Lisatud: 28. oktoober Saada sõbrale  Inimesi võib vist maa peal - laias laastus - jaotada kahte liiki. Ühed elavad, ja tahavad elada, ja küllap sellest elust täit rõõmu ja valu tunda.
Teiste meelest tähendab elamine ainult lõppematuid asjaajamisi. Suurem, või vähemalt kõigile nähtavam enamus meie maal näib kuuluvat sinna viimasesse liiki. See on see kõrgekskiidetud ettevõtlike ja aktiivsete inimeste klass, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega. Nende meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude õigeaegsest maksmistest, seaduste pähetuupimistest, kohustuste täitmistest, oma tillukeste õiguste nõudmistest, ja nii edasi, ma ei tea kui kaugele.
Esimene liik ei häälesta oma eluhetki sellele lainele. Tema tahab tegelda millegagi, mis talle rahuldust pakub, milleks talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused - ilma aina mõtlemata ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb, ja mis see kõik talle sisse tuua võib. Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kui palju talle on riigi poolt antud seaduslikke õigusi sellega tegelda, ja kui palju ta oma tegevusega kasumit tootma peaks. Ja missuguseid kõveraid teid kasutades saaks ta endale võimalikult rohkem ressursse ammutada meie ühisest varast.
Me oleme täiesti unustanud, mida tegelikult tähendab inimene olla. Mõtelgem selle üle. Inimene ei pea olema seotud kõikide elukudedega ei riigi ega valitsuse ega viimseni seadusi tundvate kõrgete ametnike külge. Inimene ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt edukas. Inimene ei pea olema moraalselt kompleksivaba. Kõik inimesed ei pea olema ühenäolised, ühemõõtmelised, astuma ühte jalga lõppematus rivis! Kuni ühiselt tobedate meelelahutusaadete vaatamiseni ja veel tobedamate hääletamisteni välja.
Miskipärast räägitakse meile pidevalt muinasjutte Eestist kui vabast maast ja eestlastest kui vabadest inimestest? Kui vaba on inimene, kellelt igasugu ametlikele lepingutele soovitakse vaid allkirja?
See, kes peab igas oma ettevõtmises arvestama kõrgemalt poolt kirjapandud seadusepügalate ja uuendustega, on ju sisuliselt pärisori. Tegelikult hullem, sest pärisori ei pidanud oma isandale iga sõrmeliigutuse eest hingematvaid makse maksma.
Õiglane seadus on see, et keegi ei tohi kellelegi ülekohut teha. Seadus, mis õigustab ükskõik kelle tehtud ülekohut, on ebaõiglane seadus, seega orjapidaja seadus. Kas me elamegi orjanduslikus riigis?
Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi nii-öelda “enese teostamiseks” - mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist, ilma eriliselt vahendeid valimata.
Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on meile ühiskondlikult kahju toonud.
Ja selle kiirustamise põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole mitte meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine. Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.
Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima. Meditsiin peab üleval kõrgepalgalist ametnikearmeed, kes otsustavad, kuidas ja kellele raha jagada - ja võtavad endale suurema osa jagatavast rahast.
Perearstid, kes peaksid olema kõigile kättesaadavad, on muudetud eraettevõtjateks, mis on täielik absurdum. Arst ei tegele enam haigete ravimisega, vaid “müüb raviteenust”! Teenib kasumit haigete - ja ka tervete arvelt. Seega: saab palka mitte töö eest, mida ta teeb, vaid “pearaha” võimalike patsientide hulgale vastavalt.
Me oleks nagu ühe jalaga selles eurokapitalismis, ent teise jalaga kindlalt ikka veel vene sotsialismis. Kuidas ma saan endale "vabalt valida" perearsti - kas pelgalt nime järgi?
Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab? Miks elu kui selle planeedi inimese suurim väärtus, mis on nagu kingiks saadud tohutu varandus, ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis ega paberil?
Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus. Ainult jaotus ei ole õige. Esimene Eesti peaks olema just vaesem Eesti, sest teine Eesti on uuem moodustis, on väiksem, ja suuresti ebamoraalne.
Meil pole õigust seda kinni mätsida, ka mitte muinasjutte rääkida vahede kaotamisest - me peaksime need vahed seadustama, kehtestades kahesugused maksumäärad - ühed, mis pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele.
Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigi nende jaoks, kes saavad nelja ja viie nulliga palkasid. Teiste jaoks on nad hävitavad ja äärmiselt häbematud. |
0 comments:
Post a Comment