Vooglaid: kõrgharidusdebati keskmesse tuleb seada haridus, mitte raha
SI-273
Toompea haridusseminaris osaleja Ülo Vooglaid imestab, et ehkki ei tööandjad ega üliõpilased saa midagi otsustada õppega seotud kulude osas, võtsid nad debatil http://si.kongress.ee/toeoeandjad-ja-ueliopilased-korghariduse-reformi-arutelu-tuleb-jaetkata-2.html just selle teema käsile. Osapooled olid üksmeelsed selles, et 1. sisseastumiskorda tuleks mitmekesistada, 2. lõpetada erisoodustusmaksu kogumine hariduskulutustelt, 3. rajada vajadustepõhine õppetoetuste süsteem ning 4. hakatakse otsima ühisosa õppemaksude kehtestamise küsimuses...
Kui kellelegi näib, et kõnealune arutlus läks asja ette ja viis sammukese edasi, siis ta kas liialdab või ei saa kuigi hästi aru, kuhu on "koer maetud", leiab sotsioloogiamentor Ülo Vooglaid. Allpool tema põhjendused.
Tekst: Ülo Vooglaid
Debatist paistis välja, et kummalgi poolel pole veel olnud juhust mõelda, mis see on, mida nimetatakse HARIDUSEKS. Kui need "pooled", kes seekord arutlesid, tahavad tegelikult saavutada, et praktikas (ülikoolides ja kõrgkoolides) hakkaks midagi nihkuma paremuse poole, tuleb eelnevalt luua mõtteline selgus: rajada käsitluse teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus. Vastasel juhul ei ole võimalik end adekvaatselt väljendada ja teisest aru saada ning seegi arutlus läheb samamoodi tühja, nagu on varem juba läinud kümneid katseid ühiskonnas toimunust või toimuvast midagi selgemaks arutada.
Kodus või turul võib igaüks lobiseda, millest tahab ja kuidas tahab, aga kui riigi tasandil esindatakse suurt hulka inimesi ja väidetakse avalikult, et otsitakse võimalusi ühiskonnas aktuaalseks kujunenud probleemist jagu saamiseks, siis ei ole sugugi ükskõik, kuidas mõeldakse ja räägitakse. Siis peavad arutlejad orienteeruma kõnealuses problemaatikas ja kasutama selliseid sõnu, mille tähendus on eelnevalt selgeks saanud. Siis oleks vaja esitad mudelid (teooriad koos metateooriatega) ja fikseerida käsitluse metodoloogilised lähtekohad.
Vaatame, mis on praegu kõrghariduse ümber toimuvate arutluste keskmes ja mille kohta ettepanekuid tehakse - arutluste keskmes on RAHA. Pingeid on põhjustanud arusaamade lahknevus selles, kes peaks maksma, kui palju peab maksma ja kui palju raha oleks küllalt palju nii toetusteks, palkadeks, laenudeks jne.
Võib arvata, et kui küsitaks, mis see on, mille eest peaks maksma, ja kas see, kuidas ning mida ülikoolis vahendatakse, on üldse kõrgharidus, tänu millele oleks võimalik mitte ainult elus edasi jõuda ("toime tulla?"), vaid ka orienteeruda ühiskonna- ja kultuurielus, osaleda otsustamises ning aduda otsustamisega (otsustamisest kõrvale hiilimisega) kaasnevat vastutust, olla elukestvas õppes ja vahendada oma tarkust, siis oleks juttu vähem.
Kui küsitaks, mille alusel (millise kriteeriumite süsteemi abil) oleks võimalik ja vaja analüüsida ning hinnata ülikoolis toimuva teadusliku uurimise ja õppe korraldust ja kvaliteeti, siis ei oleks üldse võimalik edasi rääkida...
Kui oleks vaja vaadata, mil määral ülikoolides toimuva õppe tulemused on kooskõlas rahva (maksumaksja, kes on ühtlasi kõrgeima võimu kandja!) õigustatud ootustega, siis muutuks olukord piinlikuks.
Selliseid küsimusi pole veel asetatud ja keegi ei oska vastata. Ühtki uuringut ei ole tehtud, sest Eestis on kombeks esitada teadmiste asemel arvamusi ning segada neidki unistuste ja poliitiliste (valimiseelsete) lubadustega.
Kui kõneluste keskmes oleks olnud HARIDUS, siis oleks tulnud vaadata, kas see haridus, mis Eesti ülikoolides kujuneb, on kooskõlas Eestis kujunenud ja kujuneva vajadusega ning eesti kultuuris kujunenud stereotüüpide ja ideaalidega. Üks on selge: arutluse objekt on rohkem kui ähmane. Olukorras, kus on määratlemata ja piiritlemata peaaegu kõigi selles arutlses vajalike sõnade tähendus, saab praegu loota vaid seda, et arutlustega saavad inimesed üksteisega senisest rohkem tuttavaks. Küsimus on olnud ja jääb: "Kas võib leppida sellega, et selguse asemel tekib juurde segadust?".
Kolm aastat bakalaureuseõppes veetnud inimene võib ankeeti kirjutada, et tal on kõrgem haridus. Tegelikult ei ole mitte sinnapoolegi. Ometi on vähemalt pooled neist maksnud (väga kõrget!) õppemaksu. Mille eest nad maksid (kui maksid?)?
NB! Hariduse eest ei saa maksta juba seetõttu, et keegi ei tea, kuidas, millal ja tänu millele-kellele saaks inimene kujuneda haritud inimeseks. Selleks, et säilida haritud inimesena, on vaja olla pidevalt õppes. Kõik ümberringi muutub üha kiiremini ning teadmised-oskused, mida ei ole süstemaatiliselt värskendatud, kaotavad väärtuse.
Mis seal ikka! Kui jõuti järeldusele, et kõrghariduse reformi arutelu tuleb jätkata, siis jätkame! Ainult, et alustama peaks uuesti!
Ülikoolides saab kujuneda täiendust rahvuslikule intelligentsile vaid sel juhul, kui ühiskond on ülikoolide suhtes piisavalt nõudlik. Praktika on näidanud, et ülikoolid kalduvad ise hoolitsema vaid enda eest, mitte rahva ja riigi intellektuaalse potentsiaali suurendamise eest.
Kirstunaelaks on ülikoolides õppejõud, kes saavad kujuneda vaid teaduslike uuringute kaudu. Esmalt oleks vaja taastada uuringud, siis saab taastuda ka kõik muu.
Kõne all on rahvusliku intelligentsi kujunemise eeldused. Kõik, mida te vähegi selle heaks teha suudate, on vajalik. Arvan, et see teema oleks vaja võtta täie jõuga käsile. Vaja oleks kaasata kogu Eesti haritlaskond ja ka teistes maades tegutsevaid asjatundjaid. Eesti ülikoolide rektoraadid hakkavad hala ajama, et raha on vähe... Tegelikult on juhtimine räbal ja õppesisu ning korraldus mitte ainult primitiivne, vaid vääras suunas. Seda, mis toimub, ei või täiustada; seda tuleb muuta!
Toimida võiks midagi sellist, mida looduses nimetatakse tsunaamiks. Nokkimine ei vii kuhugi. Jõu allikaks on ALTERNATIIVID, st KUI ALTERNATIIVI EI OLE, SIIS OLEME JÕUETUD.
Allikas: Ülo Vooglaid
Kontakt: vooglaid.ylo@gmail.com
SI portaal www.si.kongress.ee
SI-273
Toompea haridusseminaris osaleja Ülo Vooglaid imestab, et ehkki ei tööandjad ega üliõpilased saa midagi otsustada õppega seotud kulude osas, võtsid nad debatil http://si.kongress.ee/toeoeandjad-ja-ueliopilased-korghariduse-reformi-arutelu-tuleb-jaetkata-2.html just selle teema käsile. Osapooled olid üksmeelsed selles, et 1. sisseastumiskorda tuleks mitmekesistada, 2. lõpetada erisoodustusmaksu kogumine hariduskulutustelt, 3. rajada vajadustepõhine õppetoetuste süsteem ning 4. hakatakse otsima ühisosa õppemaksude kehtestamise küsimuses...
Kui kellelegi näib, et kõnealune arutlus läks asja ette ja viis sammukese edasi, siis ta kas liialdab või ei saa kuigi hästi aru, kuhu on "koer maetud", leiab sotsioloogiamentor Ülo Vooglaid. Allpool tema põhjendused.
Tekst: Ülo Vooglaid
Debatist paistis välja, et kummalgi poolel pole veel olnud juhust mõelda, mis see on, mida nimetatakse HARIDUSEKS. Kui need "pooled", kes seekord arutlesid, tahavad tegelikult saavutada, et praktikas (ülikoolides ja kõrgkoolides) hakkaks midagi nihkuma paremuse poole, tuleb eelnevalt luua mõtteline selgus: rajada käsitluse teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus. Vastasel juhul ei ole võimalik end adekvaatselt väljendada ja teisest aru saada ning seegi arutlus läheb samamoodi tühja, nagu on varem juba läinud kümneid katseid ühiskonnas toimunust või toimuvast midagi selgemaks arutada.
Kodus või turul võib igaüks lobiseda, millest tahab ja kuidas tahab, aga kui riigi tasandil esindatakse suurt hulka inimesi ja väidetakse avalikult, et otsitakse võimalusi ühiskonnas aktuaalseks kujunenud probleemist jagu saamiseks, siis ei ole sugugi ükskõik, kuidas mõeldakse ja räägitakse. Siis peavad arutlejad orienteeruma kõnealuses problemaatikas ja kasutama selliseid sõnu, mille tähendus on eelnevalt selgeks saanud. Siis oleks vaja esitad mudelid (teooriad koos metateooriatega) ja fikseerida käsitluse metodoloogilised lähtekohad.
Vaatame, mis on praegu kõrghariduse ümber toimuvate arutluste keskmes ja mille kohta ettepanekuid tehakse - arutluste keskmes on RAHA. Pingeid on põhjustanud arusaamade lahknevus selles, kes peaks maksma, kui palju peab maksma ja kui palju raha oleks küllalt palju nii toetusteks, palkadeks, laenudeks jne.
Võib arvata, et kui küsitaks, mis see on, mille eest peaks maksma, ja kas see, kuidas ning mida ülikoolis vahendatakse, on üldse kõrgharidus, tänu millele oleks võimalik mitte ainult elus edasi jõuda ("toime tulla?"), vaid ka orienteeruda ühiskonna- ja kultuurielus, osaleda otsustamises ning aduda otsustamisega (otsustamisest kõrvale hiilimisega) kaasnevat vastutust, olla elukestvas õppes ja vahendada oma tarkust, siis oleks juttu vähem.
Kui küsitaks, mille alusel (millise kriteeriumite süsteemi abil) oleks võimalik ja vaja analüüsida ning hinnata ülikoolis toimuva teadusliku uurimise ja õppe korraldust ja kvaliteeti, siis ei oleks üldse võimalik edasi rääkida...
Kui oleks vaja vaadata, mil määral ülikoolides toimuva õppe tulemused on kooskõlas rahva (maksumaksja, kes on ühtlasi kõrgeima võimu kandja!) õigustatud ootustega, siis muutuks olukord piinlikuks.
Selliseid küsimusi pole veel asetatud ja keegi ei oska vastata. Ühtki uuringut ei ole tehtud, sest Eestis on kombeks esitada teadmiste asemel arvamusi ning segada neidki unistuste ja poliitiliste (valimiseelsete) lubadustega.
Kui kõneluste keskmes oleks olnud HARIDUS, siis oleks tulnud vaadata, kas see haridus, mis Eesti ülikoolides kujuneb, on kooskõlas Eestis kujunenud ja kujuneva vajadusega ning eesti kultuuris kujunenud stereotüüpide ja ideaalidega. Üks on selge: arutluse objekt on rohkem kui ähmane. Olukorras, kus on määratlemata ja piiritlemata peaaegu kõigi selles arutlses vajalike sõnade tähendus, saab praegu loota vaid seda, et arutlustega saavad inimesed üksteisega senisest rohkem tuttavaks. Küsimus on olnud ja jääb: "Kas võib leppida sellega, et selguse asemel tekib juurde segadust?".
Kolm aastat bakalaureuseõppes veetnud inimene võib ankeeti kirjutada, et tal on kõrgem haridus. Tegelikult ei ole mitte sinnapoolegi. Ometi on vähemalt pooled neist maksnud (väga kõrget!) õppemaksu. Mille eest nad maksid (kui maksid?)?
NB! Hariduse eest ei saa maksta juba seetõttu, et keegi ei tea, kuidas, millal ja tänu millele-kellele saaks inimene kujuneda haritud inimeseks. Selleks, et säilida haritud inimesena, on vaja olla pidevalt õppes. Kõik ümberringi muutub üha kiiremini ning teadmised-oskused, mida ei ole süstemaatiliselt värskendatud, kaotavad väärtuse.
Mis seal ikka! Kui jõuti järeldusele, et kõrghariduse reformi arutelu tuleb jätkata, siis jätkame! Ainult, et alustama peaks uuesti!
Ülikoolides saab kujuneda täiendust rahvuslikule intelligentsile vaid sel juhul, kui ühiskond on ülikoolide suhtes piisavalt nõudlik. Praktika on näidanud, et ülikoolid kalduvad ise hoolitsema vaid enda eest, mitte rahva ja riigi intellektuaalse potentsiaali suurendamise eest.
Kirstunaelaks on ülikoolides õppejõud, kes saavad kujuneda vaid teaduslike uuringute kaudu. Esmalt oleks vaja taastada uuringud, siis saab taastuda ka kõik muu.
Kõne all on rahvusliku intelligentsi kujunemise eeldused. Kõik, mida te vähegi selle heaks teha suudate, on vajalik. Arvan, et see teema oleks vaja võtta täie jõuga käsile. Vaja oleks kaasata kogu Eesti haritlaskond ja ka teistes maades tegutsevaid asjatundjaid. Eesti ülikoolide rektoraadid hakkavad hala ajama, et raha on vähe... Tegelikult on juhtimine räbal ja õppesisu ning korraldus mitte ainult primitiivne, vaid vääras suunas. Seda, mis toimub, ei või täiustada; seda tuleb muuta!
Toimida võiks midagi sellist, mida looduses nimetatakse tsunaamiks. Nokkimine ei vii kuhugi. Jõu allikaks on ALTERNATIIVID, st KUI ALTERNATIIVI EI OLE, SIIS OLEME JÕUETUD.
Allikas: Ülo Vooglaid
Kontakt: vooglaid.ylo@gmail.com
SI portaal www.si.kongress.ee
__________________________________________
Liitumine teabevooga: teata soovist aadressil si@kongress.ee.
Lahkumine: sama.
SI teadete levitamine on vaba ja tervitatav.
0 comments:
Post a Comment