavad ja hästi saavad. Aga kuidas saab valida kedagi valitsejaks, kes tegelikult valitseda ei suuda ja võlgadesse satub?

Argumendid stiilis – Eestil ei ole välisvõlga jms on tühi retoorika. Tegelikkuses vaatab vastu vohav tööpuudus, mille leevendamiseks luuakse vaid mõtetuid ja rahva raha raiskavaid nn reisisaatjate töökohti jms, tegeletakse näilisusega ehk raha ühest taskust teise tõstmisega. Sisulise tööga ei tegele keegi. Riik nagu ka võlgades erakonnad korraldavad küll kõlavate nimedega konverentse, kuid kasu sellest on minimaalne.

Ometi ei ole rahvusliku Eesti Vabariigi keskse majanduse turgutamiseks palju vaja teha. Piisab omamaise ettevõtluse soodustamisest maksuhoobadega ja kodumaisele eraettevõtlusele eeliste loomisest. Viimasest on oma riigi pärast muretsevad inimesed palju rääkinud, kahjuks kurtidele kõrvadele. Abi oleks ka üldise maksukoormuse langetamisest. Olgem ausad, meie ametnikearmee on liiga suur ja sööb lihtsalt rahva raha. Abi oleks selle armee, teiste sõnadega bürokraatide suuruse vähendamisest ja allesjäävate ametnike tõeliselt tööle panemisest.

Eespooltoodust tulenevalt tuleks rakendada juriidilisele loogikale toetudes ja õigusliku analoogia põhjal Riigihankeseadust ka Riigikogu valimistel. Nii ei saa kroonilistest võlglastest erakonnad valimistel oma nimekirjadega osaleda. Lihtne ning loogiline ja mis tähtsaim – õiglane!