Nädalapäevad tagasi ilmus ajakirjanik Andres Raid’i raamat „Kui Eesti oli kodusõja lävel”, mis käsitab möödunud sajandi 90-ndade alguse militaarprobleeme Eestis, kulmineerudes nn.jäägrikriisiga. Alljärgnev pole mõeldud arvustusena klassikalises mõttes teose kohta, puudustele on viidanud koostaja eessõnas isegi, märkides, et paljud asjaosalised, kellele pakuti võimalust oma seisukoht mainitud raamatus välja öelda, keeldusid sellest, jätsid palvele vastamata või lubadusest hoolimata ei kirjutanud.
Tahan vaid öelda, et toona polnud Eestis pisimatki kodusõja ohtu, polnud selleks ei eeldusi ega tingimusi. Ideoloogiline vastasseis – jah, kuid ühiskond polnud militaarselt minimaalseltki polariseerunud, rääkimata siis vastastikusest „verisest arveteõiendamisest”. Ja mis kodusõja võimalikkusest eestlaste vahel saabki rääkida tingimustes, mil Eestis viibis 113 480 okupatsiooniarmee sõdurit ja ohvitseri („Eesti Ekspress” 27.10.1989, 12.02.1993) ja 505 okupatsiooniarmee platsdarmi moodustasid Eesti territooriumist 2%, Harjumaal 12%(„Õhtuleht” 11.01.1993) ning Venemaa ähvardas ametlikult oma noodis seda sõjalist jõudu Eesti vastu kasutada („Päevaleht” 30.12.1992). Eestis ebaseaduslikult asuvast ligikaudu 600 000-st asustuskolonistist oli lahkunud ainult 30 000 („Rahva Hääl” 25.01.1993).Mainimata ei saa sedagi jätta, et Boriss Jeltsini ja Bill Clintoni tippkohtumisel 1994.a. septembris andis viimane esimesele vabad käed Venemaa okupatsioonijõude edaspidi kasutada Eestis nn. rahuvalvetegevuseks http://www.nommevalitsus.org/?p=2937 . Kuid see on juba omaette teema.
Kuid kindlasti oli Eestis neid, kes tahtnuks, et aset leiaks kasvõi üksainus tibatillukenegi relvastatud intsident ideoloogilisel pinnal, mis andnuks oivalise ettekäände okupatsiooniarmee baasidest väljatulekuks...
on varem korduvalt üritatud „tõestada” militaarse riigipöörde kavatsusi Eestis, näiteks http://www.nommevalitsus.org/?p=6351 ,http://www.nommevalitsus.org/?p=6352 ent käesoleva artikli eesmärk pole endastmõista koostada neist üksikasjalikku ülevaadet – pigem on need esitatud mõtteviisi näitena. Andres Raid’i kavatsused olid kahtlemata head, ent antud juhul on ta langenud vaid oma elukutse ohvriks – raamatu pealkiri ei vasta sisule, nagu me seda meedias tänase päevani päevast päeva kogeda võime. Pealkiri muidugi müüb, seda küll, kuid mida polnud, seda polnud. Selles mõttes tuleb raamatut võtta kui ulatuslikumat ajakirjanduslikku teost, mida ta oma ülesehituselt ju ka kahtlemata on (koostatud intervjuude põhjal erinevate persoonidega). Aga muidugi võib raamatut ka võtta kui äriideed pealkirjale „Kui Eesti seisis kodusõja lävel”...
Ja nagu ajakirjanikel ikka juhtub, esineb raamatus ka põhimõttelisi vigu.
Lk. 51 – „Eesti Vabariigi kodakondsuse seadus oli nimelt selline, mis keelas Eesti Vabariigi kodanikul astuda teise riigi sõjaväeteenistusse ning selle rikkumise tagajärjeks oli Eesti kodakondsusest ilmajäämine.” Pole õige - 1957.a. parandus Kodakondsuse seadusesse oli tagasiulatuv ja ütles, et see „... ei kuulu kohaldamisele olukorras, mis on tingitud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimisest võõra riigi poolt.” Eesti põhilisi seadusi peab tundma.
Lk. 52 – „Selles mõttes on arusaadav, et vastavat klauslit Nõukogude armee kohta sinna otsusesse ei lülitatudki”. See polnud lihtsalt otsus, see oli seaduseparandus. Seadus on üldine ja Nõukogude armee kohta polnud vajagi. 2010.a. tegi Valitsus sellele parandusele tagasiulatuva täienduse.
Lk. 56 – „... 1990. aasta veebruaris ei saanud seaduslikust Eesti valitsusest veel juttugi olla”. Pole õige - põhiseaduslik eksiilvalitsus oli ju täiesti olemas.
Lk. 79 – „... nüüd ei julgenud Kaitseliit seda ülevõtmist läbi viia”. KGB maja ülevõtmise käsk siiski tuli. Käskisin Nõmme malevkonna kui kõige lähemalasuva koheselt kohale ja läksin ise otse linna olukorraga tutvuma. Malevkond tuli Rataskaevu tänavale väga suure hilinemisega - paar meest, keda kahtlustasin KGB-ga koostöös, olid mehi kinni pidanud, tahtlikult venitanud. Siis oli juba hilja - Kasepõld tuli Toompealt ja ütles, et on ära keelatud.
Lk. 90 – „... valimistel eraldus veel üks poliitiline jõud: niinimetatud Nõmme valitsus eesotsas Ahti Männiga”. Valimistega ei olnud nn. Nõmme valitsuse teke küll kuidagi seotud. Ahti Mänd ei olnud tookord mitte Valitsuse eesotsas, vaid temast sai Riigisekretär (praegu Peaminister).
Lk. 90 – „Miks sündis Nõmme valitsus?”. Nn. Nõmme valitsus sündis 15. septembril 1992. Sel päeval said allkirjastatud kõik vajalikud dokumendid. Sellest päevast alates vabastati ka H. Mark ja tema moodustatud valitsus ametist Põhiseaduse § 52 alusel („... on takistatud oma ametikohuste täitmises") - nagu K. Päts 1940. aastast, st. okupatsiooni tingimustes tahtsid volitusi üle anda ja panid sellega toime riigireetmise.
Eller ja Tõns olid Nõmme valitsuse tegemise juures, kuid keeldusid selles osalemast. Miks nad selle maha salgavad?
Lk. 257 – „16. septembril ... teatati Kaitsejõudude peastaabile, et uus väeosa allub ainult Eesti eksiilvalitsusele”. Pole õige - Eller toonitas korduvalt, et tema on ustav ainult H. Mark'ile, st. sõltumata valitsusest. Põhiseadusliku nn. Nõmme valitsuse Peaministrile Presidendi ülesandeis (M. Mathiesen) ta alluda ei tahtnud.
Lk. 97 – „Teadupärast oli Mark peaminister presidendi ülesannetes, nii et ta andis ühed oma volitused üle Mart Laarile ja teised Lennart Merile”. Pole õige - pärast 15. sept. 1992 ei olnud Mark enam Peaminister Presidendi ülesandeis ja mingeid volitusi tal üle anda ei olnud (see oli enne „üleandmist” ka riigikogule kirjalikult teada antud - koos dokumentidega) - see oli ainult näitemäng rahvale ja maailmale.
Lk. 197 – „... maailmale pidi jääma pilt meie jätkuvusest ja demokraatlikust asjaajamisest”.
Lk. 98 – „... Tõnsile kolonelleitnandi auaste, mida talt keegi pole tänaseni ära võtnud ...”. Seda ära võtta saabki ainult põhiseaduslik nn. Nõmme valitsus. ENSV õigusjärglasel pole sellega asja.http://www.si.kongress.ee/kui-eesti-oli-kodusoja-laevel-2.html
Ebatäpsusi on muidugi veelgi, ent nagu juba alguses mainisin, pole mu artikli eesmärk arvustus klassikalises mõttes. Kasutan juhust ja kinnitan omalt pooltki, et „„... valimistel eraldus veel üks poliitiline jõud: niinimetatud Nõmme valitsus eesotsas Ahti Männiga” on kõige pehmemalt öeldes üks suur tavapärane ajakirjanduslik mull.
0 comments:
Post a Comment