MALLE PÄRN: DEMAGOOGILINE VALE (ALLIKAS: TMS)

Lisatud: 29. detsember Saada sõbrale Ivar Raig on kirjutanud: "Eesti poliit- ja majanduseliidi arvates hääletas Eesti rahvas euro kasutuselevõtu poolt juba 2003. aasta 13. septembri referendumil." See on tõsi, olen sedasama lauset mitmel korral kuulnud. Mis see siis oli: ennetushääletus või? Mina tahan sellele arvamusele vastu vaielda. See on niisamasugune demagoogiline vale nagu see, et neil, kes valima ei lähe, pole õigust valitsuse poliitika kohta kriitikat teha. Esiteks: toonane hääletamine toimus täielikus hüsteerias - paljud tuntud inimesed avaldasid lehtedes pateetilisi hüüatusi ja emotsionaalseid palveid: inimesed, hääletage ometi liitu astumise poolt! Isegi peapiiskop keelitas kirikulehe lugejaid. Kui palju tehti propagandat liitu astumise poolt, ja materdati neid, kes julgesid osutada ohtudele! Seda ei saa lugeda objektiivseks ja demokraatlikuks, inimese vaba tahet austavaks hääletamiseks. Aina ju hoiatati, et muidu tulevad kohe-kohe venelased ja võtavad meie vabaduse ära. Selleks õhutati meid seda vabadust ise - lääne poole - käest ära andma. Samuti kinnitati meile, et me jääme ikka iseseisvaks vabariigiks. Eesti annekteerimine Venemaa poolt toimus ju peaaegu samal põhimõttel. Ja mis see Euroopaga liitumine muud on? Kui palju meile veel iseseisvust jäetud on? Isegi keelatud sõnu dikteeritakse meile: neegrit ei tohi enam nimetada neegriks! Pange tähele: varsti tuleb sõna "esimees", mis on ju diskrimineeriv, asendada sõnaga "esiisik" (chairperson). Eesti keeles ju tegelikult sellist sõna nagu "esinaine" juhi mõttes pole, ehkki paljud seda kasutavad. Sisuliselt võib "esinaine" olla vaid haaremis. Euroopa Liiduga ühinemise negatiivseid tagajärgi ei analüüsitud, nagu praegugi ei analüüsita eurole ülemineku negatiivseid külgi, objektiivset suhtumist ei ole olemaski meie poliitikutel ja nn. eliidil, keda meie meedia meile kultiveerib. Nad on kärsitud ja närvilised, ja suruvad meile oma tahtmist peale. Nende tarkus oleks nagu mingi kamba ühine kohustuslik äraõpitud tarkus, mida aina korratakse, ilma tegelike argumentideta, ainult ühe kitsa eesmärgi nimel. Kõik need head asjad, mida meile seoses euroga räägitakse, on ju tühjad lubadused, keegi pole mitte millegagi tõestanud, et need ka täide lähevad. See on ju sisuliselt ajuloputus. Selgituseks: see nn. eliit ei ole meil mitte targem osa rahvast - paraku - vaid väljapaistvam osa, need, kes ise ennast esile upitavad, ja need, keda meedia takka upitab. Kui mõni tark inimene midagi kirjutab, mis ei lähe kokku kohustusliku ideoloogiaga või ei mahu meie meedia kitsukestesse raamidesse, siis sildistatakse kirjutaja punaseks või vanadusest nõdraks või usuhulluks, või visatakse kirjutis vaikselt prügikasti. Sõnavabadus on meil väga valikuline. Eesti probleem pole mitte rassiline diskrimineerimine, vaid oma rahvusest teisitimõtlejate diskrimineerimine (eesti keeli vihkamine, ja tõrjumine). Selles osas püsime kindlalt kinni nõukogude-ajas. Ja peamiseks põhjuseks sellele kõigele on ikka seesama: et eestlane ei oska endast lugu pidada, sellepärast ei pea ta lugu ka kaasinimesest. Teiseks: tegelikult ei olnudki meil juba 2003. aastal mingit valikut. Sest kõik meie valitsused olid juba mitmeid aastaid töötanud selle eesmärgi nimel, et meid võetaks Euroopa Liitu. Mõelge, missuguste absurdsete reeglite täitmist nõuti meie ettevõtetelt (näiteks apteekidelt, koolisööklatelt ja kauplustelt), kui palju hävitati inimeste ettevõtlust selle nimel, et me kuulekate krantsidena sobiksime selle heaoluliidu koerakuuti. Meie juhid on ju ise tunnistanud, et neil on olnud kolm eesmärki: Euroopa Liitu pääseda, NATO-sse pääseda, ja euro kasutusele võtta. Eesti Vabariik oli 2003. aastaks kujundatud juba niisuguseks, et sellisena ei oleks ta tõesti suutnud iseseisvalt edasi eksisteerida, meie valitsused olid meid juba ette Euroopast sõltuvaks teinud, ja sisse lasknud meie majandust hävitava hulga importkaupu. Majanduslikule anneksioonile oli rajatud roheline tee. Selle asemel, et alles hoida või arendada meie oma ettevõtlust, tegutseti selle hävitamise nimel. Ma tean kindlalt, et väga paljud inimesed hääletasid liidu poolt just sellel põhjusel. Et toonases olukorras oli see suuresti paratamatu valik. Sest iseseisvus oleks nõudnud meilt rohkem tarkust ja üksjagu palju tülikaid reforme, et Eestit uuesti üles ehitada. Kuna poliitikute uus põlvkond oli meie erakondade poolt kasvatatud, siis polnud ka kusagilt võtta korraga nii palju arukaid juhte, kes oleksid suutnud Eesti iseseisvust taastama hakata. See lootus tuleb lükata tulevikku, ehk meie lapselapsed suudavad selle jälle mõneks ajaks kätte saada, kui Euroopa Liit ära laguneb. Ja kolmandaks: kusagil ei mainitud siis veel seda ühisraha. Mitmed Euroopa Liidu riigid kasutavad endiselt oma raha, kuigi nad on liidus olnud kauem kui meie. Meie poliitikute otsus ilma rahvalt küsimata meeletute summade raiskamine rahavahetusele - rahvale nii raskel ajal - on lihtsalt veel üks näide nende ülimast ülbusest. Või - ülimast sõltuvusest? Aga üks hea asi on selle euro tuleku juures juures siiski: me võime Riigikogu ja valitsuse lahti lasta, sest nende eesmärgid on ju kõik täidetud!