Varsti tähistatakse Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva. Sel puhul oleks sobiv eelnenule pisut kriitilisema pilguga tagasi vaadata ja retooriliselt küsida: kas sellist Eestit me tahtsimegi? Siinkirjutaja ei pea ennast mingiks rahvuse tahtmiste/pürgimuste väljendajaks, kuid ütlen kindla veendumusega, et need inimesed, kes riikluse eest võitlesid (selle eest ka Gulagis mõnitusi ja piinamisi talusid), sellist limukpoliitikute ja igat masti susserdajatest „ärimeeste“ hästielamise projekti, mida kõlavalt riigiks nimetatakse, tõesti ei tahtnud. Ei osanud sellisest riigist und näha kõige süngemas unenäoski.

Hiljaaegu Hispaaniasse saabunud Tiit Madisson oma abikaasaga ühes
Cordoba lähedases haciendas sõprade ja mõttekaaslaste keskel.
Kuidas me oleme praegusesse kurba olukorda sattunud, sellest olen siinsamas kodulehel küllalt kirjutanud, ei viitsi kõike hakata kordama. Paraku võib praeguse olukorra kohta, kus Eesti ühiskond viibib oma eksistentsi sügavaimas eetilis-moraalses kriisis, kokkuvõtvalt kinnitada: eestlased ei suutnud ajaloo poolt teistkordselt antud võimalust ära kasutada – me ei ole küpsenud rahvuseks, kes vääriks omariiklust, mistõttu olemegi määratud olema saatuse poolt vaid teiste teenimiseks. Ega ilmaasjata öeldud nõukaajal, et eestlased täitsid tobedaid vene seadusi saksaliku täpsusega. Praegu täidetakse niimoodi Brüsselist ja Washingtonist tulevaid ukaase. On teada seegi, et ajaloos on paljud sündmused kordumisel osutunud groteskiks. Samamoodi groteskiks on osutunud 1991. aastal taastatud Eesti Vabariik.
Loe edasi
0 comments:
Post a Comment