Saada sõbrale
Mõne päeva eest andis The Washington Post eelvaate koomik Jon Stewarti poolt korraldatavale protestimarsile valitsusametnike poolt.
“Valitsus ei ime” marsi korraldajad (nende endi sõnavalik) said indu eelmisel nädalal Washington Postis avaldatud küsitlusest, millest selgus üleüldine negatiivne suhtumine valitsusametnikesse. “Me kuuleme seda päevast päeva: valitsus imeb, föderaaltöötajad on laisad ja nende ametikohad üleliigsed,” ütles marsi korraldaja Steve Ressler, avalikele teenistujatele mõeldud netis tegutseva sotsiaalvõrgustiku GovLoom asutaja.
“On aeg olukord ümber pöörata ja tuletada maailmale meelde, et valitsusametnikud on juhtumisi ka inimesed - inimesed, kes ei ime,” teatas Ressler avalduses, mille saatis laupäevale plaanitud marsi kohta. Valitsusametnikud “on hulk lahedaid kõutse, kes teevad kõvasti tööd, kuulavad head muusikat ja vaatavad Stewarti “The Daily Showd” aga seda kõike peale rakset päevatööd hoides riiki käigus,” selgitas ta.
Tegelikult, valitsus imeb küll. Ta imeb liiga palju teie taskust raha ja annab selle siis Steve Resslerile ning tema semudele “lahedatele kõutsidele”. Ja nad ei hoia riiki käigus, vaid ajavad seda hunnikusse. 18 kuu jooksul peale Lehman Brothersi kokku varisemist 2008. aasta septembris on üle seitsme miljoni ameeriklase kaotanud oma töökoha, ometi on see hulk föderaalbürokraate, kes teenivad üle 100 000 dollari aastas kasvanud 14 protsendi pealt 19 protsendile. Majanduslangus sulle, aga mitte neile. Nad on tõusul olevad tüdrukud langevas maailmas. “Languse” alguses oli Transpordiministeeriumis vaid üks ametnik üle 170 000 dollarise aastapalgaga. Kaheksateist kuud hiljem on neid 1690. Aasta jooksul peale Obama “stimuleerimispaketti” raha käiku laskmist on erasektoris kadunud 2,5 miljonit töökohta, aga föderaalametnikke on 416 000 juurde tulnud. Isegi kui peaks leppima valitsuse naeruväärse kontseptsiooniga “loodud ja säästetud” töökohtadest, siis nende endi statistika kohaselt on neli viiendikku “loodud või säästetud” töökohtadest riigiametnike omad. “Stimuleerimispakett” stimuleeris valitsust, mitte majandust. See on osa Ameerika elu halastamatust valitsustamisest.
Kui leviaatani teema tõstatub siis kipub meedia ja teised statismi fännarid ütlema: “oh, noh, lihtne on rääkida valitsuse kulude kärpimisest, aga kui asuda vaatama üksikuid programme, siis on enamik neist väga populaarsed.”
“Programm” on libe sõna. Sõltumata “programmi” otstarbekusest, ta vajab inimesi, et käigus püsida. Ja valitsuse inimesed maksavad rohkem kui erainimesed. 2009. aastal oli USA-s keskmise avaliku teenistuja tasu 81 258 dollarit palka pluss 41 791 dollarit lisatasusid. Kokku: 123 049 dollarit.
Kõrvutage seda keskmise Ameerika erasektori töötaja tasuga, kes teenis 50 462 dollarit palka ja 10 589 dollarit lisatasusid. Kokku: 61 051 dollarit.
Niisiis teenib föderaalametnik enam kui kaks korda rohkem erasektori töötajast. “Eksperdid” räägivad kui keeruline on restruktureerida hüvede programme, kärpida mõned miljardid siit ja sealt. Aga siin on üks mõtteharjutus:
Kujutage ette, et föderaalametnikud saavad sama palju kui erasektoris makstakse. Kujutage ette, et nad peavad läbi ajama 61 tuhandega 123 tuhande asemel.
Samal ajal seal, mida saab veel nimetada päris eluks, nii katastroofiline kui Ameerika raha pillamine ongi olnud, tema inimkapitali laristamine on olnud veel palju hullem. Kunagi ammu töötasid miljonid ameeriklased farmides. Siis, põllumajanduse vähenedes läksid nad tööle tehastesse. Kui tootmine osteti mujalt sisse, leidsid nad end enamasti madalapalgalistel teenindustöödel või paremapalgalistel kontoritöödel - niinimetatud “professionaalsete teenuste” alal, mis enamasti toetusid üha kasvavale raamatupidamisele ja juura administreerimisele, mis kaasneb tänapäeval pea iga tegevusega Ameerikas. Mis tuleb järgmiseks?
Või kui täpsem olla, mis siis, kui “järgmist” polegi?
Töökohad tulevad harva tagasi. Kui nad on läinud, siis alatiseks. Midagi muud tuleb nende asemele. Peale 1990-ndate masu kaotas Ameerika kolm miljonit töökohta tootmises, aga sai pisut vähem kui sama palju asemele ehitussektoris. Siis lendas kinnisvaramull vastu taevast ja Ameerikal on nüüd rohkem elamispinda kui me järgmise põlvkonna jooksul vajame. Niisiis, mis asendab need kolm miljonit kaduma läinud ehitustöökohta? Mida need puusepad, plaatijad, kaevajad tegema hakkavad? Rääkimata kõigist neist kodulaenu pankureist, lepingujuristidest, rendipindade raamatupidajatest ja muudest “professionaalsete teenuste” pakkujatestkontorilaua taga, kelle äri toetus suuremal või vähemal määral mulliks kasvanud kinnisvaraturule?
Mis siis, kui meil on kõik “järgmised” otsa saanud?
Obamatronside jaoks on see, mis järgmisena tuleb, valitsus. Valitsuse töökohad, valitsuse “kergraudtee” projektid, valitsuse “roheliste töökohtade” korruptiivsed projektid, valitsuse “WiFi-igasse-kaks-päeva-nädalas-avatud-külaraamatukokku” pastakast imetud projektid. Potjomkinlikud mittetöökohad peatänaval. Valge Maja veebileht on tõeline fantaasiatööhõive küllusesarv, kus päevast päeva laulavad president Obama ja tema käsilased hümni sellistele võrratutele ja transformatiivsetele innovaatilisustele nagu “päikeseenergia”. Kas isegi Obama kabinetis usub keegi tõsimeeli, et päikeseenergia loob sadu tuhandeid tõelisi (st. mittesubsideeritud tühjatallavaid) töökohti? See on siis Obama ajastu ametlik narratiiv ja selles pole vähimatki, mis isegi vihjaks võimalusele, et majandus kasvaks ja suudaks rinda pista Hiina, India ja teiste konkurentidega.
Ameerika, mis koosneb terapeutilistest statistidest, regulatsiooni jõustajatest, mitmenda põlvkonna sotsiaalabi sõltlastest, identiteedigrupi rahanõudjatest, kuuekohalise palgaga kogukonna organiseerijatest, miljonäridest mitmekesisuse edendamise konsultantidest, miljardäridest süsinikjalajälje kauplejatest, meelelahutuslikust “teadmiste sektorist”, John Edwardsi vaesusvastasest nõustamisest, John Kerry veinikaupmeestest ja Al Gorei pühaklikest massööridest pakub kindlast jätkuvalt palju võimalusi, aga mitte ajast maha jäänud Ameerika arhetüübile - enesele toetuvale kodanikule, kes püüab oma pere elatada oma töö viljadega. Ega ka mitte miljonitele ülejäänutele, kes üritavad nina vee peal hoida. Riigikeskne Ameerika ei ole lihtsalt suur Rootsi - tähtsusetu kuid jõukas - vaid midagi palju sarnasemat Kolmandale maailmale: korrumpeerunud, kaootiline, pankrotis ja jõhker. Erandiks vaid vähesed priviligeeritud.
Uus klassivõitlus läänemaailmas käib “avalike teenistujate” ja kõigi ülejäänute vahel. Washingtonis marssivad bürokraadid ütlevad meile, et valitsus ei ime. Aga Kreekas on ülepaisunud avalik teenistus imenud nii palju majandust, et midagi polegi järgi jäänud. Korrates veelkord minu lemmikut lauset Ronald Reaganilt:
Me oleme rahvas, kellel on valitsus - mitte vastupidi.
Ta ütles seda oma ametissevannutamisel 1981. aastal ja see võtab kokku tema pärandi mujal maailmas: üle kogu postkommunistliku Euroopa Leedust Bulgaaria ja Sloveeniani, valitsused, kellel oli rahvas asendusid rahvastega, kellel on valitsus.
Paraku, Reagani enda kodumaal atrofeerume me valitsuseks, kellel on rahvas. Just selle üle hääletatakse 2. novembril valimistel.
Copyright Mark Steyn
0 comments:
Post a Comment