WikiLeaks ja Eesti (USA oli pronkssõduri teisaldamise vastu)
Mitmed eestikeelsed meediakanalid väitsid hiljuti ühele Komsomolskaja Pravda artiklile tuginedes, et WikiLeaksi kätte sattunud salajaste dokumentide kohaselt "andis loa" pronkssõduri teisaldamiseks USA (Delfi nn. uudise pealkirjas väideti koguni, et "pronkssõduri mahavõtmise provotseeris USA"), kuid tegelikult kinnitavad WikiLeaksi käsutuses olevad diplomaatilised sõnumid, et USA soovitas Eestil kõnealust monumenti mitte puudutada. Samas suhtuti mõistvalt kui Eesti valitsus seda siiski tegi. Komsomolskaja Pravda tõlgendas saadud dokumente lihtsalt äärmiselt "loominguliselt" – selle väljaande puhul ei ole see muidugi üllatav. Nagu ei ole üllatav ka see, et meie liberaalne peavoolumeedia eesotsas Delfiga seda Vene propagandat, mille ilmne eesmärk oli näidata Eesti praegust valitsust USA kuuleka lakeina, kriitikavabalt levitama asus.
Ameeriklaste tegelik hoiak oli Vene võimudele teada juba ammu. 2007. aasta 15. mail kohtus Daniel Fried, USA asevälisminister Euroopa ja Euraasia küsimustes, Vene asevälisministri Grigori Karasiniga. Poolteist tundi kestnud kohtumisel räägiti peamiselt Georgiast, Lõuna-Osseetiast, Abhaasiast ja Mägi-Karabahhist, kuid juttu alustati Eestis juhtunust. "Fried kinnitas Karasinile, et USA toetab Venemaa naabrite iseseisvust ja suveräänsust ning nende vabadust Venemaa mõjusfäärist," öeldakse Moskvas asuvast USA saatkonnast Washingtoni saadetud ettekandes, "kuid soovitab neil ühtlasi tungivalt arendada häid suhteid Venemaaga. Sellised teemad nagu Teise maailmasõja monumendid on emotsionaalsed mõlemale poolele; mõlemad, nii Venemaa kui ka selle naabrid, peavad nende emotsioonidega arvestama."
Karasin "kaebles, et USA ja Euroopa Liidu avaldused Eesti osas ei vii "positiivse atmosfäärini", kuigi ta tunnistas, et Venemaa tegevus ei olnud "elegantne"," antakse USA asevälisministri poolt heakskiidetud ettekandes ülevaade kohtumisel räägitust. "Fried vastas, et me näeme Venemaad kui partnerit meie kõige elutähtsamates küsimustes, kuigi see partnerlus ei ole suutnud täita oma potentsiaali. Meil on Venemaaga aga tõesti muresid selle suhete pärast oma naabritega ja erimeelsuste tõttu teatud sisemiste arengute osas. Meie lähtume seisukohast, et need naabrid on tõepoolest iseseisvad ja suveräänsed ning mitte osa Vene mõjusfäärist. Samal ajal peavad nad aga arendama Venemaaga häid suhteid ja seda mitte provotseerima. Eesti tegevus selle nõukogude Teise maailmasõja mälestusmärgi teisaldamisel ei olnud arukas ja sedasi me eestlastele ütlesime. Need avaldused, mille peale Karasin pahandas, tegime me pärast seda kui vene pööbel ülereageeris."
"Karasin rõhutas kui sügavad on venelaste tunded Teise maailmasõja osas," seisab samas, "ning ütles, et monumendid sümboliseerivad neid tundeid, täpselt nagu lipud sümboliseerivad rahvustundeid. Fried nõustus, kuid kordas, et eestlastel, poolakatel ja ukrainlastel (eriti lääneukrainlastel) on Teise maailmasõja osas samuti sügavad tunded ja need on hoopis teistsugused tunded, kuigi põhinevad samavõrd reaalsetel sündmustel. Venelased peavad sellest aru saama."
USA positsioonidele vastavaid seisukohtasid esindasid enne pronkssõduri teisaldamist Eesti poliitikas selgelt Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja sellest pärit president Toomas Hendrik Ilves, kes jättis keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse välja kuulutamata, väites selle olevat vastuolus põhiseadusega, ning kuulutas Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes, et "kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi" ning "me räägime ebaõiglusest, sellest, kuidas Eestit absurdsete argumentidega süüdistatakse. Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna. Kahjuks oleme seda möödunud aasta kevadest näinud. Nii oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks."
"Niinimetatud pronkssõduri puhul on tekkinud olukord, mida Augustinus iseloomustanuks sõnadega: see kõik on ühevõrra õige just seepärast, et see on ühevõrra vale," ütles Ilves. "Me ei pea reageerima solvangutele ja jaburustele, me võime sellest kõigest üle olla."
Lõppeval aastal viis selline suhtumine Ilvese 9. mail Moskvasse, kus ta nägi teiste kunagise Nõukogude Liidu aladelt pärit riigipeade hulgas välja nagu viies ratas vankri all. Ameeriklased õhutavad Ida-Euroopas endale lähedasi poliitikuid, et mitte öelda mõjuagente (a la Marian Lupu), seadma sisse häid ja tihedaid suhteid Kremliga, et saavutada nende kaudu mõju venelaste juures, kuid Ilves seda rolli ilmselt täita ei suuda. Ta on selleks liiga suur russofoob, nagu näitavad ka WikiLeaksi käsutuses olevad dokumendid, kuigi üritab seda aeg-ajalt venelastele järeleandmisi tehes varjata.
Ameeriklaste tegelik hoiak oli Vene võimudele teada juba ammu. 2007. aasta 15. mail kohtus Daniel Fried, USA asevälisminister Euroopa ja Euraasia küsimustes, Vene asevälisministri Grigori Karasiniga. Poolteist tundi kestnud kohtumisel räägiti peamiselt Georgiast, Lõuna-Osseetiast, Abhaasiast ja Mägi-Karabahhist, kuid juttu alustati Eestis juhtunust. "Fried kinnitas Karasinile, et USA toetab Venemaa naabrite iseseisvust ja suveräänsust ning nende vabadust Venemaa mõjusfäärist," öeldakse Moskvas asuvast USA saatkonnast Washingtoni saadetud ettekandes, "kuid soovitab neil ühtlasi tungivalt arendada häid suhteid Venemaaga. Sellised teemad nagu Teise maailmasõja monumendid on emotsionaalsed mõlemale poolele; mõlemad, nii Venemaa kui ka selle naabrid, peavad nende emotsioonidega arvestama."
Karasin "kaebles, et USA ja Euroopa Liidu avaldused Eesti osas ei vii "positiivse atmosfäärini", kuigi ta tunnistas, et Venemaa tegevus ei olnud "elegantne"," antakse USA asevälisministri poolt heakskiidetud ettekandes ülevaade kohtumisel räägitust. "Fried vastas, et me näeme Venemaad kui partnerit meie kõige elutähtsamates küsimustes, kuigi see partnerlus ei ole suutnud täita oma potentsiaali. Meil on Venemaaga aga tõesti muresid selle suhete pärast oma naabritega ja erimeelsuste tõttu teatud sisemiste arengute osas. Meie lähtume seisukohast, et need naabrid on tõepoolest iseseisvad ja suveräänsed ning mitte osa Vene mõjusfäärist. Samal ajal peavad nad aga arendama Venemaaga häid suhteid ja seda mitte provotseerima. Eesti tegevus selle nõukogude Teise maailmasõja mälestusmärgi teisaldamisel ei olnud arukas ja sedasi me eestlastele ütlesime. Need avaldused, mille peale Karasin pahandas, tegime me pärast seda kui vene pööbel ülereageeris."
"Karasin rõhutas kui sügavad on venelaste tunded Teise maailmasõja osas," seisab samas, "ning ütles, et monumendid sümboliseerivad neid tundeid, täpselt nagu lipud sümboliseerivad rahvustundeid. Fried nõustus, kuid kordas, et eestlastel, poolakatel ja ukrainlastel (eriti lääneukrainlastel) on Teise maailmasõja osas samuti sügavad tunded ja need on hoopis teistsugused tunded, kuigi põhinevad samavõrd reaalsetel sündmustel. Venelased peavad sellest aru saama."
USA positsioonidele vastavaid seisukohtasid esindasid enne pronkssõduri teisaldamist Eesti poliitikas selgelt Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja sellest pärit president Toomas Hendrik Ilves, kes jättis keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse välja kuulutamata, väites selle olevat vastuolus põhiseadusega, ning kuulutas Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes, et "kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi" ning "me räägime ebaõiglusest, sellest, kuidas Eestit absurdsete argumentidega süüdistatakse. Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna. Kahjuks oleme seda möödunud aasta kevadest näinud. Nii oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks."
"Niinimetatud pronkssõduri puhul on tekkinud olukord, mida Augustinus iseloomustanuks sõnadega: see kõik on ühevõrra õige just seepärast, et see on ühevõrra vale," ütles Ilves. "Me ei pea reageerima solvangutele ja jaburustele, me võime sellest kõigest üle olla."
Lõppeval aastal viis selline suhtumine Ilvese 9. mail Moskvasse, kus ta nägi teiste kunagise Nõukogude Liidu aladelt pärit riigipeade hulgas välja nagu viies ratas vankri all. Ameeriklased õhutavad Ida-Euroopas endale lähedasi poliitikuid, et mitte öelda mõjuagente (a la Marian Lupu), seadma sisse häid ja tihedaid suhteid Kremliga, et saavutada nende kaudu mõju venelaste juures, kuid Ilves seda rolli ilmselt täita ei suuda. Ta on selleks liiga suur russofoob, nagu näitavad ka WikiLeaksi käsutuses olevad dokumendid, kuigi üritab seda aeg-ajalt venelastele järeleandmisi tehes varjata.
0 comments:
Post a Comment