Mark Weber: "Kas kohtupidamised “sõjakurjategijate” üle tõestavad hävitamise teooriat?"
Tavaline reaktsioon, mis järgneb skeptilisele mõtteavaldusele holokausti teooria kohta, on umbes järgmine:
“Aga Nürnberg? Mida on teil öelda selle kohtuprotsessi ja kõigi tunnistajate kohta, kes seal ära kuulati?” Reaktsioon on täiesti mõistetav, sest sõjajärgsed arvukad kohtupidamised “sõjakurjategijate” üle andsid autoriteetse õigusliku legitiimsuse holokausti hävitusteooriale.
Kõige kaalukam neist oli Nürnbergi kohtuprotsess aastatel 1945-1946, mida ametlikult nimetatakse Rahvusvaheliseks Sõjatribunaliks (International Military Tribunal). Ühendriikide, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsused mõistsid kohut Saksamaa ellu jäänud juhtide “kui peamiste sõjakurjategijate” üle mitmesuguste “sõjakuritegude”, “rahuvastaste kuritegude” ja “inimsusevastaste kuritegude” eest. Tribunali põhikirja sõnastuses olid “natslike vandenõulaste” sooritatud kuriteod laiaulatusliku “üldise plaani või vandenõu” koostisosa.
Lisaks organiseeris ainuüksi USA valitsus aastatel 1946-1949 veel kaksteist teisejärgulist “Nürnbergi protsessi”. Analoogilisi protsesse korraldasid ka Suurbritannia Lüneburgis ja Hamburgis ning Ühendriigid Dachaus. Edaspidi korraldati hulgaliselt holokaustiga seotud kohtuprotsesse Lääne-Saksamaal, Iisraelis ja Ühendriikides, sealhulgas massiteabevahendite poolt laialt valgustatud protsessid Jeruusalemmas Eichmanni ja John Demjanuki üle.
Juutidega ümberkäimise teema sai Nürnbergi protsessil tähtsa koha. Kohtualuseid süüdistades rõhutasid liitlased eriti kuue miljoni Euroopa juudi väidetavat hävitamist. USA-poolne peasüüdistaja Robert H. Jackson rõhutas näiteks oma sissejuhatavas esinemises tribunalile:1
“Kõige barbaarsemad ja arvukamad kuriteod, mida natsid olid ette planeerinud ja sooritanud, olid sihitud juutide vastu… Minu eesmärgiks on tõestada kogu juudi rahva hävitamise kava, plaani, millele natsid olid fanaatiliselt andunud… Välja kuulutatud eesmärk oli kogu juudi rahva hävitamine… Juutide hävitamise vandenõu või siis üldplaani viidi… metoodiliselt ja punktuaalselt ellu. Ajalugu ei tea teist niisugust kuritegu, mis oleks nõudnud nii palju ohvreid või mida viidi ellu nii sihikindla julmusega.”
Suurbritannia peasüüdistaja sir Hartley Shawcross kiitis takka ja ütles oma lõppsõnas tribunalile:2
“On üks grupp, kelle vastu hävitamismeetodit rakendati nii laias ulatuses, et minu kohus on erilist tähelepanu pöörata vastavale tõendusmaterjalile. Ma pean silmas juutide hävitamist. Kui neid mehi (kohtualuseid) ka mingites muudes kuritegudes ei süüdistataks, siis oleks sellest ainsast kuriteost küllat. Ajalugu ei tunne sellelaadseid õudusi.”
Kui põhjendatud oli Nürnbergi protsessil esitatud tõendusmaterjal, et öelda nii hävitavaid sõnu? Kuidas vastasid kohtualused neile esitatud süüdistustele?
Märkimisväärne osa dokumentidest ja tunnistajate ütlustest on ajakirjas The Journal of Historical Review juba käsitlemist leidnud, seetõttu räägime siin üksikasjalikumalt tõendusmaterjali üldisest usaldusväärsusest, mida tsiteeriti Nürnbergis ja mujal, et kinnitada holokausti hävitusteooriat. Käesolevas kirjutises pöörame me ka erilist tähelepanu toimunud kohtuprotsesside põhjapanevale iseloomule, mis mängis tähtsat rolli holokausti teooria “seadustamisel”.
Poliitiline õigusemõistmine
Kogu Nürnbergi üritus rikkus jämedalt igiammuseid õigusemõistmine fundamentaalseid printsiipe. Võitnud Liitlased tegutsesid kui Saksamaa juhtide prokurörid, kohtunikud ja timukad. Just nimetatud protsessi tarbeks leiutati süüdistused, mida kasutati ainult võidetute süüdimõistmiseks.3 Põlvili surutud, nälgiv ja laostatud Saksamaa ei suutnud riigi okupeerinud Liitlastele vastu seista.
Nürnbergi protsessi, nii tunnistas eravestlustes isegi osa Liitlaste juhtivaid tegelasi, ei organiseeritud erapooletu õigusemõistmise, vaid poliitiliste eesmärkide teostamiseks. Inglise kohtunik Nürnbergi protsessil sir Norman Birkett selgitas erakirjas 1946. aastal, et “kohus on ainult vormilt kohtuprotsess, protsessi peamine tähtsus on hoopis poliitiline”.4
USA-poolne peasüüdistaja ja USA endine justiitsminister Robert Jackson teatas, et Nürnbergi protsess on “liitlasriikide sõja jätk” Saksamaa vastu. Ta lisas, et tribunal “ei ole seotud protseduuriliste või muude meie kohtusüsteemile või põhiseaduslikule süsteemile omaste sätetega…”5
Tribunali pidulikul avaistungil eesistujaks olnud kohtunik Nikitšenko oli nii enne kui ka pärast Nürnbergi kohtuprotsessi Nõukogude Liidu Ülemkohtu aseesimees. 1936. aasta augustis oli ta Moskvas toimunud kurikuulsal Zinovjevi ja Kamenevi näidisprotsessil kohtunikuks.6 Veidi enne Nürnbergi tribunali moodustamist teatas Nikitšenko protsessi planeermise ühisel konverentsil otsesõnu Nõukogude vaatenurgast kogu üritusele:7
“Antud juhul on meil tegemist peamiste sõjakurjategijatega, kes on juba süüdi tunnistatud ja kelle üle kohtumõistmine kuulutati välja (Liitlaste) valitsusjuhtide poolt Moskva ja Jalta deklaratsiooniga… Ürituse kogu mõte on selles, et ellu viia kiire ja õiglane karistus kuritegude eest…”
Niisiis oli juba kindlaks tehtud, et natside liidrid olid kurjategijad. Tribunali ülesandeks jäi vaid iga konkreetse isiku süü määra kindlakstegemine ja vajaliku karistuse väljakuulutamine, so kirjutada kohtuotsus.
Nürnbergi protsessi poliitilise olemuse iseloomulikuks tunnistuseks oli juutide tähtis roll selle kohtuliku arutelu organiseerimisel. Naum Goldman, kes oli kunagi olnud Ülemaailmse Juutide Kongressi ja Ülemaailmase Sionistide Organisatsiooni president, kirjutas oma mälestustes, et Nürnbergi tribunal oli Ülemaailmase Juutide Kongressi sünnitis ja lisas, et neil õnnestus Liitlaste liidreid veenda ideest kinni haarama.8
Ülemaailmsel Juutide Kongressil oli tähtis, kuid avalikkusele vähem teada osa ka igapäevastel kohtulikel aruteludel. Esiteks saavutas võimas ja salajane organisatsioon, et juutide tagakiusamine Saksamaal oleks kohtulikus arutelus kesksel kohal, et kõik kohtualused saaksid selles osalemise eest karistuse.9
Kaks USA armee ohvitseri, juudid kolonelleitnant Murray Bernays ja kolonel David “Mickey” Marcus, mängisid Nürnbergi üritusel võtmerolli. Ajaloolane Robert Conot väidab, et Bernays oli “juhtiv jõud, kes rajas tee Nürnbergi”. New Yorgi edukas advokaat Bernays veenis sõjaminister Henry Stimsoni ja teisi tegelasi andma võidetud Saksamaa juhid kohtu alla.10
Tuline sionist Marcus sai “tähtsuselt kolmandaks meheks, kes määrasid kindlaks Ameerika poliitika” okupeeritud Saksamaal. Aastatel 1946-1947 juhtis ta USA valitsuse Sõjakuritegude Komisjoni (U.S. War Crimes Commission), kus tal oli võimalus välja valida peaaegu kõik Nürnbergi protsessi USA-poolsed kohtunikud, prokurörid ja advokaadid. (Hiljem sai temast sionistlike võitlussalkade Haganah juht Palestiinas.)11
Osa ameeriklasi, kes Nürnbergi protsessil osalesid, pettusid kogu ürituses. Üks meestest, kes oma tunded avalikkuse ette tõi, oli Iowa osariigi Ülemkohtu kohtunik Charles F. Wennerstrum, kes Saksamaa kindralid süüdi mõistnud Nürnbergi protsessil oli eesistujaks. “Kui ma seitsme kuu eest oleksin teadnud seda, mida tean täna, siis ei oleks ma siia kunagi sõitnud,” teatas ta kohe pärast kohtuotsuse väljakuulutamist. “Ma ei märganud siin kõrgete ideaalide järgimist, mis väidetavalt olid selle tribunali moodustamise põhjusteks,” ta lisas.12
Wennerstrum viitas ettevaatlikult juutide aktviivsele vahelesegamisele Nürnbergi protsessi kulgu: “Siinne atmosfäär on ebaterve… Kasutati advokaate, ametnikke, tõlke ja uurijaid, kes alles viimastel aastatel olid saanud Ameerika kodanikeks, kelle eelnev elu oli neis juurutanud vihkamist ja eelarvamusi Euroopa vastu.” Ta kritiseeris tõendumaterjali ühekülgset valikut. “Enamik tõendusmaterjalist protsessil olid dokumendid, mis olid ametliku tonne kaaluva dokumentatsiooni hulgast välja valitud. Valiku tegi süüdistus. Kaitsel oli juurdepääsu võimalus üksnes neile dokumentidele, mida süüdistus pidas tähtsaks antud kohtuasjas.” Ta tuli järeldusele, et “kohtuprotsessid pidid sakslasi veenma oma juhtide süüs. Nad veensid sakslasi üksnes selles, et nende juhid kaotasid sõja palju tugevamale vallutajale.” Wennerstrum lahkus Nürnbergist “tundega, et õigusemõistmine tallati jalge alla”.
Üks Ameerika juhtiv jurist oli Nürnbergi protsessist nördinud. USA Ülemkohtu esimees Harlan Fiske Stone märkis meelepahaga: “(USA-poolne peasüüdistaja) Jackson oli oma rollist joovastuses. Mul on ükskõik, mida nad natsidega teevad, kuid mulle ei meeldi jälgida tema pretensioone nagu osaleks ta kohtulikul arutelul, mida peetakse üldiste õiguslike reeglite järgi. Arvestades minu vanamoodsaid vaateid, on see juba liiga silmakirjalik sulitsemine.” Erakirjas ta kirjutas: “Huvitav oleks teada, kuidas kohtu eesistujad oleksid õigustanud oma valitsuste tegevust, kui nad oleksid süüdistatavate kohale seatud.” Teisel juhul tundis Stone muuhulgas huvi, et “kui meie oleksime jäänud kaotajateks, siis arvestades uut (Nürnbergi) rahvusvahelise õiguse doktriini, oleksid võitjad saanud täiesti põhjendatult väita, et meie Suurbritanniale tarnitud viiskümmend eskaadri miiniristlejat (1940. aastal) oli agressiooniakt…”13
USA esindajatekoja liige Wisconsini osariigist H. Smith teatas Kongressis: “Nürnbergi protsess on anglosaksi õigusemõistmisega nii vastuolus, et meie ajaloo seda lehekülge tuleb meil igavesti häbeneda… Nürnbergi protsess kujutab endast kättemaksupoliitikat selle kõige hullemas ilmingus.”14 Mississipi osariigist pärit kongressi liige John Rankin nentis: “Kui ameerika rahva esindaja tahan ma teatada, et Saksamaal Nürnbergis toimuv on häbiks Ameerika Ühendriikidele… Kaks ja pool aastat pärast sõja lõppu rassiline vähemus mitte üksi et poob Nürnbergis saksa sõdureid, vaid mõistab Ühendriikide nimel kohut ka saksa ärimeeste üle.”15
Arvatavasti kõige julgemini mõistis sündmused hukka Ameerika senaator Robert A. Taft, keda laiem üldus pidas “Vabariikliku partei südametunnistuseks”. Riskeerides oma poliitlise karjääriga, mõistis ta oma kõnes 1946. aasta oktoobris Nürnbergi ürituse hukka. “Võitjate kohus võidetute üle ei saa olla objektiivne, seda vaatamata kohtupidamise välisele vormile, millega kohut läbi viiakse,” ütles Taft. Ta jätkas:16
“Kogu protsessi käigus on märgata kättemaksu vaimu, aga kättemaks on harva õigusemõistmine. Üksteist üles poodud kohtualust jäävad Ameerika südametunnistusele nagu plekk, mida meil kaua tuleb kahetseda. Sellel kohtuprotsessil võtsime me omaks Nõukogude kohtupidamise eesmärgid – nagu riigi poliitikud, mitte kui õigusemõistjad – arvestamata anglosaksi pärandit. Rüütanud poliitilise päevakorra punktid kohtuprotseduuri vormi, me diskrediteerime Euroopa õigusemõistmise ideed paljudeks aastateks ette.”
Õigusteaduse ja riigiõiguse spetsialist New Yorgi ülikooli õppejõud juut Milton R. Konvitz hoiatas, et Nürnbergi tribunal “rikub paljusid põhjapanevaid kohtuprotsessiks vajalikke eeldusi.” Edasi ütles ta: “Meie tegevus natside vastu ei ole kooskõlas ei rahvusvahelise õiguse ega ka Riigidepartemangu poliitikaga. Nürnbergi protsess kujutab endast reaalset ohtu õigusemõistmise põhilisele kontseptsioonile, mille väljatöötamiseks on inimkond vaeva näinud tuhandeid aastaid.”17
Sellest ajast peale on paljud Ühendriikide ja teiste riikide väljapaistvad ühiskonnategelased avaldanud samasuguseid vaateid. USA Ülemkohtu kohtunik William O. Douglas kirjutas: “Ma arvasin tollal, ja arvan ka praegu, et Nürnbergi protsess oli ebamoraalne, sest seadus võeti vastu ex post facto (tagantjärele), et olla meele järele kirgedele ja aja nõuetele.”18
Endine merelaevastiku peakirurg ja Merelaevastiku Rahvusliku Meditsiinikeskuse juht kontradmiral H. Lamont Pugh kirjutas: “Ma arvasin juba ette, et see kohus lõpeb rahvusvahelise hullumeelsusega. Väga mõtlematu, arutu ja kahetsusväärne oli asjaolu, et Ühendriigid esinesid süüdistuse ja kohtu organisaatorite juhtrollis sõjast osavõtnud Saksa poole üle.”19
Hiljuti avaldati liberaalse ajakirja New Republic veegudel veel üks Nürnbergi protsessi hukka mõistev kirjutis:20
“Lääne õigusemõistmise suursugususe kogu pärandit kasutati ära selleks, et Nürnbergi tribunalis see pärand hävitada. Kõikide Lääneriikide (kuid mitte Nõukogude Liidu) väljapaistvad juristid protesteerisid selle Lääne õigussüsteemi paroodia vastu. Sama tegid ka ajaloolased. Sama tegid ka lihtsalt kultuursed ja moraalsed inimesed. Kui võitjad pidasid vajalikuks võidetute üle “kohut mõista”, siis oleksid nad pidanud kohut mõistma iseenda üle, sest olid ise sama tihti toime pannud samasuguseid kuritegusid. Kes oleks nõus kohtu alla andma Saksamaa linnade lauspommitamise peamise korraldaja Suurbritannia Lennuväe peamarssali sir Arthur Traves Harrise? Ent asja iva ei olegi enda toime pandud “sõjakuritegudes”. Kui peeti õigeks kasutada kohtuprotsessi, et karistada ainulaadsete holokausti-sarnaste kuritegude toimepanijaid, siis ei ole õige karistada neid otsustamisvigade ja riigi vale juhtimise eest, mis tavaliselt on juhtunud kõigi kaotajatega. “Me kasutasime vaenlase meetodeid” – ja kasutasime neid rahuajal Nürnbergis.”
Nürnbergi protsessi toimumise ajal ja mõnda aega pärast seda oli palju juttu uue universaalse Nürnbergis välja töötatud õiguse koodeksi rakendamisest. Kinnitati, et on alanud rahvusvahelise õigusemõistmise uus epohh. Leidus suur hulk inimesi, kes tõsimeeli uskusid, et neli liitlasriiki hakkavad ka ise uutest standarditest kinni pidama.”21
Selgus, et mitte ükski neljast riigist, kes tribunalis osalesid, ei teinud pisimatki katset rakendada printsiipe, mida Nürnbergis nii pidulikult ja variseerlikult kuulutati, ei oma juhtide ega ka teiste riikide juhtide suhtes.
Mitte ühtegi nõukogude juhti ei hukatud Nõukogude Liidu interventsiooni eest Ungrisse 1956. aastal või siis Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Mitte ühtegi Inglise juhti ei antud kohtu alla Inglismaa sissetungi eest Egiptusesse 1956. aasta oktoobris. President Eisenhowerit ei antud kohtu alla Liibanoni interventsiooni eest 1958. aastal. President Kennedyt ei poodud üles ebaõnnestunud Sigade lahe operatsiooni, Kuubale tungimise katse eest 1962. aastal. President Johnson pole kunagi seisnud kohtu ees Vietnami sõja või siis Dominikaani vabariiki tungimise eest. President Nixoni ei antud tribunali kätte relvastatud “sissetungi” eest Kambodžasse.
Kui Põhja-Vietnami võimud ähvardasid korraldada kohtuprotsessi vangi langenud Ameerika lendurite üle, oli Ameerika senaator Everett Dirksen sunnitud tunnistama, et Nürnbergi protsess “oli arvatavasti kohutav viga.”22
Topeltstandard
Nürnbergi protsessi toimumise ajal rikkusid Liitlaste valitsused ise rahvusvahelist õigust. Sealhulgas Saksa kohtualuste ja tunnistusi andnud sõjavangide kohtlemisel rikuti Genfi konventsiooni paragrahve 56, 58 jt.23
Vastupidiselt kättemaksule on õigusemõistmine norm, mida rakendatakse kiretult. Ent Nürnbergis kasutati “õigusemõistmise” norme üksnes võidetute suhtes. Neli riiki, kes õigust mõistsid, olid ise süüdi samasugustes kuritegudes, milles nad Saksamaa juhte süüdistasid.24 USA-poolne peasüüdistaja Robert Jackson kirjutas erakirjas president Trumanile Liitlaste kohta järgmist:25
“Pandi toime või siis jätkatakse samade tegude toimepanemist, milles me süüdistame sakslasi. Prantslased on sõjavangide kohtlemises Genfi konventsiooni rikkunud nii suurel määral, et meie väejuhatus saatis tagasi meile saadetud sõjavangid (sunnitöödeks Prantsusmaal). Me mõistame kohut röövimiste pärast, kuid meie liitlased jätkavad röövimist. Me räägime, et agressiivne sõda on kuritegu, ent üks meie liitlastest kehtestab oma võimu Balti riikides, mis tugineb üksnes vallutusele.”
Nürnbergi süüdistusakti esimese punkti järgi, mis rääkis “agressiivse sõja planeerimisest, ette valmistamisest, vallapäästmisest ja pidamisest”, ründas Nõukogude Liit 1939. aasta detsembris Soomet (selle eest Rahvasteliidust ka välja arvati). Paar kuud hiljem okupeeris Punaarmee Leedu, Läti ja Eesti ning lülitas riigid tseremoonitsemata Nõukogude Liidu koosseisu. Sõjajärgne Prantsusmaa valitsus rikkus rahvusvahelist õigust ja Nürnbergis süüks arvatud punkti “sõjavangide halvas kohtlemises” ja paljude Saksa sõjavangide kasutamises sunnitööl Prantsusmaal. 1945. aastal leppisid Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude Liit kokku rohkem kui 10 miljoni sakslase halastamatus deporteerimises nende alalistest elukohtadest Ida- või Kesk-Euroopas, mis kuulub Nürnbergi süüdistuspunkti alla “deporteerimine ja teised inimsusevastased aktid, mis on pandud toime tsiviilelanikkonna vastu”.26
Liitlased süüdistasid kohtualuseid “kuriteos rahu vastu”, sest sakslased olid planeerinud Saksamaa Norra ründamist 1940. aastal, kuid viimaks tuli Suurbritannia valitsusel tunnistada, et nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa olid ise süüdi taolises “kuriteos”, valmistades ette Norra vallutamist operatsiooni koodnimetusega “Stratford” käigus enne sakslaste tegutsemist. Aga 1941. aastal Suurbritannia ja Nõukogude Liit koos ründasid ning okupeerisid neutraalse riigi Iraani.27
Arvestades ülaltoodut polegi imestada, et nelja riigi valitsused, kes aastatel 1945-1946 organiseerisid Nürnbergi kohtuprotsessi, ei lülitanud määratlust “agressioon” tribunali põhimäärusse.28
Nõukogude ajaloolane Mihhail Voslenski, kes töötas 1946. aastal Nürnbergi tribunalis tõlgina, meenutas hiljem, et nii temal kui ka teistel Nõukogude personali töötajatel oli ebamugav tunne, sest kuriteod, mida Saksamaa juhtidele süüks arvati, olid Nõukogude Liidus saanud “meie elu normiks”.29 Nõukogude kohtupidamise-aegne roll, mida toetasid Ühendriigid, ajendas Ameerika diplomaati ja ajaloolast George F. Kennanit kogu Nürnbergi protsessi hukka mõistma kui “õudset” ja “irvitavat” sündmust.30
Nürnbergi topeltstandardid mõistis tollal hukka inglise nädalaajakiri “The Economist”. Ajakirjas kirjutati, et nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa olid toetanud Nõukogude Liidu Rahvasteliidust väljaheitmist pärast provotseerimata kallaletungi Soomele 1939. aastal, aga kõigest kuus aastat hiljem tegid samad valitsused Nürnbergis koostööd Nõukogude Liidu kui lugupeetud ja võrdse partneriga. “Läänemaailm ei tohiks end lohutada ka asjaoluga, et üksnes Nõukogud väärivad Liitlaste õigusemõistmisel kohtupingis istumist,” jätkab “The Economisti” juhtkiri. Edasi kirjutatakse seal:31
“Inimkonnavastaste kuritegude hulgas on ka tsiviilelanikkonna lauspommitamine. Kas ameeriklasi, kes pildusid aatomipomme või inglasi, kes muutsid rusudeks Lääne-Saksamaa linnad, saab “süütuks” arvata nende punktide põhjal? Inimsusevastaste kuritegude hulka tuleks arvata ka elanikkonna massiline kodudest väljaajamine. Kas anglosaksi liidrid, kes Potsdamis nõustusid miljonite sakslaste kodukohast minemakihutamisega, saavad arvata end täiesti süütuteks?... Riigid, kes kohut pidasid (Nürnbergis), kuulutasid end ilmselt väljaspool seadust olevaks, mille nad ise kehtestasid.”
Sõjajärgse USA okupatsiooniadministratsiooni ametnik kommenteeris: “Mis väärtus on moraalsetel salaunistustel, mis Nürnbergis välja kuulutati, kui ameeriklased nõustusid sellise asja nagu elanikkonna deporteerimisega, mida dokumentaalselt kinnitasid ametlikult antud allkirjad, ja mis annavad Liitlastele juriidilise õiguse teha tegusid, mida nad ise Nürnbergis hukka mõistsid?”32
Kui Nürnbergi tribunali norme oleks rakendatud Teise maailmasõja võitjate suhtes, oleks Ameerika kindral ja Liitlasvägede ülemjuhataja Euroopas Dwight Eisenhower üles poodud. Sõja lõpul andis Eisenhower korralduse, et Saksa sõjavange, kes ameeriklaste kätte vangi olid langenud, ei koheldaks enam Genfi sõjavangide kohtlemise konventsiooni järgi. See rahvusvahelise õiguse massiline rikkumine võttis suurelt hulgalt sakslastelt õiguse pöörduda Rahvusvahelise Punase Risti poole ning määras sajad tuhanded nende hulgast aeglasele näljasurmale ja haigustesse.33
Mitte miski muu ei iseloomusta nii eredalt Nürnbergi kohtuprotsessi ebaõiglust kui Hitleri asetäitja Rudolf Hessi kohtlemine. Talle mõisteti eluaegne vanglakaristus vaatamata sellele, et ta oli Teises maailmasõjas osalenud riikide ainus juhtiv riigitegelane, kes riskis oma eluga ohtlikus, kuid viljatus katses sõlmida sõdivate riikide vahel rahu. Inglise ajaloolane Alan John Percivale Taylor puudutas kord lakooniliselt Hessi kohtuasja ja sellega ka Nürnbergi protsessi ebaõiglust:34
“Hess saabus meie riiki 1941. aastal kui rahusaadik. Ta saabus kavatsusega taastata rahu Suurbritannia ja Saksamaa vahel. Tema tegutsemise ajendiks olid head kavatsused. Ta sattus meie kätte, aga meie käitusime temaga ebaõiglaselt nagu sõjavangiga. Pärast sõda oleksime me pidanud ta vabastama. Selle asemel andis tollane valitsus Hessi üle Rahvusvahelisele Sõjatribunalile Nürnbergis… Hessi vastu ei leidnud tõestust mitte ükski süüdistus. Dokumendid tõestavad, et ta ei viibinud isegi mitte ühelgi arutelul, kus Hitler oma sõjaplaane arutas.”
Häda tõendusmaterjaliga
Võidukad Liitlasriigid pöörasid kogu Saksamaa pahupidi, et leida mis tahes paberitükki, mida saaks võidetud režiimile süüks arvata. Ei enne ega pärast seda polnud ühegi riigi ametlikke dokumente nii hoolikalt uuritud. Lisaks valitsuse ametlikele dokumentidele, mis oleksid valgustanud Saksamaa ametlikku sõjaaegset juudipoliitikat, konfiskeerisid Liitlased natsionaalsotsialistliku partei ja selle kohalike organisatsioonide, aga samuti ka paljude erafirmade, asutuste ja eraisikute dokumendid. Juba üksi konfiskeeritud dokumentide kogus hämmastab. Näiteks USA võimude poolt konfiskeeritud Saksamaa Välisministeeriumi dokumente kogunes 485 tonni.35
Selle dokumentidekuhja hulgast valis üksnes Ameerika sõjaväeametkond välja umbes kaks tuhat dokumenti, mida peeti kõige inkrimineerivamateks, et neid kasutada Nürnbergi peamisel protsessil. Hiljem saadeti konfiskeeritud dokumente tonnide viisi USAsse. Arvatakse, et üksnes USA Rahvuslikus Arhiivis hoitakse üle miljoni lehekülje Kolmanda Reichi dokumente, mis valgustavad juudipoliitikat. Ajapikku avaldas peamiselt USA valitsus sadu Nürnbergi dokumente neljakümneköitelises “sinises seerias”, mis sisaldas Nürnbergi peamise protsessi materjale, viieteistköitelises “rohelises seerias”, mis kajastasid Nürnbergi protsessi teist lainet ja üheteistköitelises “punases seerias”.36
See võrduks juhtumiga, kui mingi Ühendriikidele vaenulik valitsus haaraks enda kätte Pentagoni ja CIA dokumendid, aga siis avaldaks oma suurest kollektsioonist valikuliselt kõige kompromiteerivamad.
Nürnbergi protsessile järgnenud aastate jooksul on paljude riikide ajaloolased hoolikalt läbi vaadanud Saksamaa dokumente, sealhulgas arvutu hulk dokumente, mida Nürnbergi protsessi süüdistusmaterjalide hulka ei arvatud. Ajaloolased tegid erinevate ministeeriumide ja ametkondade võrdleva analüüsi ning uurisid hulgaliselt ka isiklikke päevikuid ja dokumente.37
Sellest hoolimata ei leitud paberite hiigelsuure kuhja hulgast ainsatki dokumenti, mis oleks kinnitanud või viidanud hävitamise plaanile. Paljud ajaloolased on avaldanud oma arvamust selle märkimisväärse “augu” kohta tõendusmaterjalides. Näiteks märkis prantsuse juudist ajaloolane Leon Poliakov oma hästi tuntud uurimuses holokaustist:
“Kolmanda Reichi arhiivid, riigi juhtide ütlused ja aruanded võimaldavad kuni pisimate detailideni rekonstrueerida agressiooniplaanide, sõjaliste kampaaniate ja tegevusmeetodite
sünni ja väljatöötamise, kuidas natsid maailma oma suva kohaselt kavatsesid ümber kujundada. Vaid juutide hävitamise kampaania, selle kontseptsioon, aga samuti ka paljud olulised aspektid, jäävad saladuskatte alla.”
Mitte ainsatki juutide hävitamise dokumentaalset tõendust ei ole kunagi leitud, lisas ta, sest “arvatavasti selliseid dokumete ei ole kunagi olemas olnudki”.38
Nürnbergis olid Saksamaa dokumendid Liitlaste prokuröride valduses, kes kaitsjatel oma äranägemisel ei lubanud ühtegi dokumenti välja valida. Ajaloolane Werner Maser tunnistas, et Nürnbergis “läksid kaotsi tuhanded dokumendid, mis oleksid võinud inkrimineerida Liitlasi või tõestada kohtualuste süütust… On hulgaliselt tõendusmaterjali, et dokumendid konfiskeeriti või siis varjati kaitse eest või varastati 1945. aastal”. Teised tähtsad dokumendid “kadusid” ootamatult, kui neid küsisid süüaluste kaitsjad. Washingtonis asuva Rahvusliku Arhiivi ametnikud kinnitasid mulle, et paljud Nürnbergi dokumendid on “kadunud” tänaseni. Tribunal ei lubanud tõendusmaterjalina kasutada suurt hulka Saksa ja nende kätte langenud välismaised dokumendikogumikke, mis sõja ajal olid avaldatud kui Saksamaa Välisministeeriumi Valge Raamat. Enamikku 1809st vande all antud tunnistusest, mis kaitse Nürnbergis ette valmistas, ei ole kunagi avaldatud.39
Dokumentide hulgas, mida kaitsel ei lubatud avalikustada, oli Saksamaa-Nõukogude 23. augustil 1939. aastal sõlmitud lepingu salajane lisaprotokoll, mis jagas Ida-Euroopa Saksamaa ja Nõukogude mõjusfääriks.40
Pärast Nürnbergi Sõjatribunali otsuse teatavaks tegemist osutas välisminister Joachim von Ribbentrop takistustele, mis tema asjas üles kerkisid:41
“Kaitselt võeti võimalus kaitsta kohtuprotsessi käigus Saksamaa välispoliitikat. Meie taotlused esitada kohtus tõendusmaterjali lükati tagasi… Pooli kolmesajast dokumendist, mis kaitse ette valmistas, ei lubatud ilma arusaadavatele põhjustele osutamata kohtuprotsessil esitada. Tunnistajaid ja vande all antud kirjalikke tunnistusi lubati kohtuprotsessil kasutada üksnes siis, kui süüdistus oli need enne ära kuulanud: neist suurem osa lükati tagasi… Hitleri ja Chamberlaini kirjavahetus, saadikute aruanded, diplomaatilised protokollid jne lükati tagasi. Ainult süüdistusel, mitte kaitsel, oli juurdepääs Saksamaa ja välismaistele arhiividele. Süüdistus otsis üksnes inkrimineerivaid dokumente ja kasutas neid tendentslikult. Süüdistus varjas teadlikult kaitse eest dokumente, mis tunnistasid kohtualuste süütust.”
Rahvusvahelise Sõjatribunali põhimäärus lubas kasutada “tõendusmaterjali”, mida tavaliselt peeti kasutuskõlbmatuks. 19. paragrahv kinnitas, et “tribunal ei ole seotud tõendusmaterjali esitamise tehniliste reeglitega… ja võtab vaatluse alla mis tahes tõendusmaterjali, millel tribunali arvates on tõendav jõud.”
21. paragrahv märkis ära:42
“Tribunal ei nõua üldtunnustatud faktide tõendamist, vaid vaatleb neid otseselt. Teadmiseks võetakse ka Ühendatud (Liitlaste) Riikide ametlikud dokumendid ja aruanded, sealhulgas komiteede ametlikud aktid ja dokumendid, mida Liitlasriigid on sõjakuritegude uurimiseks ette valmistanud, aga samuti ka kõigi Ühendatud (Liitlaste) Riikide dokumendid ja sõjatribunalide ning muude kohtute uurimistulemused.”
Nimetatud paragrahvide alusel arvas tribunal usaldusväärse tõendusmaterjali hulka ka kõige kahtlasema väärtusega “tõendusmaterjali”, sealhulgas kuuldused ja Nõukogude ning Ameerika “uurimiskomisjonide” kinnitamata teated. Näiteks luges tribunal tõeseks Ameerika Kongressi ettekande, mis “tõendas”, et tapmisi pandi toime Dachau gaasikambrites, ning Poola valitsuse (mille esitasid Ühendriigid) ettekande, et Treblinkas tapeti auruga.43 (Käesoleval ajal ei võta ükski silmapaistev ajaloolane neid teooriaid arvesse.)
Lisaks andis tribunal seaduse jõu Nõukogude ettekandele Auschwitzist ja Majdanekist (dokumendid NSVL-8 ja NSVL-29), kus üksikasjalikult selgitati, kuidas sakslased tapsid Auschwitzis neli miljonit ja Majdanekis pool miljonit inimest. (Mainitud arve ei usalda tänapäeval ükski tuntud ajaloolane.)
Sakslaste süüd tuhandete Poola ohvitseride tapmises Katõni metsas Smolenski lähedal kinnitas Nürnbergi dokument NSVL-54. See veel ühe Nõukogude “uurimiskomisjoni” detailne ettekanne esitati kohtule kui süüdistuse-poolne tõendusmaterjal, mis oli nelja Liitlasriigi ühise süüdistusakti osa. Kohtus selgitas Nõukogude süüdistaja: “Süüdistusaktis me leiame, et üks enamtähtis kuritegu, mille eest peavad vastutama peamised sõjakurjategijad, on Poola sõjavangide massiline hukkamine, kes lasti maha Katõni metsas Smolenski lähedal saksa fašistlike vallutajate poolt.”44 (Huvitav on fakt, et Nõukogude Katõni komisjoni kaks liiget, akadeemik N. Burdenko ja metropoliit Nikolai, kuulusid ka Nõukogude Auschwitzi komisjoni koosseisu.) Alles 1990. aastal tunnistas Nõukogude valitsus viimaks, et Katõni mõrvu ei sooritanudki Saksamaa väeosad nagu see Nürnbergis tõestust leidis, vaid nõukogude salapolitsei.45
Mõnikord väidetakse, et Nürnbergi tribunalis süüdistuse esitatud tõendusmaterjal oli nii ümberlükkamatult tõene, et mitte ükski kaitse advokaatidest pole kunagi vaidlustanud mitte ainsagi süüdistuse esitatud dokumendi autentsust või täpsust.46 See pole tõsi. Advokaadid mitte üksi et protesteerisid paljude võltsitud dokumentide kasutamise puhul, vaid nüüd on saanud üldtunnustatud faktiks, et osa Nürnbergis esitatud ülitähtsatest dokumentidest olidki võltsitud.47
Näiteks esitas kaitse advokaat doktor Boehm tribunalile protesti, et Nürnbergi dokument 1721-PS, mis justkui tõendaks rünnakrühmlaste kallaletungi juudi sünagoogidele 1938. aasta novembris, on jäme võltsing. Seejuures selgitas ta üksikasjalikult oma argumente.48
Osa Nürnbergi dokumente, mis põhinevad komandant Franz Ziereisi niinimetatud “surmaeelsetel ülestunnistustel”, on ilmselgelt võltsitud. (Nürnbergi dokumendid 1515-PS, 3870-PS ja NO-1973.) Väideti, et need dokumendid tõendavad sadade tuhandete inimeste süstemaatilist tapmist gaasi ja muude vahenditega Mauthausenis ning Hartheimis.49
Peaaegu nelikümmend aastat hiljem, kui tribunal oli oma otsuse teinud, paljastati Nürnbergi dokument NSVL-378 kui kaheldamatu võltsing. Jutt on eravestluste üleskirjutustest, mis oleksid justkui toimunud Hitleri ja Danzigi natsionaalsotsialistliku tegelase Hermann Raushingi vahel. Seal väidetakse, et Hitler rääkis avameelses sõnastuses oma maailma vallutamise kõige väärtuslikumatest mõtetest ja salajasematest plaanidest. Raushingi “Memuaarid” avaldati 1939. aastal Suurbritannias pealkirjaga “Hitler räägib” ja Ühendriikides 1940. aastal pealkirjaga “Purustuse hääl”. Just ameerika väljaanne võeti Nürnbergis arvesse kui “natsliku režiimi juhtpõhimõtte” tõendusmaterjal.
Süüdistuse Suurbritannia-poolne esindaja sir Hartley Shawcross ja tema Nõukogude kolleeg tsiteerisid “Memuaaridest” pikki lõike. Kohtualune Baldur Schirach vaidlustas dokumendi autentsuse, kuid kaitse advokaat Pelckmann (kes dokumendist midagi ei teadnud) luges selle “tõendusmaterjali” ehtsaks.50 1983. aastal tegi Šveitsi ajaloolane Wolfgang Hanel kindlaks, et “Memuaarid” on algusest lõpuni võltsing. Raushingil ei olnud ainsatki erakohtumist Hitleriga.51
Teiseks Nürnbergi võltsdokumendiks on niinimetatud Hossbachi protokoll (dokument 386-PS), mis peaks olema 1937. aastal toimunud tipptaseme konverentsi protokoll, kus Hitler väidetavalt olevad avanud oma agressiivsete vallutuste salaplaanid. USA-poolne süüdistaja Nürnbergi protsessil Sidney Alderman nimetas seda protokolli “üheks kõige vapustavamaks ja avameelsemaks kõigist konfiskeeritud dokumentidest” ja teatas tribunalile, et dokument kõrvaldab kõik kahtlused Saksamaa juhtide rahuvastase kuriteo kohta. Just selle dokumendi alusel mõisteti surma Göring.52
Samuti on võltsitud Nürnbergi dokument L-3 (USA-28), mis pidavat olema Hitleri kõne stenogramm relvajõudude juhtkonnale 22. augustil 1939. aastal. Selles on tsitaat, mis omistatakse Hitlerile: “Kes täna veel räägib armeenlaste hävitamisest?”53
Raamatu “Sõda juutide vastu” (The War Against the Jews) autor juudi ajaloolane Lucy Davidowicz tunnistas, et “leidub ka holokausti puudutavaid dokumente, mis on ilmselt võltsitud, ja dokumente, mis sünnitavad müüte, mitte ajaloolisi fakte”.54
Tunnistajate kahtlustäratavad ütlused
Suur osa holokausti teooria tõendusmaterjalist, mis esitati Nürnbergi ja sellele järgnenud protsessidel, põhineb “ellujäänute” tunnistustel. Paljud ajaloolased on tänapäeval omaks võtnud seisukoha, et sageli olid need valetunnistused.55
Gerald Reitlinger hoiatab lugejaid oma detailses uurimuses “Lõplik lahendus” (The Final Solution), et holokausti tõendusmaterjali, sealhulgas ka Nürnbergi dokumente ja tunnistajate ütlusi, ei tohi võtta puhta kullana: “Hädavajalik on teatud ettevaatlikkus kõigi nende materjalide uurimisel ja eriti käib see viimase osa kohta (ellujäänute jutud)… Ida-Euroopa juut on sündinud jutupaunik, kes kasutab värvikaid võrdlusi.”56 Prantsuse ajaloolane Jean-Claude Pressac hoiatas oma üksikasjalikus raamatus Auschwitzist, et “ellujäänute ütlustesse tuleb suhtuda ülima ettevaatlikkusega…”57
Juudi ajaloolane Hannah Arendt märkis oma raamatus “Eichmann Jerusalemmas”, et “pealtnägijad”, kes 1961. aastal Jerusalemmas Adolf Eichmanni protsessil tunnistusi andsid, suutsid vaid üksikutel juhtudel eraldada endaga tegelikult juhtunut sellest, mida nad olid kuulnud või siis kuuldu tagajärjel endale ette kujutanud.58 Holokausti ajaloolane Lucy Dawidowicz tegi analoogilise tähelepaneku, et “ellujäänute mälestusi moonutab sageli vihkamine, sentimentaalsus ja möödunud ajavahemik. Nende ümbritsevate sündmuste tajumist moonutab sageli isiklik läbielamus.”59
Teise maailmasõja spetsialist prantsuse ajaloolane Germain Tillion hoiatas, et valetavaid laagrite vange on tõepoolest olemas:60
“Palju enam, kui seda tavaliselt arvata osatakse, on vangid ka ise vägagi sarnased koonduslaagrite maailmale, mis paraku stimuleerib just sadistlik-masohhistlikku fantaasiat ja on nii pakkunud neile erakordse tegevusvälja. Me teame paljusid psüühiliselt haigeid inimesi, pooleldi sulisid, pooleldi idioote, kes ekspluateerisid oma ettekujutatava deporteerimise teemat. Me teame ka inimesi, keda tõepoolest deporteeriti, aga nende haiglane fantaasia läks isegi kaugemale tollest koledusest, mida nad olid näinud või teiste inimeste jutust kuulnud.”
Juudi ajaloolane Samuel Gringauz, kes sõja ajal ise interneeriti Kaunase (Leedu) getosse, kritiseeris nähtust, mida ta nimetas “juudi ellu jäänud vahialuste tunnistajaütluste” enamikule omaseks. Ta kirjutas, et “suurem osa mälestusi ja aruandeid kubisevad paljusõnalistest absurdsustest, grafomaniakaalsetest liialdustest, dramaatilistest efektidest, enda mõõdutundetust esileupitamisest, diletantlikust filosofeerimisest, pretensioonikast lüürikast, kontrollimata kuulujuttudest, eelarvamustest, truualamlikust apologeetikast ja rünnakutest.”61
Iisraeli riikliku holokaustikeskuse Yad Vashem arhiivide direktor Shmuel Krakowski kinnitas 1986. aastal, et üle 10 000 “ellu jäänud” juutide 20 000st registreeritud “tunnistajaütlusest” ei ole usaldusväärsed. “Paljud ellujäänutest, himustades arvatavasti saada osakeseks ajaloost, sattusid liialt hoogu ja andsid vaba voli oma fantaasiale,” ütles Krakowski. “Üks osa neist ei ole kunagi viibinud seal, kus nad väidavad, et olid julmuste pealtnägijaiks. Teine osa on oma informatsiooni kogunud juttude põhjal, mida rääkisid sõbrad või täiesti võõrad inimesed.” Ta kinnitas, et paljud tunnistajaütlused, mida hoitakse Yad Vashemi toimikutes, osutusid kontrollimisel ebatäpseteks, aga kuupäevad või sündmuskohad ei olnud ajaloolaste-ekspretide kontrolli puhul tõesed.62
Me teame, et Nürnbergi põhiprotsessil andsid tunnistajad valetunnistusi. Arvatavasti oli kõige avalikum juhtum, kus kolm tunnistajat ilmselgelt kinnitasid, et Poola ohvitseride Katõnis mõrvamise eest on vastutavad sakslased.63
Missouri osariigist San Luisist pärit Stephen F. Pinter osales 1946. aasta jaanuarist kuni 1947. aasta juulini Dachaus sakslaste üle peetud Ameerika kohtuistungitel USA armee sõjaväeprokuröri ülesannetes. Dachaus peetud kohtuistungitel mõisteti kokku ligikaudu 420 sakslasele surmanuhtlus. 1960. aastal teatas Pinter vande all antud kirjalikes tunnistustes, et Dachaus kasutati “kaheldamatult valetunnistajaid, et süüdistada sakslasi olematutes ja tõendamatutes kuritegudes. Kahjuks mõisteti nende kohtuvigade tõttu süüdi palju inimesi, sealhulgas ka surma.64
Dachau protsessi üldist atmosfääri iseloomustab tragikoomiline intsident. Ameerika uurija Joseph Kirschbaum tõi kohtusse juudist Einsteini nimelise tunnistaja, tunnistamaks, et kohtualune Menzel tappis tema venna Einsteini. Kui siis kohtualune osutas, et tegelikult viibib vend kohtusaalis, hakkas Kirschbaum tunnistajaga riidlema: “Kuidas me saame selle sea võllasse saata, kui sa oled nii rumal, et võtad oma venna kohtusse kaasa?”65
Sakslane August Gross, kes Dachau protsessi aegu töötas USA armees vabapalgalisena, teatas hiljem:66
“Ameerika prokurörid maksid elukutselistele tunnistajatele, kellest enamik olid värvatud koonduslaagrite kriminaalvangide hulgast, makstes dollari päevas (tol ajal oli dollari väärtus mustal turul 280 marka), lisaks varustasid tunnistajaid toiduainete ja elupaigaga. Kohtuistungite vaheaegadel ütlesid prokurörid tunnistajatele ette, mida nad peavad tunnistusi andes rääkima. Ameerika prokurörid näitasid tunnistajatele kohtualuste fotosid, et neil oleks võimalik kergemini ära tunda ja süüdistada.”
Noor USA armee kohtureporter Joseph Halow meenutas tagantjärele Dachau 1947. aasta kohtuprotsessi ebatervet atmosfääri:
“Praktiliselt kõik tunnistajad kohtuprotsessidel, kus arutati koonduslaagrite küsimust, kuulusid nende hulka, keda meie, kohtureporterid, kutsume “professionaalseteks tunnistajateks”. Need olid inimesed, kes veetsid kuid Dachaus ja tunnistasid ühe või teise kohtualuse vastu… Materiaalselt stimuleeriti neid tunnistama heldelt ja paljud neist sellest elatusidki. Kerge on mõista, et professionaalsete tunnistajate motiivideks olid ka tigedus ja kättemaks… Paljudel juhtudel seisnes kättemaks nähtuga liialdamises… Ja muidugi oli seal ka selget valetamist.”
Esines juhtumeid, kus tunnistajaütlused tekitasid rohkem küsimusi, kui saadi vastuseid. Osa tunnistajaütlustest olid ilmselgelt fabritseeritud või olid nii jäme liialdus, et sundisid kahtlema nende tõepärasuses. Korduvalt toimus ekslikke äratundmisi ja esitati uduseid laialivalguvaid väiteid. Veel enamgi, Halow teatas, et “Ameerika kohus peaaegu ei pööranud tähelepanu tunnistajaütlustele nagu ka ütlustele, mis olid antud süüaluste kasuks”.67
1947. aastal esitas Ameerika advokaat Nordhausen-Dora kohtuprotsessil protesti süüdistuse tunnistajate üldise ebausutavuse ja sageli otsese valetamise puhul sellel Ameerika kohtuprotsessil koonduslaagrite endise administratsiooni üle.68
Niisuguste ebausutavate tunnistajaütluste kasutamine jätkus ka “holokausti” kohtuprotsessidel järgnevate aastate jooksul. Föderaalse ringkonnakohtu kohtunik Norman K. Roettger Jr. tegi 1978. aastal Florida kohtuprotsessil kindlaks, et kõik kuus “pealtnägijat-juuti”, kes andsid tunnistusi süüaluse ukrainlase Fjodor Fedorenko toime pandud julmuste ja mahalaskmiste kohta, ei tundnud süüalust ära, sest Iisraeli võimud olid neile andnud eksitavat informatsiooni.69
New Yorgi natsikütt Charles Kremer külastas 1981. aastal Iisraeli, otsides juute, kes võiksid kinnitada New Jerseys elava SSi kuulunud ukrainlase väidetavaid julmusi. Õige pea ta katkestas oma Iisraeli-visiidi, sest tal tuli kibedalt pettuda juutides, kes vastava tasu eest olid valmis andma hulgaliselt valetunnistusi. The Brooklyn Jewish Press teatas: “Kremeril algasid kõhuvalud ja nõrkus, mis tema arvates tekkisid suhtlemisest kaubitsejatega, kes otsinguid püüdsid tulu saamiseks ära kasutada.”70
Juutidest holokausti üleelanute üheks kõige kisendavamaks vandemurdmise kuriteoks oli Chicago endise vabrikutöölise ja pensionäri Frank Walusi kohtuprotsess, keda süüdistati juutide tapmises oma kodumaal Poolas Teise maailmasõja ajal. Natsikütt Simon Wiesenthali kirja põhjal, kus Walusi süüdistati koostöös gestapoga, alustas USA valitsus 1974. aasta detsembris kohtumenetlust. Kohtuprotsessil tunnistasid üksteist juuti vande all, et nad isiklikult nägid, kuidas Walus tappis juute, sealhulgas paar-kolm last. Pärast ülikallist ja rasket kohtuvõitlust suutis Walus lõpuks tõestada, et tegelikult töötas ta sõja aastail teismelisena saksa taludes. Pikas ajaleheartiklis (autoriõigus kuulub Ameerika Advokaatide Assotsiatsioonile), mis avaldati 1981. aastal ajalehes The Washington Post, tehti kohtuprotsessist järeldus, et “…hüsteeria piiril balanseeriva vihkamise ja tigeduse atmosfääris kiusas valitsus taga süütut inimest”.71
Piinamised
Liitlaste süüdistus kasutas nii Nürnbergis kui ka teiste sõjajärgsete kohtuprotsesside aegu piinamisi, et saada tõendusmaterjali süüdistusteks.72
Endist Auschwitzi komandanti Rudolf Hössi piinasid Inglise uurijad, sundides teda alla kirjutama ennastsüüdistavale “ülestunnistusele”, mida seejärel laialt kasutati kui holokausti hävitusteooria võtmetähtsusega dokumenti. Tema tunnistajaütlused Nürnbergi tribunalis, mis said kohtuprotsessi kulminatsiooniks, olid arvatavasti kõige vapustavamad ja meeldejäävamad Saksa hävitusprogrammi tõendusmaterjal.73 Höss kinnitas, et Auschwitzi gaasikambrites tapeti kaks ja pool miljonit inimest ning veel 500 000 vahialust suri muudel põhjustel. Praegu ei tunnista ükski tõsine või tuntud ajaloolane neid arve tõepäraseks; mis puutub Hössi “ülestunnistuse” teisi võtmetähtsusega väiteid, siis tänapäeval on üldiselt kindlaks tehtud, et need olid valed.74
Aleksandr Solženitsen toob näiteks Jupp Aschebrenneri juhtumi, kes piinamiste tagajärjel kirjutas alla avaldusele, et oli sõja ajal töötanud liikuvates gaasikambrites (gaasifurgoonides). Alles hulk aastaid pärast sõda suutis ta tõestada, et tegelikult viibis ta sel ajal Münchenis ja õppis elektrikeevitajaks.75
Fritz Saukel, kes sõja ajal juhtis tööjõu mobiliseerimise programmi, mõisteti peamisel Nürnbergi protsessil surma. Tõendusmaterjali tähtsaks osaks, mille tribunalile esitas USA süüdistus, oli süüaluse vande all antud ja alla kirjutatud tunnistajaütlus. (Nürnbergi dokument 3057-PS.) Hiljem selgus, et Saukel andis vanglaametnike koostatud ennast süüdistavale dokumendile allkirja alles pärast seda, kui talle avameelselt öeldi, et alla kirjutamata jätmise korral antakse tema naine ja lapsed Nõukogude poolele üle. “Ma kaalusin asja põhjalikult ja, mõeldes oma perekonnale, kirjutasin dokumendile alla,” teatas Saukel hiljem.76
Teist süüdistatavat peamisel Nürnbergi protsessil Hans Fritzschet sunniti analoogilisel kombel enda vastu tunnistama, kui ta oli nõukogude salapolitsei vang Moskvas. (Nürnbergi dokument USSR-474.)77
Nürnbergi kohtualust Julius Streicherit, kes lõpuks üles poodi, sest ta andis välja ajuti otse sensatsioonilist juutidevastast nädalalehte, piinati vangistuse ajal elajalikult. Teda peksti julmalt nii jalgade kui ka piitsaga, sunniti ära lakkuma süljelärakaid ja jooma tatti, põletati sigarettidega. Suguorganid peksti sodiks. Kisuti välja kulmu- ja rinnakarvad. Süüalust Hans Franki peksid kohe pärast vahistamist elajalikult kaks Ameerika mustanahalist sõdurit. Ülem-Austria endine gauleiter August Eigruber tehti sandiks ja kastreeriti sõja lõpul.78
On andmeid, et koonduslaagrite Bergen-Belsen ja Auschwitz-Birkenau endist komandanti Josef Kramerit ning teisi inglaste korraldatud Belseni protsessi kohtualuseid piinati, kusjuures nii elajalikult, et nad palusid end tappa.79
Kuigi Nürnbergi protsessi kohtualuste enamikku ei piinatud, sunniti teisi sakslasi vägivallaga andma vande all kirjalikke tunnistusi endiste kaasteenijate ja ülemuste vastu. Sageli piisas üksi ähvardusest anda tunnistaja üle Nõukogude poole kätte, et veenda neid andma vajalikke kirjalikke tunnistusi või esinema kohtus vajalike tunnistustega. Sageli saavutati soovitud tulemus, kui ähvardati tunnistaja naist ja lapsi, sealhulgas igapäevase toidunormi äravõtmise või vangistamisega. Kui sellest ei piisanud, siis paigutati tunnistaja üksikkambrisse, kes teda peksti, löödi jalaga, piitsutati või põletati tulega, kuni tema vastupanu murti.80
Süüdistuse peatunnistaja ütlused Nürnbergi protsessil “Wilhelmstrasse” süü osas saadi surmaga ähvardades. Kaitse Ameerika advokaadil Warren Magee’l õnnestus saada Saksamaa välisministeeriumi tippametniku Friedrich Gausi esialgse ülekuulamise protokolli koopia. Hoolimata süüdistaja prokurör Robert Kempneri raevukast protestist lubas kohtunik selle dokumendi ette lugeda. Esialgse ülekuulamise ajal oli Kempner öelnud Gaus’ile, et annab ta üle Nõukogude poolele surmamiseks poomise läbi. Gaus palus pisarsilmil mõelda Kempneril tema naisele ja lastele. Kempner vastas, et Gaus saab päästa end vaid siis, kui tunnistab kohtus oma endiste kolleegide vastu. Meeleheitel Gaus nõustus, sest oli juba neli nädalat viibinud üksikvangistuses. Moraalselt täielikult laostatud Gaus kattis kätega näo ja istus, kui Magee dokumendi lugemise lõpetas.81
Ameerika sõdurid peksid korduvalt endist SS kaptenit Konrad Morgenit, püüdes teda sundida andma kirjalikku valetunnistust Ilse Kochi vastu, keda süüdistati Ameerika korraldatud Buchenwaldi sõjakohtus 1947. aastal. Ameerika ametivõimud ähvardasid Morgeni Nõukogude poolele üle anda, kui ta valetunnistustele alla ei kirjuta.82
USA armee major hoiatas õhujõudude kindral-feldmarssal Erhard Milchi, et ta lõpetaks tunnistuste andmise Herman Göringi kasuks peamisel Nürnbergi protsessil. Ameerika ohvitser ütles, et vastasel juhul süüdistatakse teda ennast sõjakuritegudes vaatamata sellele, kas ta on või ei ole süüdi.83 Milch ei allunud santaažile ja tõepoolest teda sõjakuritegudes süüdistatigi. 1947. aastal mõistis Ameerika kohus Nürnbergis talle eluaegse vanglakaristuse kui sõjakurjategijale. Neli aastat hiljem pehmendas Ameerika ülemkomissar kohtuotsust viieteistkümne aastani, aga mõni aeg hiljem vabastati Milch amnestiaga.84
Avalikkuse ette imbunud teated, et sõjajärgsetel “sõjakurjategijate” protsessidel, mida ameeriklased korraldasid Dachaus, kasutatakse laialdaselt piinamist, kutsusid esile nii rohkearvulisi proteste, et viimaks korraldati ametlik uurimine. USA armee komisjon, mille koosseisu kuulusid Pennsylvania kohtunik Edward van Roden ja Texase Ülemkohtu kohtunik Gordon Simpson, tunnistas piinamise süüdistused ametlikult tõeks. Nad avastasid, et Saksa süüaluste piinamine Dachaus oli igapäevane nähtus. Siia hulka kuulusid elajalik peksmine, tuletikkude süütamine küünte all, jalahoobid suguorganitesse, kuid kestvad üksikvangistused ja ähvardused rakendada pereliikmete suhtes repressioone. Alamas auastmes vahialuseid veendi, et nende “ülestunnistusi” kasutatakse üksnes süüdistatavate ülemuste vastu. Ent hiljem avastasid õnnetud mehed, kui nemad omakorda kohtupinki jõudsid, et nende “ülestunnistusi” kasutati nende endi vastu. Kõrgetel ametikohtadel asunud süüaluseid veendi küüniliselt, et kui nad “vabatahtlikult” võtavad enda kanda kogu vastutuse, siis hoiavad sel kombel ära oma endiste alluvate kohtuliku jälitamise.85
Dachau protsessil oli üks kohtureporter õigusemõistmise nimel toimuvast nii nördinud, et keeldus kohtuprotsessi käiku valgustamast. USA Senati alamkomisjoni ees ta tunnistas, et “kõige julmemad” uurijad olid kolm saksa juuti. Kuigi tehnilised protseduurid Dachau protsessil oli halvemad kui Nürnbergis, annavad need pildi “õigusemõistmise” vaimust, mis lehvis üle võidetud sakslaste.
Praktiliselt olid kõik Ameerika uurijad, kes valmistasid ette toimikuid Ameerika sõjakohtutele Dachaus, “Saksamaalt pagenud juudid”, kes “vihkasid” sakslasi, meenutas Ameerika kohtureporterina 1947. aastal Dachaus töötanud Joseph Halow. “Paljud uurijatest valasid oma vihkamise nendele välja, keda nad uurisid, kangutasid vägivallaga, kaasa arvatud “elajalik peksmine”, sakslaste suust välja tunnistusi.86
Sakslase Gustav Petrati kohtuasi, kes töötas Mauthausenis valvurina, ei olegi ebatavaline. Pärast sagedasi elajalikke peksmisi ta murdus ja kirjutas alla valetunnistusele. Teda piitsutati ja ähvardati jalamaid maha lasta. Petratil ei võimaldatud enda kaitseks esitada mitte mingeid õigustavaid tõendusmaterjale; isegi kaitse võimalikke tunnistajaid peksti ja ähvardati, et tõkestada võimalus tunnistada Petrati kasuks. Pärast kothufarssi Ameerika sõjakohtus Dachaus mõisteti Petratile surmanuhtlus ja 1948. aasta lõpus poodi ta üles. Ta oli 24-aastane.87
Piinamiste kasutamine inkrimineerivate avalduste saamiseks ei piirdunud üksnes sõjajärgse Saksamaaga. Sellist praktikat kasutati sütemaatiliselt paljudes riikides. Korea sõja ajal tegid kommunistlikus Põhja-Koreas vangis olnud ameerika lendurid üksikasjalikke avaldusi, kus tunnistasid oma osalust bakterioloogilise sõja pidamises. Füüsiliste ja psüühiliste piinamiste all tunnistasid 38 Ameerika lendurit, et nad heitsid alla bakterioloogilisi pomme, mis kutsusid esile epideemiaid ja põhjustasid Korea tsiviilelanikkonna hulgas palju surmaga lõppenud haigusi. Hiljem tõestati, et avaldused olid valed ja pärast Ühendriikidesse naasmist ütlesid lendurid oma avaldustest lahti. Nende valetunnistused olid samasugused nagu Rudolf Hössi ja teiste tunnistused Nürnbergi protsessil. Analoogilistel asjaoludel ei olnud ameeriklased vähem, pigem isegi rohkem valmis “üles tunnistama” koletuslikke, kuid mõttetuid kuritegusid.88
Üks enamtähtis kohtuprotsessi iseloomustav näide Nürnbergis oli süüdistus Oswald Pohlile, kes sõja ajal juhtis SS laialdast organisatsiooni WVHA (Wirtschaftsverwaltungshauptamt – Majanduspolitsei Amet), mille alluvusse kuulusid koonduslaagrid. Pärast seda, kui Pohl 1946. aastal tabati, viidi ta Nenndorfi, kus Inglise sõdurid ta tooli külge sidusid ja teadvuse kaotuseni läbi peksid. Järgnevate korduvate peksmiste ajal jäi ta ilma kahest hambast.89 Seejärel viidi ta üle Nürnbergi, kus Ameerika sõjaväeuurijad teda pool aastat intensiivselt töötlesid tunde kestnud ülekuulamistel. Kokku oli sihukesi ülekuulamisi ligikaudu 70. Kogu selle perioodi jooksul ei olnud tal võimalust ühendust võtta advokaadiga või saada muud abi. Ametlikult teda milleski ei süüdistatudki, isegi ei öeldud täpselt, miks teda üle kuulatakse.
Pärast seda, kui ta Nürnbergis 1947. aasta novembris Ameerika sõjaväekohtu poolt surma mõisteti (toimik nr 4, “Koonduslaager”), kirjutas Pohl avalduse, kus kirjeldas, kuidas temaga käituti.90 Ta teatas, et kuigi Nürnbergis temaga füüsiliselt ei käitutudki nii halvasti kui Nenndorfis, kuid seda enam kasutati vähem märgatavaid, kuid “omal kombel palju julmemaid psüühilise piinamise viise”, nii ta end väljendas.
Ameerika uurijad (kellest enamik olid juudid) süüdistasid Pohli 30 miljoni inimese tapmises ja veel 10 miljoni inimese surmale määramises. Pohl teatas, et uurijad teadsid väga hästi, et kõik süüdistused olid valed ja nende eesmärk oli tema vastupanu murda. “Et ma emotsionaalselt ei ole pakusnahaline, siis oli see saatanlik hirmutamine tagajärjekas ja uurijad said, mida tahtsid: mitte tõtt, vaid avalduse, mis vastas nende vajadustele,” kirjutas ta.
Pohli sunniti alla kirjutama valesid ja ennast süüdistavaid kirjalikke ülestunnistusi, mille olid kirjutanud uurijad ja mida hiljem tema vastu kasutati kohtuprotsessil. Ta meenutas:
“Iga kord, kui ehtsad dokumendid ei olnud vastavuses süüdistuse sooviga või ei olnud piisavad süüdimõistva otsuse langetamiseks, kasutati neid “vande all antud kirjalikke ülestunnistusi”. Nimetatud dokumentide kõige hämmastavamaks iseloomujooneks oli asjaolu, et sageli langetasid süüdistatavad ise endale süüdimõistva otsuse. Seda suudavad mõista ainult inimesed, kes oma nahal on kogenud, kuidas selliseid “vande all antud kirjalikke ülestunnistusi” saadi.”
Tema ja ka teised süüalused hävitati nende vande all antud kirjalike ülestunnistustega, mis sisaldasid tõestatavaid faktivigu tegelike asjaolude kohta, kirjutas Pohl. Üks valetunnistus, millele Pohl alla kirjutas, süüdistas kuritegudes Saksamaa Riigipanga endist presidenti Walter Funki, kelle Nürnbergi tribunal selle tagajärjel mõistis eluks ajaks vangi.91
Ka Ameerika ametnikud kasutasid valetunnistajaid. Pohl kirjutas:
“Kui siis need teosed (kirjalikud vande all antud ülestunnistused) ei andnud süüdistuse prokuröridele vajalikku tulemust, tõid nad lagedale oma niinimetatud “peatunnistajad” või siis täpsemini kinnimakstud tunnistajad… Terve rida kahtlasi, põlastusväärseid isikuid mängisid oma alatut osa Nürnbergis. Nende hulka kuulusid kõrge positsiooniga valitsusametnikud, kindralid ja intellektuaalid, aga ka vaimselt defektsed vahialused ja tuntud kriminaalkurjategijad-retsidivistid… Kohtuprotsessi ajal WVHA üle (kohus Pohli üle) esines “peatunnistajana” keegi vaimuhaiglast pärit Otto. Tema eelnev eluviis oli kohane igale tüüpilisele paadunud kriminaalkurjategijale. Sama iseloomustus klapib ka süüdistuse tunnistaja Krusiali kohta, kes rääkis kohtus vande all muinasjutulisi muljet avaldavaid lugusid, mida loomulikult uskuma jäädi…”
Pohl avaldas protesti ka sel puhul, et kaitse advokaatidele ei võimaldatud juurdepääsu Saksamaa sõjaaegsetele dokumentidele, mida suutis muretseda süüdistus:
“Peaaegu kahe aasta jooksul said süüdistuse prokurörid oma äranägemisel kasutada suurt hulka kastidesse pakitud konfiskeeritud arhiivimaterjali, mis oli nende käsutuses. Vaatamata korduvatele pöördumistele võeti Saksa süüdistatavatelt juurdepääsu õigus nendele dokumentidele. See tähendas ülisuurt takistust või isegi kohtualuste kaitsjate täielikku paralüseerimist, sest nendes kastides leidus materjale, mis tõestasid süüaluste süütust, mida süüdistuse prokurörid ei lasknud kohtule esitada. Seda nimetatakse “kohaseks” protseduuriks.”
Kuna Pohlil oli Saksamaa relvajõudude kindrali aukraad, oli inglaste ja ameeriklaste käitumine temaga ebaseaduslik ega vastanud sõjavangide rahvusvaheliste kokkulepete seadustele vastavale kohtlemisele.
“Elajaliku kohtlemise tagajärjel Nenndorfis ja julma kohtlemise tagajärjel Nürnbergis olin ma psüühiliselt murtud mees,” kirjutas ta. “Ma oli 54 aastane. 33 aastat ausalt teeninud oma riiki ega tundnud endal mingit kuritegu olevat.”
Pohl tegi Saksamaa juhtide üle korraldatud sõjajärgsetest kohtruprotsessidest kokkuvõtte:
“Kohtuprotsessi aegu Dachaus, aga see ilmnes eksimatult ja oli vaid halvasti varjatud Nürnbergi protsessi ajal, oli täiesti ilmselge, et süüdistajad, kellest enamik olid juudid, juhindusid pimedast vihkamisest ja kättemaksujanust. Eesmärgiks ei olnud tõe otsing, vaid suurema arvu vaenlaste hävitamine.”
Oma vanale sõbrale kirjutas Pohl: “Olnud üks SS kõrgametnik, ei lootnud ma, et mind rahule jäetakse. Ent ka surmanuhtlust ma ei oodanud. See on kättemaksev otsus.”92
Pohl poodi 7. juunil 1951. aastal. Oma viimases sõnas Nürnbergi kohtule väljendas Pohl veendumust, et kunagi loovutab pime hüsteeria koha mõistmisele:93
“Kui aeg kõik asjad oma kohale paneb, kui vaibuvad kired, aga vihkamine ja kättemaks kustutavad oma janu, siis need miljonid ausad sakslased, kes ohverdasid oma elu kodumaa eest, saavad kätte oma osa sümpaatiast ja kaastundest, mis praegu on koonduslaagrite ohvrite päralt, hoolimata sellest, et suur osa neist on oma saatuse võlgu mitte poliitilistele, rassilistele või religioossetele veendumustele, vaid oma kriminaalsele minevikule.”
Hävitamist eitati
Nagu miljonid inimesed kogu maailmas, kes ahnelt jälgisid raadiost ja ajalehtedest Nürnbergi protsessi käiku, olid ka süüdistatavad ise vapustatud tõendusmaterjalist, mida esitati hävitamise süüdistuse tõestuseks. Esiteks olid need Auschwitzi komandandi Rudolf Hössi ja Einsatzgruppen komandöri Otto Ohlendorfi ülestunnistused, mis avaldasid sügavat muljet. Ent risti vastupidi sellele, mida väidetakse või laimavalt levitatakse, teatasid Nürnbergi tribunali süüalused, et nad ei teadnud mingist sõjaaegsest hävitamise programmist.94 Süüalused olid selle sõna otseses mõttes esimesed “holokausti revisionistid”.
Nürnbergi protsessi peamine süüalune Hermann Göring, kes oli teine mees riigis ja Hitleri järglane suurema osa Kolmanda Reichi eksisteerimise ajast, eitas tuliselt mis tahes sõjaaegse hävitusplaani olemasolu. “Alles siin, Nürnbergis, kuulsin ma esimest korda sellest õudsest hävitamisest,” hüüatas ta kord. Ta selgitas, et Saksamaa poliitika eesmärgiks oli juutide väljasaatmine, mitte nende tapmine ja lisas, et niipalju kui tema teab, ei teadnud ka Hitler mingist hävituspoliitikast.95
Kohtuistungite ühel harval vaheajal, kui läheduses polnud valvureid, küsis Hans Fritzsche temaga kõrvuti kohtupingis istuvalt Göringilt eravestluse korras hävitamise süüdistuse tõepärasuse kohta. Endine riigimarssal kinnitas Fritzschele pidulikult, et süüdistus on vale. Liitlaste andmed olid kas ebatäpsed või ebatäielikud ja käisid risti vastu sellele, mida tema asjast teadis. Igal juhul, lisas Göring, kui mingid massilised tapmised toimusidki, siis loomulikult mitte Hitleri käsul.96
Kõrgema ülemjuhatuse staabiülem ja arvatavasti Hitleri kõige lähem nõuandja kindral Alfred Jodl andis tribunalile analoogilisi tunnistusi. Vastates sellekohasele otsesele küsimusele, ütles ta:97
“Ma võin öelda ainult, tunnetades täielikult oma vastutust, et ma ei ole kunagi kuulnud ei kirjalikus ega suulises vormis või siis viidetki juutide hävitamisele. Mul ei ole kunagi olnud ka mingit erateavet juutide hävitamisest. Ma annan ausõna, et kuulsin esimest korda nendest asjadest pärast sõja lõppu.”
Saksamaa sõjakuberner Poolas Hans Frank tunnistas, et sõja ajal oli ta kuulnud üksnes kuulujutte ja välismaiseid teateid juutide massilisest tapmisest. Ta olla pärinud ametnikelt, sealhulgas ka Hitlerilt, nende lugude paikapidavuse kohta ja saanud korduvalt vastused, et kuuldused ei vasta tõele.98
Franki tunnistustel on eriline väärtus, sest kui tõepoolest okupeeritud Poolas oleks toimunud miljonite juutide hävitamine nagu väideti, siis vaevalt küll keegi teine oleks saanud sellest paremini teada. Protsessi käigus oli Frank haaratud sügavast kristlikust kahetsustundest. Tema psüühiline seisund oli selline, et kui ta oleks teadnud mingist hävitusprogrammist, oleks ta sellest kindlasti rääkinud.
Ühe kohtuistungi ajal küsis Franki advokaat temalt: “Kas te olete kunagi osa võtnud juutide hävitamisest?” Franki vastus peegeldab tema tolleaegset emotsionaalset seisundit:99
“Ma vastan jah, aga põhjus, miks ma jaatan, seisneb selles, et viis kuud kestnud kohtuistungite muljete all, eriti tunnistaja (Auschwitzi endine komandant) Hössi ülestunnistuste mõju all, ei luba südametunnistus mul täielikku vastutust alluvate õlgadele veeretada. Ma ei ole kunagi ehitanud juutidele surmalaagreid või kaasa aidanud nende rajamisele. Ent kui Adolf Hitler isiklikult veeretas selle õudse vastutuse oma rahvale, siis käib see ka minu kohta. Lõppude lõpuks oleme me võidelnud juutluse vastu paljude aastate jooksul… Ja järelikult pean ma vastama teie küsimusele just selles mõttes ja kontekstis jaatavalt. Möödub tuhat aastat, aga seda Saksamaa süüd ei heastata.”
Neid sõnu ja eriti viimast lauset on sageli tsiteeritud, et luua muljet nagu oleksid süüalused ise oma süüd tunnistanud ja omaks võtnud sakslaste sõjaaegse plaani hävitada juudid.100 Vähem tuntud on Franki sõnad, mida ta ütles oma viimases pöördumises tribunalile:101
“Tunnistajana ma ütlesin, et isegi tuhande aastaga ei saa heastada meie riigi süüd Hitleri käitumise tõttu selles sõjas. Ent mitte üksi meie sõjaliste vastaste käitumine meie rahva ja sõduritega, mida nendel kohtuistungitel arutlusele võtta ei lastud, vaid ka kõige õudsemate kuritegude massiline toimepanemine sakslaste vastu, millest ma alles praegu kuulsin, seda eriti Ida-Preisimaal, Sileesias, Pommeris ja Sudeetides, mis panid toime ja jätkavad nende toimepanemist venelased, poolakad ja tšehhid, on nüüd juba võrdsustanud meie rahva mis tahes võimaliku süü. Kas nende saksa rahva vastu pandud kuritegude eest ka kunagi süüdi mõistetakse?”
Saksamaa sõjaaegse ülivõimsa Julgeoleku Peavalitsuse (RSHA - Reichssicherheitshauptamt) šeff Ernst Kaltenbrunner teadis, et varsti ta hukatakse, hoolimata tribunalile esitatud tõendusmaterjalist: “Kolonel, vanglaülem, kus mind hoitakse, ütles mulle, et mind puuakse üles igal juhul, vaatamata tulemusele. Kuna ma seda endale täielikult teadvustan, on kõik, mida ma teha saan, valgustada põhjapanevaid asju, mida siin valesti tõlgendatakse.” Küsimustele vastates eitas Kaltenbrunner süüdistust, et ta on andnud käsu gaasiga surmamiseks:102
“Küsimus. Tunnistaja tunnistaja järel, tunnistus tunnistuse järel räägiti, et gaasikambrites tapeti kas Kaltenbrunneri üldise või konkreetse käsu põhjal.
Vastus. Näidake mulle kas või ühtegi nendest inimestest või kas või ühtegi käsku. See on täiesti võimatu.
Küsimus. Praktiliselt tulid kõik käsud Kaltenbrunnerilt.
Vastus. Absoluutselt võimatu.”
Sõjaaegse relvastusministri ja mõnda aega Hitleri usaldusisikuks olnud Albert Speeri kohtuasi väärib erilist tähelepanu. Tema kaitsetaktika Nürnbergis oli omapärane ja küllaltki edukas, sest üles teda ei poodud. Väites, et ise ta hävitusprogrammist midagi ei teadnud, peab ta end moraalselt süüdlaseks, et teenis ustavalt režiimi, kes, nagu ta hiljem teada asi, oli halb. Veetnud kakskümmend aastat Spandau vanglas, “rehabiliteerisid kahetseva natsi” massiteabevahendid tema peene, kuid tulise Hitleri režiimi hukkamõistmise eest. Tema memuaarid, kus ta kurvastas ja kahetses, avaldati USAs pealkirjaga “Kolmas Reich seestpoolt” (“Inside the Third Reich”), said kõrge hinnangu ja turustati suure kasumiga Euroopas ning Ameerikas.
Kuni oma surmani 1981. aastal kinnitas Speer järjekindlalt, et ta ei teadnud midagi mingist hävitamise programmist või gaasiga surmamisest sõja ajal. Tema seisukoht väärib tähelepanu, sest kui sõja ajal tõepoolest oli olemas mingi juutide hävitamise poliitika, siis kes muu kui tema pidi sellest kõige paremini teadma. Relvastusministri ametis vastutas Speer Euroopa kõigi olemasolevate ressursside mobiliseerimise, sealhulgas ka juutide tööjõu rakendamise eest. Asjaolu, et miljonid Euroopa juudid veeti ja tapeti niisuguses tähtsas sõjalises tootmiskeskuses nagu Auschwitz või mõnes teises kohas ilma Speeri teadmata, on täiesti ebatõenäoline.103
“Wilhelmstrasse” protsessi ajal Nürnbergis küsiti 1933.-1945. aastani Riigikantselei direktori ametit pidanud Hans Lammersilt “kas ta arvab ikka veel, et mingit juutide hävitamise programmi ei ole olemas olnud”. Ta vastas: “Jah, arvan. Igatahes ei ole niisugune programm kunagi sattunud mu vaatevälja. Seda programmi polnud võimalik välja töötada.” Edasi selgitas Lammers, kes oli Hitleri lähim juriidiline nõuandja: “Ma ei teadnud midagi massilistest tapmistest, aga juhtumid, millest kuulsin, olid oletused ja kuulujutud… Juutide üksikud mahalaskmised sõja ajal ühes või teises linnas, millest ma aeg-ajalt lugesin ja kuulsin, võisid tõepoolest toimuda.”104
Niisugused tunnistajaütlused inimestelt, kes oleksid kõige paremini pidanud teadma Saksamaa poliitikast juutide suhtes, tõrjutakse tagasi kui jultunud vale. Ent tunnistuste kategoorilisus ja järjekindlus inimestelt, kes teadsid, et õige pea ootab neid surm, tõestab, et põhilises osas olid nende sõnad tõsi. Teisest küljest tähendab holokausti hävitusteooriaga nõustumine, et vägagi kahtlaste tunnistajate kõige fantastilisemaid ja ilmselt valesid tunnistusi võetakse tõe pähe.
Teised sõjajärgsed protsessid
Sõjajärgsete aastate jooksul pärast Nürnbergi protsessi mõisteti Lääne-Saksamaal ja teistes riikides süüdi hulgaliselt inimesi juutide sõjaaegses oletatavas hävitamises. Harva, kui üldse, seadsid kohtualused kahtluse alla holokausti teooria. Kohtualused kasutasid järjekindlalt kaitse strateegiat, mida Speer oli edukalt kasutanud Nürnbergis: ta oli nõustunud hävitamise teooriaga, kuid eitanud või siis pisendanud oma osa selles. Eitada hävitusplaani olemasolu protsessidel, mis olid organiseeritud veendumusest, et sihuke plaan oli olemas, oleks tähendanud kohtulikku enesetappu.
Mingil määrab võib neid protsesse võrrelda Nõukogude 1936.-1938. aastate näidisprotsessidega. Laialt tuntud Moskva protsesside kohtualused ei eitanud kunagi tiheda kuritegeliku vandenõu võrgu olemasolu, kus osalesid nõukogude tipptegelased, kes oletatavasti haudusid kõige kohutavamaid kuritegusid, seda koostöös välismaiste vaenulike riikidega. Selle asemel rääkisid süüdistatavad, et nemad isiklikult ei ole süüdi või et nende süü on minimaalne ja nad kahetsevad siiralt. (On tähelepanuväärne, et isegi välismaised vaatlejad, kellel võis eeldada parema teabe olemasolu, näiteks nagu USA saadik Moskvas Joseph Davis, kaldusid stalinlikke näidisprotsesse võtma tõe pähe ja pidama neid üldiselt õiglasteks.)105
“Holokausti” protsesse võrreldi möödunud sajanditel toimunud nõiaprotsessidega. Nõidumises süüdistatavad ei eitanud kunagi nõidade olemasolu või nende sidemeid saatanaga. Selle asemel nad kinnitasid, et nemad isiklikult ei ole süüdi kuritegudes, milles neid süüdistati. Nürnbergi kohtualune Hans Fritzsche, kes oli kõige väljapaistvam ja asjatundlikum raadiouudiste kommentaator sõjaaegsel Saksamaal, tegi probleemist kokkuvõtte: “Kui mind süüdistatakse ühe inimese tapmises, siis saan ma tõestada vastupidist. Kui mind aga süüdistatakse, et ma olen saatan, siis ei saa ma tõestada vastupidist, sest vastupidist tõestada pole võimalik.”106
Üks tähtsamatest Nürnbergi-järgsetest “holokausti” protsessidest oli kohus “Auschwitzi” üle Frankfurtis aastatel 1963-1965, kus kohtualusteks olid 22 Auschwitzis teeninud SSlast. Pikaleveninud kohtuasja valgustati laialt kogu maailmas ja see kippus võtma näidisprotsessi iseloomu.107 Süüaluste süü või süütuse määratlemine oli “erakordselt raske”, teatas kohtunik kohtuotsuses, sest tõendusmaterjal ei olnud veenev. “Meil ei ole mingeid ümberlükkamatuid üksiktapmiste tõendumaterjali. Meil on ainult pealtnägijate tunnistused.” Kohtunik tunnistas, et “pealtnägijate tunnistuste õigsuse kontrollimise võimalused olid vägagi piiratud”. Edaspidi rõhutas kohtunik “pealtnägijate tunnistuste nõrkust”, siinkohal tsiteerisin ma Buchenwaldi teenistuja kohtuasja, kes mõisteti süüdi vahialuse tapmises, aga vahialune oli pärast elus.108
Niisugune kahemõtteline olukord ilmnes eredalt kohtuistungil, kus endine vahialune Rudolf Kauer ootamatult ütles lahti oma eelnevast tunnistusest oma endiste SS-peremeeste vastu. Eeluurimisel oli ta väitnud, et nägi, kuidas kohtualune Wilhelm Boger piitsutas elajalikult ihualasti poolatari, rebis naisel ühe rinna puruks, nii et toa põrand oli lainetas verest. Kui tal siis kohtus paluti oma tunnistust korrata, ütles Kauer: “Ma valetasin. See oli lihtsalt kuuldus, mis laagris ringi liikus. Ma ei ole seda kunagi näinud.” Lisaks tunnistas ta, et tema teine väide, nagu oleks Boger lapse pea vastu puutüve lömastanud, oli ka vale. Kauer ütles kohtule, et kuigi Bogerit ei armastatud, oli ta tegelikult õiglane eseslane.
Teine kohtualune Klaus Dylewski, keda Kauer varem oli nimetanud “üheks kõige hullemaks tapjaks” Auschwitzis, oli tegelikult “kahjutu”. Kauer ütles, et kõik tema eeluurimisel tehtud süüdistused olid valed, ja lisas rahulikult: “Te võite mind karistada, kui tahate. Ma olen sellega harjunud.” Pärast seda, kui kohtu eesistuja oli teda mitu korda hoiatanud varem antud tunnistustest lahtiütlemise eest, vastas Kauer: “Ärme raiskame rohkem sõnu. Asi pole seda väärt. See, mida ma praegu räägin, on tõde.”109
Endine Auschwitzi adjudant SS-kapten Robert Mulka, kes oli kohtus peamine süüalune, kuulutati süüdi massitapmistes osalemises ja mõisteti 14 aastaks sunnitööle, otsus, mis paljudele kõrvalistele vaatlejatele näis hämmastavalt pehme. Ent neli kuud hiljem lasti Mulka ilma liigse kärata vabadusse. Sündmuste niisugune käik võis imestama panna üksnes inimesi, kes ei tundnud niisuguste kohtuprotsesside iseloomu.110
Kokkuvõte
Vähesed inimesed, kel on kombeks viidata “Nürnbergi tõendusmaterjalile” kui holokausti hävitamise loo tõestusele, teavad selle “tõendusmaterjali” reaalset väärtust või siis kohtuprotsessi iseloomu. Tähelepanelikumal uurimisel osutub Saksamaa Euroopa juutide hävitamise poliitikat tõendav dokumentatsioon või kohtulik tõendusmaterjal täiesti alusetuks. Nagu me nägime, koosneb esitatud tõendusmaterjal peamiselt ülestunnistustest, mis on saadud piinamisega, valetunnistustest ja võltsitud dokumentidest. Sõjajärgne Nürnbergi protsess oli poliitiliselt motiveeritud üritus, mille peamiseks eesmärgiks oli sõja kaotanud režiimi diskrediteerimine, mitte tõe jaluleseadmine.
Meile ei ole vaja kohtuprotsesse või “ülestunnistusi”, tõestamaks, et Katõni tapatalgud või siis sakslaste deporteerimine Ida- ja Kesk-Euroopast tõesti aset leidsid. Holokausti teooria ei kinnita üksikuid üksteisest eraldatud tõestatud tapmisi, vaid laiaulatuslikku hävitamise programmi, mida justkui oleks Euroopa kontinendil kolme aasta jooksul mitmete riikide ja miljonite inimeste osavõtul ellu viidud. Fakt, et holokausti teoorial tuleb toetuda peamiselt äärmiselt kahtlastele tunnistustele ja kohtuprotsessidele, mis toimusid ajalooliselt pretsedenditus hüsteeria, hirmutamise ja propaganda atmosfääris, näitab teooria sisemist ebakindlust.
Märkused
1. Office of the United States Chief of Counsel for the Prosecution of Axis Criminality, Nazi Conspiracy and Aggression (11. köide), Washington, DC: U.S. Government, 1946-1948. (“Punane seeria”) / NC & A, 1. köide, lk 134-135.
2. International Military Tribunal, Trial of the Major War Criminals Before the International Military Tribunal. 42. köide. Nürnberg, 1947-1949. (“Sinine seeria”) / IMT, 19. köide, lk 501.
3. Loe kõigi sakslastest kaitsealuste advokaatide ühisavaldust Rahvusvahelise Sõjatribunali asjus. Avaldatud Jay W. Baird’i toimetatud väljaandes “From Nuremberg to My Lai (Lexington, MA and Toronto: D.C. Heath and Company, 1972), lk 81-83; pöörake tähelepanu ka Hans Lammersi kokkuvõtvale kommentaarile tema süüdimõistmise puhul Nürnbergis, mis on avaldatud Georg Franz-Willingi “Die Reichskanzelei 1933-1945” (Tübingen, 1984), lk 221.
4. Werner Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (New York, Scribner’s, 1979), lk 281, 282. Ameerika liberaalne nädalaajakiri “Nation” kirjutas juhtkirjas 1945. aasta oktoobris: “Nürnbergi kohus on poliitiline protsess, mille eesmärgid on poliitilised.” Nation, 27. oktoober 1945, lk 418. Tsitaat on võetud James J. Martini, “Revisionist Viewpoints” (Colorado Springs, 1971), lk 125.
5. International Military Tribunal, Trial of the Major War Criminals… (“Sinine seeria”), IMT, 19. köide, lk 398. (Vande all antud tunnistus 26. juulil 1946. aastal). Kirjas, mis kirjutatud naisele veidi enne hukkamist, selgitas endine välisminister Joachim von Ribbentrop: “Kõik saavad aru, et (süüdimõistev) kohtuotsus ei kannata mingit kriitikat, aga kuna ma olin Adolf Hitleri välisminister, siis nõuab poliitika minu süüdimõistmist.” Avaldatud Joachim C. Fest, “The Face of the Third Reich” (New York, 1970), lk 185.
6. Robert Conquest, “The Great Terror” (New York, Oxford University Press, 1990), lk 92.
7. Robert H. Jacksoni aruanne “United States Representative to the International Conference on Military Trials, London, 1945” (Washington, DC: US State Deptartment, 1949), lk 104-106, 303; Whitney R. Harris, “Tyranny on Trial: The Evidence at Nuremberg” (Dallas, S.M.U. Press, 1954), lk 16-17; Leo Kahn, “Nuremberg Trials” (New York, Ballantine, 1972), lk 26.
8. Nahum Goldmann, “The Jewish Paradox” (New York, 1978), lk 122; Nahum Goldmann, “The Autobiography of Nahum Goldmann” (New York, 1969), lk 216-217. Ülemaailmse Juutide Kongressi ametlik esindaja rabi Maurice Perlzweig väitis 1949. aastal, et “just Ülemaailmne Juutide Kongress korraldas Nürnbergi kohtuprotsessi läbiviimise”. Loe: “W.J.C. Claims: The Nuremberg Trials”, Jewish Chronicle (London), 16. detsember 1949, lk 17. Loe ka Zelmanovitzi kinnitavat kirja “Jewish Chronicle”, 30. detsember 1949, lk 16. Veel loe Milton R. Konvitz, “Will Nuremberg Serve Justice?”, Commentary (New York), 1. köide, nr 3, 1946. aasta jaanuar, lk 11.
9. World Jewish Congress, “Unity in Dispersion” (New York, WJC, 1948), lk 141, 264, 266, 267.
10. Robert E. Conot, “Justice at Nuremberg” (New York, Harper & Row, 1983), lk 10-13; Bradley F. Smith, “Reaching Judgment at Nuremberg” (New York, Basic, 1977), lk 26-33. Tom Bower, “Blind Eye to Murder” (London, 1983), lk 116 f. Teisalt jälle oli Ameerika ajalehekirjastaja juut Joseph Pulitzer niisuguse protsessi korraldamise vastu. Ta nõudis 1945. aasta mais, et 1,5 miljonit juhtivat sakslast tuleb lihtsalt maha lasta ilma igasuguse kohtuta.Vaata: “The New York Times”, 23. mai 1945, lk 11.
11. Arthur R. Butz, “The Hoax of the Twentieth Century” (IHR, 1983), lk 27-30, 100. Algallikad: Ted Berkman, “Cast a Giant Shadow” (1962); Marcuse “Britannica Book of the Year” avaldatud artikkel “War Crimes”, 1947. aasta, lk 819-821; “Encyclopaedia Judaica”, 11. köide, lk 945; “Saturday Evening Post”, 4. detsember 1948, lk 179. Loe ka Robert Conot, “Justice at Nuremberg” (1983), lk 11.
12. Hal Foust, “Nazi Trial Judge Rips ‘Injustice’”, Chicago Tribune, 23. veebruar 1948, lk 1, 2.
13. Alpheus T. Mason, “Harlan Fiske Stone: Pillar of the Law” (New York, Viking, 1956), lk 716.
14. Kongressi ürik – Lisa, 95. köide, 14. osa (15. juuni 1949), lk A 3741.
15. Kongressi ürik – Esindajatekoda, 93. köide, 9. osa (28. november 1947), lk 10938. Avaldatud ka William Boschi “Judgment on Nuremberg” (1970), lk 83.
16. Kõne peeti Kenyon College’is Ohios 5. oktoobril 1946. aastal. “Päevakohased elutähtsad kõned” (“Vital Speeches of the Day”), 1. november 1946, lk 47. Tekst on avaldatud ka Jay W. Baird’i toimetatud väljaandes “From Nuremberg to My Lai” (Lexington, Massachusetts, D.C. Heath, 1972), lk 107-113. Loe ka William Bosch, “Judgment on Nuremberg” (1970), lk 73-81. Tafti printsipiaalsus laialt levinud saksavastase hüsteeria ajal avaldas suurt muljet John F. Kennedyle, kes oma preemia ära teeninud bestselleris “Profiles in Courage” tunnustas Ohio senaatori seisukohta.
17. Milton R. Konvitz, “Will Nuremberg Serve Justice?”, Commentary, jaanuar 1946 (1. köide, nr 3), lk 11.
18. H. K. Thompson and H. Strutz, “Doenitz at Nuremberg: A Reappraisal” (IHR, 1983), lk 196.
19. H. K. Thompson and H. Strutz, “Doenitz at Nuremberg: A Reappraisal” (IHR, 1983), lk 194-195. Endine Inglise mereväeluure direktor ja Kuningliku Mereväekolledži president admiral sir Barry Domville nentis analoogiliselt: “Minu sügav sümpaatia kuulub kõigile, kes langesid omal kombel ainulaadse Nürnbergi protsessi ohvreiks. Mind paneb imestama, et mõlemas riigis leidus nii palju silmapaistvaid inimesi, kes avaldasid soovi selles õigusemõistmise paroodias osaleda. Nürnbergi kohtuprotsess jättis kustumatu jälje kõigile riikidele, kes selles osalesid.” (H. K. Thompson and H. Strutz, “Doenitz at Nuremberg: A Reappraisal”, lk 164.)
20. Henry Fairlie, “How the Good War Went Bad”, The New Republic, 20. mai 1985, lk 18.
21. USA sõjaaegne, aastatel 1940-1945 kaitseministeri ametis olnud Henry L. Stimson kirjutas 1947. aastal: “Nürnbergi kohtuotsuses leiab kinnitust maailma keskne printsiip… Kehtestati standard, mille poole ameeriklased vähemalt peaksid püüdlema; sest ainult juhul, kui see standard omaks võetakse, toetatakse ja seadustatakse, saame me tagada õiguskorra ja rahu kogu maailmas.” Lõiku on tsiteeritud ka Jay W. Baird’i toimetatud väljaandes “From Nuremberg to My Lai” (Lexington, Massachusetts, D. C. Heath, 1972), lk 125. Nürnbergi tribunali süüalune Alfred Rosenberg teatas: “Ma tervitan kogu südamest ideed, et genotsiidi kuritegu tuleb rahvusvahelise kokkuleppega tunnistada väljaspool seadust olevaks ja toob kaasa kõige rangema karistuse.” (International Military Tribunal, Trial of the Major War Criminals… (“Sinine seeria”), IMT, 22. köide, lk 382.)
22. William Bosch, “Judgment on Nuremberg” (1970), lk 189.
23. Werner Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (1979), lk 69, 302 (märkus 23). Loe ka James McMillan, “Five Men at Nuremberg” (London, 1985), lk 412-413.
24. Vaata Ulrich Sterni toimetatud “Die wahren Schuldigen am zweiten Weltkrieg” (München, 1990).
25. Jacksoni kiri Trumanile, 12. oktoober 1945. Riigidepartemangu säilik. Avaldatud: Robert Conot, “Justice at Nuremberg” (1983), lk 68.
26. Constantine FitzGibbon, “Denazification” (New York, W. W. Norton, 1969), lk 71-72.
27. “Behind the scenes at Nuremberg”, Daily Telegraph (London), 27. jaanuar 1977, lk 19. James McMillan, “Five Men at Nuremberg” (London, 1985), lk 245, 414.
28. Vaata Richard H. Minear, “Victor’s Justice: The Tokyo War Crimes Trial” (Tokyo, C. Tuttle, 1984), lk 57.
29. M. Vozlenski, Der Spiegel, 6. oktoober 1986 (nr 41), lk 55 ff.
30. George F. Kennan, “Memoirs 1925-1950” (Boston, Little Brown, 1967), lk 175, 261.
31. The Economist (London) juhtkiri “The Nuremberg Judgment” (“Nürnbergi kohtumõistmine”), 5. oktoober 1946, lk 532; Vaata ka James McMillan, “Five Men at Nuremberg” (London, 1985), lk 67, 173-174, 380, 414.
32. Marguerite Higgins, “Russian Quotes Allied Sanction of Deportations”, New Herald Tribune, 14. november 1946.
33. James Bacque, “Other Losses” (Toronto, Stoddart, 1989). Loe tähelepanelikult lehekülgi 26-28.
34. Avaldatud: Wolf R. Hess, “My Father Rudolf Hess” (London, 1986), lk 392.
35. Natside vandenõu ja agressioon (“Punane seeria”), NC & A, 1. köide, lk VI (sissejuhatus); William L. Shirer, “The Rise and Fall of the Third Reich” (New York, 1960), lk IX, X.
36. Lucy Dawidowicz, “A Holocaust Reader” (New York, Behrman, 1976), lk 2-3; Natside vandenõu ja agressioon (“Punane seeria”), NC & A, 1. köide, lk VI. Vaata ka: C. Mattogno “Myth”, Journal of Historical Review, suvi 1988, lk 133-134; John Mendelsohn, “The Holocaust: Records in the National Archives…”, Sissejuhatus (Washington, DC: National Archives), kevad 1984, lk 23; Raul Hilberg, “The Destruction of the European Jews” (New York, Holmes & Meier, 1985), lk 1224-1127.
37. Alfred M. de Zayas, “The Wehrmacht War Crimes Bureau” (Lincoln, 1990), lk 238.
38. Leon Poliakov, “Harvest of hate” (New York, Holocaust Library, 1979), lk 108; Princetoni ülikooli ajalooprofessor Arno Mayer kirjutas, et “hävituspoliitika planeerimise ja teostamise autentsed dokumendid on haruldus”. Arno J. Mayer, “Why Did the Heavens Not Darken?” (New York, 1989), lk 363.
39. Werner Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (1979), lk 97, 98, 99, 272, 273-274, 331 (märkus 50); advokaat doktor Alfred Seidli kaebus on ära toodud Udo Walendy toimetatud “Auschwitz im IG-Farben Prozess” (Vlotho, 1981), lk 380, 383; Hildegard Springer (Hans Fritzsche), “Das Schwert auf der Waage” (Heidelberg, K. Vowinckel, 1953), lk 112; John Mendelsohn, “Trial by Document”, Sissejuhatus (Washington, DC: National Archives), talv 1975, loe eriti lk 230-231; Richard Pemsel, “Hitler” (Tübingen, 1986), lk 87-89, 104; kaitse advokaat doktor Pelckmann esitas Rahvusvahelisele Sõjatribunalile protesti seoses “kaitse tähtsate dokumentide kaotsiminekuga”: IMT, (“Sinine seeria”), 21. köide, (lk 383-409, saksakeelne versioon). Tsitaat: Odo Walendy toimetatud “Lügen um Heinrich Himmler”, II köide, Ajaloolised faktid, nr 47 (Vlotho, 1991), lk 32; advokaatide esitatud protestide kohta seoses mainitud raskustega vaata Carlos Porter, “Made in Russia: The Holocaust” (1988), lk 242-244, 248, 249, 252-256.
40. Karl Hoeffkes toimetatud “Deutsche-sowjetische Geheimverbindungen” (1988), lk 28-30; Richard Pemsel, “Hitler” (Tübingen, 1986), lk 104.
41. Werner Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (1979), lk 199.
42. Natside vandenõu ja agressioon (“Punane seeria”), NC & A, 1. köide, lk 9; Jay W. Baird’I toimetatud “From Nuremberg to My Lai” (Lexington, Massachusetts, D.C. Heath, 1972), lk 16-17.
43. Dokumendid L-159 (USA-222) ja PS-3311 (USA-293). Avaldatud: IMT (“Sinine seeria”), 37. köide, lk 621 ja IMT, 32. köide, lk 153-158.
44. IMT (“Sinine seeria”), 1. köide, lk 54; IMT, 7. köide, lk 425-427; Alfred M. de Zayas, “The Wehrmacht War Crimes Bureau” (Lincoln, 1990), lk 228-239; James McMillan, “Five Men at Nuremberg” (London, 1985), lk 51, 67, 222; Robert E. Conot, “Justice at Nuremberg” (New York, Harper & Row, 1983), lk 66-67,452-455; IMT (“Sinine seeria”) avaldatud dokument USSR-54, 39. köide, lk 290-332; vaata ka Carlos Porter, “Made in Russia: The Holocaust” (1988), lk 100-120, 229, 230, 234-235.
R. Faurisson, “Katyn a Nuremberg”, Revue d’Histoire Revisionniste, nr 2, august-oktoober 1990, lk 138.
45. The New York Times, 13. ja 14. aprill 1990.
46. Dorothy Rabinowitz, “About the Holocaust” (New York, 1979), lk 6; A. Suzman and D. Diamond, “Six Million Did Die” (Johannesburg, 1978), lk 33, 34, 35.
47. Rahvusvaheliselt tuntud ajaloolane Werner Maser kinnitas Nürnbergi “võltsitud dokumentide olemasolu”. Werner Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (1979), lk 98; loe ka Ingrid Weckert, “Feuerzeichen” (Tübingen, 1981), lk 151, 155, 171; pärast sõda väitis ka Eichmann, et osa dokumente olid võltsitud. Vaata Rudolf Aschenaueri toimetatud “Ich, Adolf Eichmann” (1980), lk 153.
48. IMT (“Sinine seeria”), 22. köide, lk 148. Vaata Carlos Porter, “Made in Russia: The Holocaust” (1988), lk 269-270, 410-411; sõjaaegne Viini gauleiter kohtualune Baldur von Schirach kaebas, et veel üks süüdistuse dokument on võltsitud: IMT (“Sinine seeria”), 14. köide, lk 451; kohtualune Göring ja advokaat Stahmer avaldasid protesti, sest kaduma oli läinud järjekordne dokument: IMT, 9. köide, lk 610.
49. M. Weber, “Simon Wiesenthal”, Journal of Historical Review, talv 1989-1990, lk 443.
50. Tsiteeritakse ja viidatakse dokumentides IMT (“Sinine seeria”), 7. köide, lk 442-443; 14. köide, lk 518-519; 19. köide, lk 256-259, 437-438, 494-495, 498; 24. köide, lk 182.
51. W. Malanowski, Der Spiegel, 7. september 1985, lk 92; M. Weber, “Swiss Historian Exposes…”, Journal of Historical Review, Fall 1983 (4. köide, nr 3), lk 378-380; H. W. Kochi toimetatud “Aspects of the Third Reich” (New York, St.Martin’s, 1985), lk13; “Antideutscher Schwindel-Verleger gestorben” ajalehes Deutsche National-Zeitung (München), 24. jaanuar 1992, lk 9.
52. Dankwart Kluge, “Das Hossbach – ‘Protokoll’” (1980); M. Weber, Journal of Historical Review, Fall 1983 (4. köide, nr 3), lk 372; A.J.P. Taylor, “An Old Man’s Diary” (London, 1984), lk 154. (Taylor lisas: “Siiamaani ei ole esitatud mingit tõendusmaterjali, et Hitler kavandas agressiivset sõda… (See) seisukohtade revideerimine sunnib üle vaatama kogu Nürnbergi tribunali otsuse, mida ikka veel pidulikult tsiteeritakse, et õigustada Liitlaste sõda Saksamaa vastu.”)
53. Heath W. Lowry, “The U.S. Congress and Adolf Hitler on the Armenians”, Political Communication and Persuasion, 3. köide, nr 2, 1985. Kordustrükk “Armenian Allegations: Myth and Reality” (Washington, DC, 1986), lk 119-132; loe ka doktor Robert Johni kirju ajalehes The New York Times, 8. juuni ja 6. juuli 1985.
54. Lucy Dawidowicz, “A Holocaust Reader” (1976), lk 10; 1981. aastal avaldatud raamatus “Holokaust ja ajaloolased” (“The holocaust and the Historians”), lk 100-101, kirjutas Dawidowicz Poolas elavast juudi ajaloolasest Varssavi Juudi Ajaloo Instituudi direktorist ja paari holokausti-teemalise raamatu autorist Ber(nard) Mark’ist. Ta väitis, et Mark võltsis holokausti puutuvaid allikaid. Teinegi juudi ajaloolane Michel Borwicz väitis 1962. aastal, et Ber Mark on dokumentide võltsija (“ümberkujundaja”). Vaata Michel Borwicz, Revue d’Histoire de la Deuxieme Guerre Mondiale (Pariis), nr 45, jaanuar 1962, lk 93.
55. Raul Hilberg märkis, et Martin Gilbert toetub oma raamatus “Holokaust” (“The Holocaust”, 1985) ainuüksi niisugustele kahtlastele tunnistustele. Loe intervjuud Hilbergiga: “Recording the Holocaust”, Jerusalem Post International Edition, 28. juuni nädalalõpp, 1986, lk 8, 9; “tunnistajate ütluste” üldise ebausutavuse kohta loe “Witness for the Defense” (autorid E. Loftus & K. Ketcham), millest tegi ülevaate John Cobden ajakirjas The Journal of Historical Review, suvi 1991 (11. köide, nr 2), lk 238-249.
56. Gerald Reitlinger, “The Final Solution” (London, Sphere Books publication, 1971), lk 581.
57. Jean-Claude Pressac, “Auschwitz: Technique and Operation of the Gas Chambers” (1989), lk 23.
58. Hannah Arendt, “Eichmann in Jerusalem” (New York, Compass/Viking, 1965), lk 224.
59. Lucy Dawidowicz, “A Holocaust Reader” (1976), lk 11; juudi holokausti ajaloolane Gitta Sereny pahandas inimestega, kes “holokausti sündmused lihtsalt välja mõtlesid”. Loe Gitta Sereny kolumni New Statesmanist (London), 17. juuli 1981, lk 17.
60. G. Tillion, “Le Systeme concentrationnaire allemand”, Revue d’Histoire de la Deuxieme Guerre Mondiale, juuli 1954. (Avaldatud ka IHR Newsletter, nr 59, juuli 1988, lk 5, 6)
61. Jewish Social Studies (New York, Conference on Jewish Relations), jaanuar 1950, 12. köide, lk 65-66.
62. B Amouyal, “Doubts over evidence of camp survivors”, Jerusalem Post (Iisrael), 7. august 1986, lk 1. Analoogiliselt rääkis hulk ameeriklastest isehakanuid valelikult, kuid väga usutavalt oma kangelaslikust võitlusest julmades lahingutes või siis osavõtust elajalikest metsikustest Vietnamis. Loe: “Fighting Lies for Vietnam: Phony Soldiers”; The Washington Post, 4. juuni 1990, lk D1, D5; “Imitation Vietnam Syndrome”, Baltimore Sun, 20. märts 1988, lk 1E, 5E.
63. Robert Conot, “Justice at Nuremberg”, lk 454; A. de Zayas, “Wehrmacht War Crimes Bureau” (1990), lk 230-235.
64. Pinteri 9. veebruaril 1960. aastal vande all antud ja notariaalselt tõestatud avaldus. Faksimiiletrükk: Erich Kerni toimetatud “Verheimlichte Dokumente” (München, 1988), lk 429. Pöörake tähelepanu ka Pinteri aruandele ajakirjas “Der Weg”, nr 8, 1954; avaldatud ka Udo Walendy toimetatud “Politkriminologie”, Historische Tatsachen, nr 43 (Vlotho, 1990), lk 20.
65. Freda Utley, “The High Cost of Vengeance” (Chicago, Regnery, 1949), lk 195.
66. A.Grossi kirjutatud deklaratsioon, avaldatud Erich Kerni “Meineid gegen Deutschland” (1971), lk 264.
67. Joseph Halow, “Innocent at Dachau”, The Journal of Historical Review, talv 1989-1990, lk 459-483. Palju üksikasjalikumalt lahkab Halow seda küsimust oma raamatus “Süütud Dachaus” (“Innocent at Dachau”), mida avaldamiseks valmistab ette Ajaloolise Ülevaate Rahvusvaheline Instituut. Saksa piiskop doktor Johannes Neuhäuser, kes sõjaajal viibis aastaid interneerituna Saksenhauseni ja Dachau koonduslaagris, mõistis hukka niisuguste “professionaalsete tunnistajate” kasutamise ameeriklaste korraldatud kohtuprotsessidel ja tõi ka eriti drastilisi näiteid. München, Katolische Kirchenzeitung, 7. november 1948. Artiklit tsiteeritakse ajalehes Deutsche National-Zeitung (München) 13. detsembril 1985, lk 6.
68. “Major Poullada’s Final Defence Plea in the Nordhausen-Dora Concentration Camp Case”, The Journal of Historical Review, kevad 1991 (11. köide, nr 1), lk 81-119.
69. OSI (Office of Special Investigations – sõjaaegne USA luureorganisatsioon) endise direktori Walter J. Rockleri kiri, avaldatud ajakirjas “National Law Journal” 8. detsembril 1980, lk 14. Loe ka B. Amouyal, “Treblinka witnesses were discredited”, Jerusalem Post – International Edition, 5. aprilli nädalalõpp, 1986.
70. “Nazi Hunter Looks for Witnesses, Finds Hucksters”, Jewish Press (Brooklyn, NY), 4. detsember 1981, lk 2.
71. “The Nazi Who Never Was”, The Washington Post, 10. mai 1981, lk B5, B8; Michael Arndt, “The Wrong Man”, Sunday, The Chicago Tribune Magazine, 2. detsember 1984, lk 15-35; Kirk Makin, “Media distorted…”, The Globe and Mail (Toronto), 15. veebruar 1985, lk M1, M3.
72. Austria ohvitser Emil Lachout, kes töötas sõjajärgses Liitlasriikide Sõjakuritegude Komisjonis (Allied War Crimes Commission), tunnistas 1988. aastal kohtus vande all Saksa ametiisikute piinamist, et neilt välja pigistada valetunnistusi juutide tapmisest, mis justkui oleksid toimunud Saksamaa laagrite gaasikambrites. Ta esitas oma ütluste tõestuseks 1948. aasta dokumendi koopia, mis juttu kinnitas. Loe: Robert Lenski, “Holocaust on Trial” (1990), lk 274, 278; “Müller circular notice”, 1. oktoober 1948, avaldatud The Journal of Historical Review, kevad 1988, lk 117-124.
73. Rupert Butler, “Legions of Death” (Inglismaa, 1983), lk 235-239; R. Faurisson, “How the British Obtained the Confessions of Rudolf Höss”, The Journal of Historical Review, talv 1986-1987, lk 389-403.
74. Hössi avaldus, 5. aprill 1946 (Dokument 3868-PS, USA-819); Hössi avaldus, 20. mai 1946 (Dokument NI-034); Hössi vande all antud tunnistus Nürnbergi tribunalis, avaldatud IMT (“Sinine seeria”), 33. köide, lk 275-279; NC & A (“Punane seeria”), 6. köide, lk 787-790.
75. Aleksandr Solženitsõn, “The Gulag Archipelago I-II” (New York, Harper & Row, 1974), lk 112 (märkus 15).
76. IMT (“Sinine seeria”), 15. köide, lk 64-68.
77. IMT (“Sinine seeria”), 17. köide, lk 214. K. Heiden, “Why They Confess”, Life magazine, 20. juuni 1949, lk 92. (Kohtuistungil võttis Fritzsche oma sunni all tehtud avalduse tagasi.)
78. Werner Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (1979), lk 51-52, 47, 60; K. Stimely, “The Torture of Julius Streicher”, The Journal of Historical Review, kevad 1984, lk 106-119; “Streicher Case Opens”, The Times (London), 27. aprill 1946, lk 3; Rupert Butler, “Legions of Death” (Inglismaa, 1983), lk 238-239; “Montgomery Beligon”, Victor’s Justice (Regnery, 1949), lk 90.
79. “Montgomery Belgion”, Victor’s Justice (1949), lk 51-52. Tsiteeritud ka Arthur Butzi raamatus “Hoaks of the Twentieth Century”, lk 189.
80. “Kohtuasi 8” kohtulikul arutelul Nürnbergis pööras eesistuja kohtunik Wyatt tähelepanu piinamiste kasutamise süüdistusele. “Kohtuprotsessi käigus,” teatas see Ameerika jurist, “on mõned tunnistajad, sealhulgas ka kohtualused, kes olid varem andnud kirjalikke tunnistusi, mida seejärel süüdistus esitas kohtule kui tõendusmaterjali, tunnistanud, et neid ähvardati, et eeluurimine praktiseeris täiesti lubamatuid sunnivahendeid.” Nuremberg Military Tribunals of the War Criminal… (“Roheline seeria” / Washington, DC, 1949-1953), NMT, 15. köide, lk 879.
81. Veidi aega enne surma Lutz Schwerin von Krosigki Essenist 15. aprillil 1975. aastal kirjutatud kiri, mis on avaldatud “Die Bauernschaft” (Mohrkirch), aprill 1981, lk 34-35; Freda Utley, “The High Cost of Vengeance” (Chicago, Regnery, 1949), lk 172; Tom Bower, “Blind Eye to Murder” (1983), lk 314; “US Anklüger Kempner schwer belastet”, Deutsche Wochen-Zeitung”, 23. veebruar, 1973. Tsiteerinud ka Austin App oma raamatus “No Time for Silence” (IHR, 1987), lk 17.
82. John Toland, “Adolf Hitler” (Garden City, NY, Doubleday, 1976), lk 774; Hitleri asetäitja Rudolf Hessi adjudanti Karlheinz Pintschi piinas Moskvas kuude kaupa Nõukogude salapolitsei, püüdes teda sundida alla kirjutama avaldust, mis inkrimineeriks Hessi. Vaatamata piinamisele Pintsch ei murdunud ega kirjutanud alla dokumendile, mida nõuti. Wolf R. Hess, “My Father Rudolf Hess” (London, 1986), lk 62.
83. “Milch sworn statement”, 9. aprill 1947. Avaldatud E. Kerni toimetises “Verheimlichte Dokumente” (1988), lk 400.
84. R. Wistrich, “Who’s Who in Nazi Germani” (New York, Bonanza, 1984), lk 210.
85. Kuritarvidustest Dachau protsessil loe: Freda Utley, “The High Cost of Vengeance” (Chicago, Regnery, 1949), lk 185-200; kohtunik Edward L. van Roden, “American Atrocities in Germany”, The Progressive, veebruar 1949, lk 21-22, kordustrükk Kongressi ürik – Lisa, 95. köide, 12. osa (10. märts 1949), lk A1365-66; Dachau protsessil osalenud kaitse advokaat kolonelleitnant Willis M. Everett Jr tegi ülevaate süüdistuse kasutatud meetoditest, mille andis Ülemkohtule. Täielik tekst on avaldatud Kongressi ürik – Senat, 95. köide, 2.osa (10. märts 1949), lk 2159-2165. Tähtsamad lõigud avaldati Kongressi ürik – Lisa, 95. köide, 13. osa (5. aprill 1949), lk A-2065-67.
Kasulik on ka lugeda “Montgomery Belgion”, Victor’s Justice (1949); Reginald T. Paget, “Manstein: His Campaigns and His Trial” (London, 1951).
86. Joseph Halow, “Innocent at Dachau”, The Journal of Historical Review, talv 1989-1990, lk 459. Loe ka Tom Bower, “Blind Eye to Murder”, lk 304, 310, 313.
87. Joseph Halow, “Innocent at Dachau”, The Journal of Historical Review, talv 1989-1990 (9. köide, nr 4) lk 452-483. Eriti lõik lk 478-482 (G. Petrati tunnistajaütlus 10. septembril 1948).
88. “Korean War”, Encyclopaedia Britannica, 1973. aasta väljaanne, 13. köide, lk 474; Phillip Knightley, “The First Casualty” (1975), lk 355.
89. Juriidiline lühikokkuvõte Oswald Pohli eest (“Grundzüge des Systems der Deutschen Konzentrationslager und Bemerkungen zum Urteil des Militärtribunals II gegen Oswald Pohl”), lk 2-27. Koostanud (1948. aastal ?) kaitse advokaat doktor Alfred Seidl. Koopia andis autorile 1990. aastal kohtualuse pojapoeg Fritjof Pohl. W. Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (1979), lk 100. Loe ka Oswald Pohli kirjalikku avaldust 1. juulist 1948. aastast, mida tsiteeritakse edaspidi.
90. Pohli kirjalik tunnistajaütlus 1. juunil 1948. aastal. Deutsche Hochschullehrerzeitung (Tübingen), nr 1/2, 1963, lk 21-26. Kordustrükk U. Walendy toimetatud “Lügen um Heinrich Himmler, II. Teil”, Historische Tatsachen, nr 47 (Vloth, 1991), lk 35-40. Kuigi mul ei õnnestunud saada Pohli 1948. aasta avalduse originaalteksti, võib teksti täpsust kinnitada, kui seda võrrelda kohtutoimikus asuva tekstiga, mille koostas tema advokaat doktor Seidl. Ka Pohli pojapoeg Fritjof Pohl ja Deutsche Hochschullehrerzeitungi toimetaja-väljaandja poeg Wigbert Grabert kinnitasid Pohli 1948. aasta teksti ehtsust.
91. W. Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (New York, 1979), lk 100.
92. W. Maser, “Nuremberg: A Nation on Trial” (New York, 1979), lk 175.
93. Nürnbergi Sõjatribunal, NMT (“Roheline seeria”), 5. köide, lk 934.
94. Raul Hilberg, “Destruction of the European Jews” (1985), lk 1067. R. Faurisson, “Response”, Journal og Historical Review, kevad 1986, lk 40. J. Heydecker ja J. Leeb “Der Nürnberger Prozess” (Cologne, 1958), lk 489; tsiteeritud ka W. Stäglich, “Der Auschwitz-Mythos” (1979), lk 104. Loe ka R. Conot, “Justice at Nuremberg”, lk 514. The San Francisco Examiner juhtkirjas kirjutati (“Holocaust disbelievers”, 30. märts 1992): “Mitte ükski sõjakurjategija, kes Nürnbergis süüdi mõisteti, ei kaitsnud end sõnadega “seda ei ole olnud”; nad väitsid, et täitsid üksnes käsku.”
95. IMT (“Sinine seeria”), 9. köide, lk 611, 612, 619. William L. Shirer, “The Rise and Fall of the Third Reich” (New York, 1960), lk 964, allmärkus. Vestluses oma advokaadiga 1946. aasta algul ütles Göring: “Ma tõepoolest ei tea midagi juutide massilisest tapmisest.” Ütlust tsiteerib Göringi advokaadi doktor Stahmeri noor abi raamatus “Gespräche mit Hermann Göring während des Nürnberger Prozesses”, Teil I” (Lääne-Saksamaa, 1950, kordustrüki kohta ja aega ei tea), lk 15. (Vestlus toimus 12. jaanuaril 1946). Loe ka David Irving, “Göring” (New York, 1989), lk 469.
96. Hans Fritzsche (H. Springer), “The Sword in the Scales” (London, A. Wingate, 1953), lk 144-145. Saksakeelne väljaanne “Das Schwert auf der Waage” (Heidelberg, K. Vowinkel, 1953), lk 118.
97. IMT (“Sinine seeria”), 15. köide, lk 332-333. Tsiteeritakse ka J. McMillan, “Five Men at Nuremberg”, lk 239-240. Loe ka teisi analoogilisi tunnistusi: raadiokommentaator ja propagandaministeeriumi kaastööline Hans Fritzsche - A. de Zayas, “Wehrmacht War Crimes Bureau” (1990), lk 111; majandusminister Walter Funk - IMT (“Sinine seeria”), 22. köide, lk 387; okupeeritud idaterritooriumide minister Alfred Rosenberg - IMT, 22. köide, lk 382; välisminister Joachim von Ribbentrop - R. Conot “Justice at Nuremberg”, lk 54; välisministeeriumi riigisekretär Ernst von Weizäcker – NMT, 13. köide, lk 437, 443, 445. Vaata ka riigiametnike Stuckarti, Klopferi, Leibbrandti ja Kritzingeri tunnistajaütlusi: Robert Kempner, “Eichmann und Komplizen” (Zürich, 1961), lk 151-160; dokument PL-54 ja PL-64 IMT (“Sinine seeria”), 42. köide, lk 348, 385.
98. IMT (“Sinine seeria”), 12. köide, lk 17-19. Vaata ka Joseph Bühleri tunnistusi, kes pikki aastaid töötas koos Frankiga: IMT, 12. köide, lk 64, 69, 70. Loe: R. Faurisson, “Challenge”, Journal of Historical Review, talv 1984, lk 298.
99. IMT (“Sinine seeria”), 12. köide, lk 13. Saksakeelne tekst on avaldatud Richard Pemseli raamatus “Hitler” (Tübingen, 1986), lk 317.
100. Lõpliku otsuse avaldas Briti süüdistaja Nürnbergis Shawcross IMT (“Sinine seeria”), 19. köide, lk 433 ja William Shirer raamatus “Rise and Fall of the Third Reich” (1960), lk VII. Lõigu terviktekst on avaldatud R. Hilbergi raamatus “Destruction of the European Jews” (1985), lk 1055. R. Conot, “Justice at Nuremberg”, lk 380.
101. IMT (“Sinine seeria”), 22. köide, lk 385. Saksakeelne tekst on avaldatud R. Pemseli raamatus “Hitler” (1986), lk 129. Liitlaste kuritegelikku ja julma käitumist sakslastega mõistavad hukka Ralph F. Keeling raamatus “Gruesome Harvest” ja Alfred de Zayas raamatus “Nemesis at Potsdam”.
102. Natside vandenõu ja agressioon (“Punane seeria”), Lisa, B-köide, lk 1306-1307. Vaata ka: IMT, 22. köide, lk 378-379; Hans Fritzsche (H. Springer), “The Sword in the Scales” (London, Wingate, 1953), lk 182-187.
103. Mattias Schmidt, Albert Speer, “The End of a Myth” (New York, 1985), lk 194-195. Loe ka: M. Weber, “Albert Speer and the Holocaust”, Journal of Historical Review, tal 1984, lk 439; M. Weber, “Legal Declaration”, Journal of Historical Review, kevad 1982, lk 42-43; Arthur Butz, “Hoax of the Twentieth Century”, lk 179-180; Henry A. Turner Jr, “The Nazi Who Made a Comeback”, The New York Times Book Review, 3. märts 1985, lk 9-10.
104. NMT (“Roheline seeria”), 13. köide, lk 421, 430. Vaata ka Lammersi vande all antud tunnistust IMT (“Sinine seeria”), 11. köide, lk 53, 115-116. Lammersi karjääri Riigikantseleis kogu Kolmanda Reichi ajal käsitleb Georg Franz-Willing raamatus “Der Reichskanzlei: 1933-1945” (Tübingen, 1984).
105. Moskva näidisprotsesside katsumustest loe: Robert Conquest, “The Great Terror” (New York, Oxford University Press, 1990), lk 83-132, 469; Joseph E. Davies, “Mission To Moscow” (New York, Pocket Books, 1943), lk 38-39; Edward Crankshaw’ toimetatud “Khrushchev Remembers”, lk 352-353.
106. Hans Fritzsche, “Es sprach Hans Fritzsche”, lk 144. Avaldatud ka R. Pemseli raamatus “Hitler” (1986), lk 167.
107. Kasulik on lugeda Wilhelm Staeglich’i kannatuste analüüsi “Auschwitz: A Judge Looks at the Evidence” (IHR, 1990), eriti neljandat peatükki (Saksakeelne väljaanne “Der Auschwitz-Mythos”, 1979). Loe ka Konnilyn Feig, “Hitler’s Death Camps” (New York, 1981), lk 365.
108. Bernd Naumann, “Auschwitz” (New York, Praeger, 1966), lk 8-26, 416-417. Avaldatud ka Arthur Butzi “Hoax of the Twentieth Century”, lk 187-188.
109. “Belastende Aussage angeblich unter Alkohol”, Franfurter Rundschau, 7. juuli 1964, lk 7; “Der Auschwitz-Prozess”, Frankfurter Allgemeine Zeitung, 7. juuli 1964, lk 6; “Lied About Auschwitz”, Miami Herald (UPI sõnum), 7. juuli 1964, lk 15-A või 4-D, olenevalt väljaandest.
110. Tsiteerinud Arthur Butz, “Perspective in the ‘Holocaust’ Controversy”, Journal of Historical Review, talv 1982, lk 374 ja raamatu “Hoax of the Twentieth Century” 1983. aasta USA väljaandes, lk 338. Konnilyn Feig teatab raamatus “Hitler’s Death Camps” (1981) lk 365, et pärast apellatsiooonikaebuse esitamist lasti kõik kohtualused vabadusse.
0 comments:
Post a Comment