Õiguspärase, kuid ebaõiglase kohtuotsuse musternäide
October 20, 2010Üks tugeng kirjutas mulle hiljuti ja juhtis tähelepanu kohtumenetlusele, mis lõppes sellega, et alaealiste tütarlaste jõhkras vägistamises ja nende sandistamises süüdi mõistetud noor mees jalutas pärast 10-aastast kohtuotsuse täideviimisest eemalehoidmist kohtumajast välja taskus otsus, mille kohaselt on teda tabamise järgselt alusetult kinni peetud ning riik peab talle hüvitama sellega tekitatud kahju summas 160 000 krooni. Nimelt leidis Riigikohus, et polevat kuidagi tõestatud, et süüdimõistetu karistuse kandmisest kõrvale hoidis: “Loobumine kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest ei anna alust väita, et isik hoiaks karistuse kandmisest kõrvale, sest süüdimõistetu võib selle jätta ka sundtäitmise hooleks.”
Vt loo täisteksti siit: Riik maksis vägistajale kahjutasu (Eesti Ekspress, 22.07.2010)
Ma ei ole küll jõudnud end küsimuse üksikasjadega kurssi viia, aga esimese hooga tekib küsimus, millega on põhjendatud väita, et see, et isik ei täida kohtuotsusest tulenevat kohustust alluda karistuse täideviimisele, ei kujuta endast kohtuotsuse täideviimisest kõrvalehoidmist. Kas pole siis sundtäitmine abinõu, mida rakendatakse just nimelt juhul, kui isik hoiab kohtuotsuse täitmisest kõrvale?
Õigussüsteemi poolt selliste, rahva õiglustunnet ilmselgelt ja tugevalt riivavate otsuste langetamine võib ajapikku viia riikliku karistusvõimu autoriteedi lagunemiseni ning omakohtu rakendamise tendentsi kasvuni. Tõepoolest, mida võiks moraalses (ja üleüldse sügavamas filosoofilises) plaanis ette heita isale, kes — tunnistades riikliku karistusvõimu läbikukkumist — otsustaks oma tütre elu hävitanud kurjategija karistamise oma kätesse võtta?
0 comments:
Post a Comment