2012.Aasta loosung: Jumal ütleb: "Sulle saab küllalt minu armust, sest vägi saab nõtruses täie võimsuse!" 2Kr12:9
Olen üldse esimest korda Eestis, mis on seni olnud mulle tundmatu maa. Olen töötanud preestrina Püha Tooli diplomaatilises teenistuses Aafrika riikides, Euroopas Itaalias, Hispaanas, Maltal, ja veel Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Kuubal, Haiitil, Kariibi mere saartel. Ida-Euroopa on mulle uus kant.
Balti riigid, nende ajalugu, kultuur ja keeled väärivad oma erilisuse tõttu tähelepanelikku süvenemist. Kui Paavst nimetas mind sellesse ametisse, võtsin seda kui väljakutset jätkuvalt jõuliselt tegutseda. Ja tunda end vajalikuna, kuigi olen juba 61-aastane.
Siinsesse minu jaoks varasemast erinevasse kiriku- ja ühiskonna ellu astumine on põnev. Tahan siinsetel radadel õrnalt ja samas kartmata astuda, kohalike oludega tutvuda, neid mõista ja sõbraks saada.
Praegusel ajal räägitakse palju kultuuride konfliktist. Mina usun pigem kultuuride kokkukõlamisse – see pakub võimalusi avada end teiste kogemustele. Tõelisele kogemusele. See suurendab visiooni ja võimalusi kogeda maailmas uut, uusi inimesi, ajalugu, olukordi …
*****
Kuidas läksid kohtumised Eesti ametiisikutega?
Kohtumised olid mõtterohked. Need ei olnud lihtsalt südamlikud, nagu sellised kohtumised alati on, tundsin neil kohtumistel kaasamõtlemist, austust Püha Tooli ja muidugi kohaliku katoliku kiriku vastu.
Kohtumistel presidendi, peaministri, parlamendi esimehe ja välisministriga oli hea kuulda nende tunnustust siinse katoliku kiriku vastu. Mulle jäi kõrvu, kuidas prantslasest piiskop Philippe Jourdani nimetati Eesti või eestlaste piiskopiks.
Loe pikemalt portaalist Uus Eesti
 |
|
| UUDIS: Luther-säätiö: Kirik olgu kirik ja mitte ühiskonna peegelpilt |
| Autor: uudistetoimetus | |
| pühapäev, 31 jaanuar 2010 | |
| Dr Matti Väisänen on valitud Misjoniprovintsi piiskopiks, mitte Luther-säätiö või Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskopiks, seetõttu on jutud piiskopi ametivõimu „anastamisest“ alusetud, teatab Luther-säätiö oma koduleheküljel. Samuti selgitatakse oma eesmärke ja vahekorda Soome kirikuga: „Dr Matti Väisanen on valitud Misjoniprovintsi (Missionsprovinsen) piiskopiks. Ta ei ole Luther-säätiö ega Soome ev.-lut. kiriku piiskop. Ta tegutseb ühenduses Misjoniprovintsi misjonipiiskopi ja konsistooriumiga. Ta ei esine Soome ev.-lut. kiriku piiskopina, mistõttu jutt ametivõimu anastamisest tuleb jätta sinnapaika. Kuid luterlik piiskopiamet ei ole Soome ev.-lut. kiriku eraomand. Piiskopina hakkab Väisänen vaimulikult vastutama eriti nende pastorite eest, kes on ordineeritud Misjoniprovintsis, ja ta ordineerib uusi karjaseid selles ühenduses. Nende pastorite eest vastutab tööandjana Soome Luther-säätiö. Samas Väisänen kindlasti toetab ja juhendab teisi karjaseid, kes vajavad juhatust ja pihi-isa. Tulevase piiskopi ülesanne on ka Luther-säätiöga seotud jumalateenistuslike koguduste toetamine. Kahtlemata soovib tulevane piiskop samuti julgustada Jumala Sõnaga nii pastoreid kui kogudusi mujalgi Soomes. Luther-säätiöt on kritiseeritud, et ta ei tegutse kirikuseaduse alusel ja tuleks seetõttu lahutada ev.-lut. kirikust. Mida me ütleme? Luterlik kirik on ennast alati pidanud Sõna kirikuks. Tal on oma sotsioloogiline külg ühes juhtimiskorralduse ja seadustega, kuid ennekõike on ta usuline ühendus, millel on oma põhiseadus. See tuleb esile kiriku õpetusaluste paragrahvis: „Soome evangeelne luterlik kirik tunnistab niisugust kristlikku usku, mis rajaneb Jumala pühale Sõnale, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikele ja apostlikele kirjutistele ning mis avaldub … luterliku kiriku Üksmeele raamatusse kogutud usutunnistuskirjades. Kirik peab kõrgeimaks normiks seda usutunnistuskirjade põhimõtet, et kõiki kiriku õpetusi tuleb uurida ja hinnata Jumala püha Sõna alusel, Kirikukord, § 1.“ Niisiis on kirikule juhiseks Piibli sõna, mille alla nii piiskopid kui kogudused peavad end painutama. Ainult see määrab ära õige kiriku. Kiriku ajalugu osutab, et Piibli sõna ja kirikukord võivad sattuda vastuollu. Nii põletas Martin Luther Rooma kiriku kanoonilise õiguse kogu – mitte et kirik poleks üldse seadusi vajanud, vaid kuna seda kasutati Piibli sõna tühjakstegemiseks. Luther-säätiö ei ole ev.-lut. kirikusse toonud mingisugust oma vaimulike nõudmiste nimekirja. Me soovime uskuda, nagu kirikuseaduse õpetusaluste paragrahv sätestab ja nagu varasemad sugupõlved on uskunud. Me ei ole otsinud konflikte. Oleme soovinud elada Piibli ja luterliku usutunnistuse alusel. Kui piiskop Olavi Rimpiläinen jäi 2001. aastal pensionile, otsustas kiriku juhtkond jäiga liini kasuks. Kuna pärast seda ei ole piiskopid enam soostunud pastoriks ordineerima noori mehi, kes õpetavad karjaseametist nii, nagu seda meie kirikus tehti kuni 1986. aastani [st kuni naiste ordineerimise lubamiseni] ja nagu endiselt õpetatakse kristlaskonna valdava enamuse juures, oleme pidanud laskma neid ordineerida Rootsi Misjoniprovintsis alates 2005. aastast. Järgmine loomulik samm oli saada Soomes neile pastoritele nende oma emakeelt kõnelev piiskop, kes samuti võiks pühitseda uusi karjaseid. Selleks piiskoplikuks ülesandeks on Misjoniprovints valinud Matti Väisäneni. Küsimus on alati olnud meie kiriku ristitud, makse maksvate ja kiriku heaks palju armastustööd teinud, kuid kodutuks jäänud inimeste õiguses koguneda jumalateenistusele Kristuse sõna ja sakramentide andide ning vaimuliku teenimise juurde. Samas pakuvad need kogudused kaitset ka nendele kristlastele, keda südametunnistus ei luba enam olla Soome ev.-lut. kirikus. Kuna me armastame oma kiriku usku, siis millest me peaksime õigupoolest eralduma, kui kirik on ennekõike vaimulik ühendus? See, et piiskopid on ust näidanud, näib kõnelevat sellest, et kuri ema ajab oma lapse kodust ära, kus ta seni tohtis turvaliselt elada. Ainus uuendusteprogramm, mille abil oleme püüdnud seda kirikut üles ehitada, on olnud see: kirik olgu kirik ja mitte ühiskonna peegelpilt. Kui Soome ev.-lut. kirikus on niisugune usuelu meile võimatuks tehtud, siis tuleb ka liikmeksolekut kaaluda. Kuid sel juhul ei lahku meie oma ema juurest ega Kristuse kirikust, vaid me näeme kurbusega, et ev.-lut. kirik on lahkunud oma vaimulikult aluselt.“
Allikas: Kirkko olkoon kirkko (21.01.2010) Vaata lisaks: Rootsi ja Soome tunnistuslike luterlaste uued piiskopid valitud (20.01.2010) |
30-01-2010
Erakond kasvas 2009 aastal 188 liikme võrra. Kui arvestada ka liikmekandidaatidega, siis võib öelda, et EIP liikmeskond on kasvanud 1300 liikmeni. Seega oleme palju aastaid kestnud paigaltammumisest üle saanud.
EIP teabetoimkond
Tähistamine 2. veebruaril Tartus
- Pärgade asetamine
8.15 Vabadussõja monument Pauluse kalmistul
8.30 Lõuna-Eesti vabastajate mälestussammas Raadi kalmistul
8.45 Julius Kuperjanovi haud Raadi kalmistul
9 Tartu vabadussammas (Kalevipoeg) Vabaduse pst äärses pargis
- Postmargi “90 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest” müük ja esimese päeva tempel
11–18 Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumi postipunktis
- Tartu rahulepingu sõlmimise tuba Vanemuise tänav 35
13–19 avatud külastajaile
- Kõnekoosolek
12 Vanemuise 35 kõrval
- Konverents “Üliõpilased Vabadussõjas”
13 Tartu ülikooli aulas
- Ettekandepäev
14.40 linnamuuseumis
- Jaan Poska mälestusmärgi avamine
17.30 Vanemuise 35 kõrval
- Tartu rahu 90. aastapäeva vastuvõtt
20.30 kaitseväe ühendatud õppeasutuste saalis, kutsetega
Allikas: Tartu linnavalitsus
Viimased viis aastat on koolinoortele Tartu rahulepingu aastapäeva pidulikke tähistamisi korraldanud Vabadussõja Mälestiste Hoidmise Selts.
“Lapsi on selleks Tartusse kohale sõitnud arvukalt üle Eesti, isegi venekeelseid Narvast,” räägib seltsi esimees Enn Voika.
Kui neljal esimesel aastal polnud Tartu rahu aastapäeva tähistamise üritusele toetajate leidmisega erilisi raskusi, siis aasta tagasi andis masu juba tunda ja Vanemuise suure maja saaliüüri 9400 krooni tasus Voika juba omast taskust. Toetustest piisas kaugelt kohale sõitnud lastele vaid Värska vee, jäätise ja kohukeste ostmiseks.
Ministeerium ei vastanud
Kuna võis arvata, et tänavu on veelgi raskem toetajaid leida, pöördus Voika läinud kevadel kirjaga haridusminister Tõnis Lukase poole palvega teha tänavuse ürituse korraldamisel koostööd.
“Me ei tahtnud palju, taotlesime ainult luba kasutada paar tundi ministeeriumi saali tasuta ja pakkuda lastele väikest sooja lõunat,” räägib Voika, lisades, et lektori, orkestri ja muu asjaajamise oleks selts ise korraldanud.
Kuna vastust ministeeriumilt Voika ei saanud, saatis ta 5. septembril välja teise kirja, seekord tähituna. Seegi jäi mehe kinnitusel vastuseta. Oli suur oht, et 90. juubelinumbrit kandev aastapäev võib rahapuuduse tõttu hoopis ära jääda.
Ent õnneks sai Voika viimasel hetkel abi Tartu kõrgema kunstikooli rektorilt Vallo Nuustilt, kes andis 2. veebruari keskpäeval algavaks ürituseks tasuta kasutada hiljuti kunstikooli käsutusse tulnud endise Nooruse kaupluse ruumides asuva galeriisaali.
“Kuna ruum ei mahuta palju lapsi, piirdume seekord vaid Tartu koolinoortega, kuigi olen kuulnud, et ka mujalt, näiteks Rakkest on noori tulemas,” räägib 71aastane Voika ja annab teada, et Tartu rahust ja selle tähtsusest on rääkima kutsutud Tartu ülikooli ajaloodoktor Ago Pajur.
Kohaletulnutele tahab Enn Voika pakkuda ka väikest kehakinnitust — morssi, võileibu, saiakesi, pirukaid, komme. Voika ütleb, et selleks kulub tal vähemalt mitme kuu pension. Aga seda kulutust ei pea ta ületamatuks. Eesti riik on talle kallim kui see raha.
Kuigi Voika on rahul, et traditsioon ei katke, teeb teda murelikuks haridusministeeriumi suhtumine, kes ei pidanud vajalikuks talle isegi vastata.
“Kes siis veel peaks õpilaste isamaalise kasvatuse ja ajaloohuvi eest seisma kui mitte haridusministeerium,” jääb ta nõutuks.
Kurb arusaamatus
Haridusministri nõunik Toomas Liivamägi peab Enn Voika kirjaga seotut kahetsusväärseks arusaamatuseks. Tema sõnul sisaldas kiri eelkõige palvet kohtumiseks ja aruteluks, mispuhul on kõige lihtsam täpsemalt telefonitsi kokku leppida.
“Telefoni teel kontakti otsimine aga ebaõnnestus ja koos sellega jäi tõenäoliselt tähelepanu alt kõrvale ka kirjalik vastamine,” tunnistab Liivamägi.
Samas peab Liivamägi vajalikuks lisada, et haridusministeerium peab Vabadussõja ja Tartu rahu tähistamist ning noorte hulgas teadvustamist tähtsaks ning toetab igati vastavateemalisi ettevõtmisi. “Kindlasti on sellisel juhul võimalik saada ürituse korraldamiseks ministeeriumi saali ja vajadusel muudki ürituse juurde kuuluvat.”
Tähistamine 2. veebruaril Tartus
- Pärgade asetamine
8.15 Vabadussõja monument Pauluse kalmistul
8.30 Lõuna-Eesti vabastajate mälestussammas Raadi kalmistul
8.45 Julius Kuperjanovi haud Raadi kalmistul
9 Tartu vabadussammas (Kalevipoeg) Vabaduse pst äärses pargis
- Postmargi “90 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest” müük ja esimese päeva tempel
11–18 Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumi postipunktis
- Tartu rahulepingu sõlmimise tuba Vanemuise tänav 35
13–19 avatud külastajaile
- Kõnekoosolek
12 Vanemuise 35 kõrval
- Konverents “Üliõpilased Vabadussõjas”
13 Tartu ülikooli aulas
- Ettekandepäev
14.40 linnamuuseumis
- Jaan Poska mälestusmärgi avamine
17.30 Vanemuise 35 kõrval
- Tartu rahu 90. aastapäeva vastuvõtt
20.30 kaitseväe ühendatud õppeasutuste saalis, kutsetega
Allikas: Tartu linnavalitsus
Eile õhtul sain lõpuks realiseerida kingituse, mille päkapikud Jõuludeks tõid. Nimelt käisime abikaasaga Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud A. H. Tammsaare romaanil põhinevat etendust “Ma armastasin sakslast” (peaosades Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp ja Aleksander Eelmaa). Tegu on väga nappide vahenditega tehtud ja ometi lihtsalt suurepärase, parimas mõttes theatrumliku etendusega, mida soovitan kõigil vaatama minna.
Õhtul koju jõudes leidsin riiulist romaani 1935. aastal avaldatud esmatrüki köite ning lugesin mõned olulisemad kohad uuesti üle. Pean ütlema, et minu lugupidamine Tammsaare suhtes kasvas hüppeliselt (piinlikkusega pean tunnistama, et varem olen Tammsaarelt lugenud vaid “Tõde ja õigust”, sedagi mitte terviklikult ja režiimil “kohustuslik kirjandus”). Kõnealuses tekstis on tõesti käsitletud mitmeid väga olulisi küsimusi, mis on omavahel ka tähendusrikkalt läbi põimunud.
Riputan siin kohal üles ühe pisikese väljavõtte romaanist, mis avaldas mulle nii näidendit jälgides kui raamatut lugedes eriti sügavalt muljet (muidugi on toodud teksti tähendus kogu romaani kontekstis veelgi sügavam).
Mõtlesin juba etenduse ajal, et kui paljud inimesed mõtlevad samale küsimusele, mis näis minu arvates olevat (mitte küll ainukesena) antud romaani keskmes ning mida ma ei ole näinud ühegi teise autori poolt valusamalt käsitletuna: mida siis ikkagi tähendab olla eestlane; milles seisneb eestlase identiteet? Ja kas see, mida meile rahvusromantilises vaimus identiteedina serveeritakse, ei paljastu näilisuse pealispinnast sügavamale vaadates häbematult tühise või koguni naeruväärsena?
Lisaks alltoodule räägib Oskar, vaene eesti soost, talust päris üliõpilane, teises lõigus, et eestlased viib maailma suurte kultuur-rahvaste hulka õ-täht: kuigi situatsioon oli etenduses esitatud koomiliselt ja paljudele tegi see hirmsasti nalja, oli see tegelikult kohutavalt traagiline — seda enam, et inimesed naersid.
Aga küsimust sellest, milles seisneb eestlase identiteet, võiks millalgi põhjalikult ja süsteemselt käsitleda. Mulle tundub, et see nii rahva kui iga eestlase jaoks ülehindamatult oluline küsimus on tänases ühiskonnas muutunud tabuteemaks, sest kui püüda sellele ausalt vastata, siis võib jõuda poliitiliselt väga ebakorrektsete järeldusteni. Milline saab üldse ühe rahva identiteet seisneda, kui selle keskmes ei ole Looja? Kas saab olla tõelist identiteeti ilma pühaduse kategooriata?
Järgnev on dialoog Oskari ja tema armastatu preili Erica vaesunud parunist vanaisa vahel. Oskar on tulnud suure entusiasmiga paluma Erica kätt.
“Ja selle pärast küsin ma teilt, noormees: mida on teil kaasa tuua, kui te abielluksite minu lapselapsega, kel on kaasavaraks vähemalt tema vana tõug, kui mitte muud praegusel korral?”
“Ma armastan teda üle kõige maailmas!” hüüdsin mina toolilt karates ja peagu tahtes selle valgepealise vanahärra ette maha langeda, nagu oleks tema mu jumaldatu. Aga tema jäi üsna rahulikuks, palus mind uuesti istet võtta ja ütles:
“Noormees, ärge olge ometi nii kindel, et teie armastus minu lapselapse vastu on suurem kui tema armastus teie vastu. Teie aastais ei tea meie mehed naise armastuse suurusest veel midagi, seda õpime alles palju hiljem tundma ja hindama. Teie aastais ollakse huvitatud rohkem oma himudest ja ihadest kui naise armastusest. Minul igatahes on küllalt põhjust arvata, et kui teie armastus on suur, mida ma meeleldi usun, sest muidu ei kõneleks ma teiega nõnda, siis minu lapselapse armastus on vähemalt sama suur, kui mitte suurem. Nõnda seisab armastus armastuse vastu, kuid minu lapselapse tõugu pole te veel millegagi tasunud. Mida pakute tema tasakaalustamiseks, et teie abielu oleks pisutki nii-öelda ühesuguste vahel, mitte mesallians igas mõttes.”
“Parunihärra, ma tõesti ei tea, mida ma pean pakkuma,” laususin mina piinlikus kohmetuses.
“Ülikooli pole lõpetanud?” küsis ta.
“Kahjuks ei.”
“Te olete korporant?”
“Just nii, parunihärra.”
“Siis on teil muidugi võlad, sest korporandina tegin võlgu omal ajal minagi, kuigi minu taskuraha pidi küll palju suurem olema, kui teil ta olla oleks võinud.”
“Mul pole kunagi taskuraha olnudki,” ütlesin mina.
“Seda halvem,” vastas tema, “võlad peavad nõnda veel suuremad olema. Te olete ametnik, nagu mulle seletatud, kas te ei ütleks mulle, kui kaua peate teenima, et oma võlad tasa saada, kui paneksite kogu oma palga võlgade maksmiseks? Palun ausat ja avameelset vastust.”
“Vähemalt paar aastat,” ütlesin mina.
“Noh, selle poolest pole asi nii väga hull,” lausus tema nüüd nagu mõttes ja lisas siis: “Aga kui suur on teie praegune palk?”
Kui ma selle kohta olin täpse vastuse andnud, ütles ta nagu lootusetult:
“Aga kuidas mõtlete siis elama hakata, kui abiellute? Teie ei saa ju õiget ühetoalist korteritki võtta, kui tahaksite kümne aastagi jooksul oma võlad likvideerida.”
“Ma loodan varsti palgakõrgendust, sest mul on sidemed ja tutvused,” ütlesin mina nüüd, kuigi ma selle asemel oleksin pidanud ennem vastama: “Kardan sellegi koha varsti kaotada.”
“Raske on nii tähtsat sammu, nagu abielu, toetada ainult lootusele,” ütles tema. “Mina olen vaene mees, aga mul on ometi suuremad sissetulekud kui teil ja võlad puuduvad mul praegu hoopis, ometi arvab mu lapselaps tarvilikuks midagi teenida. Kui ta abielluks teiega, siis, et kuidagi ära elada, peaks ta vähemalt kahe-, kolmekordselt teenima hakkama. Esiteks pole seda teenistust kuskilt võtta või kuigi oleks, siis ei peaks ükski armastus või tervis sellisele elule pikemat aega vastu, liiatigi et minu lapselapse tervis pole mitte kõige tugevamaid. Sellest kõigest võite isegi õige järelduse teha.
“Aga parunihärra, teie unustasite peaasja — armastuse,” ütlesin mina.
“Otse vastupidi, ma just toonitasin, et antud olukorrale ei peaks ükski armastus kauemat aega vastu,” rääkis tema. “Ja kui teie tõesti minu lapselast armastate, pealegi veel austate, siis ei peaks te teda tema nooruse ja kogenematuse tõttu meelitama olukorda, mis oleks raskeks katsumuseks mitte ainult temale, vaid ka teile enesele. Teie kui korporant peaksite sellest ehk kergemini aru saama kui mõni teine, sest teie kuulute ringkonda, kus arvatakse, et igal rahval peab oma eraldatud ja väljavalitud kiht või seisus olema, kel on loomulik õigus loota lahedamaid eluvõimalusi kui suurel hulgal või massil…”
“Härra parun, siin teie eksite või vähemalt liialdate,” ütlesin mina.
“Milles on minu eksitus?” küsis tema kannatamatult vahele. “Et teie ei usu, ihka või taha ega looda väljavalitud või kõrgemat seisust? No kuulge, noormees, minule vanale baltlasele ei peaks teie katsuma seda tõendama hakata. Meie korporatsioonid polnud ometi ainult joomiseks ja laulmiseks ning naistest pidi nad hoitama hoopis puhtad. Korporatsioonides said mehed selleks, mis nad pärastises elus pidid olema, ja selles peitus nende peatähtsus. Kui teie oma korporatsioonides olete unustanud selle ainukese asja, mis varemalt õigustas joomisegi, siis mul on väga kahju, et see ilus, vana instituut on teie käes nii vildakule pinnale libisenud. Aga öelge mulle, noormees, on siis selleks tõesti tarvis korporatsiooni, et ühiselt juua ja laulda? Kui see nõnda on, siis pean ma ehk oma otsust teie kohta hoopis muutma ja igal tingimusel loobuma loaandmisest oma lapselapsel teiega abielluda, kuna praegu on takistuseks ainult peaasjalikult majanduselised põhjused.”
“Härra parun, ma olen suures kimbatuses,” ütlesin mina, “teie lapselaps, preili Erika, heitis mulle meie tutvuse algul ette, et ma olen liiga korporantlik. Teie aga tahate mulle süüks panna, et ma pole küllalt korporant, ma ei leia sellest dilemmast pääseteed, kuigi ma oleksin rikkam, kui olen.”
“Oma lapselast mõistan ma väga hästi,” rääkis vanahärra. “Teiega tutvudes oli ta lootnud leida lihtsa ja tubli eesti haritud noormehe, aga nüüd sai ta kokku korporandiga, kes pidi nii või teisiti jätkama sedasama, mis oli ehk meilegi saanud komistuskiviks. Muidugi tekitas see temas teatud pettumuse. Aga uskuge, härra studioosius, minu pettumus on veelgi suurem ja sügavam, kui ma teie enese suust kuulen, et teie üldse midagi ei jätka, vaid et teie ainult joote ja laulate. Või ei joogi teie, mis?”
“Parunihärra, kuidas seda nüüd võtta,” kohmasin mina pisut piineldes.
“Tähendab, ometi,” ütles tema. “Muidugi, teisiti see ei võigi olla, see on loomulik. Aga lubage mul üsna otsekoheselt ja avameelselt küsida: siis teil pole midagi muud, kui tulete kokku, et juua ja laulda? Teie vabandage mind vanainimest, aga mind huvitab minu kodumaa arenemine ja käekäik.” Ning eesti keeles ütles ta: “Mina armastap see eesti rahvas, sellepärast tahap ma teadma. Mina mõistap: teie tulep kokku, joop ja loulap ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulma. Aga kui kaua teie motlep nenda loulma ja jooma ning see eesti rahvas valitsema? Minu süda lehep raskeks, kui mina seda motlep, sest mina armastap see eesti rahvas, mina armastap teda oma vanast südamest, kuni tema jääp seisma.” Ta oli oma suures tugitoolis nagu ärmise väsimuse tõttu sootuks kössi vajunud, ainult helevalged juuksed ja peagu samasugused käed, mis toetusid küünarnukkidest saadik tooli kõrvaspuile, kumasid selgesti hämarusest vastu. Alles natukese aja pärast jätkas ta oma emakeeli: “Ja mu süda hakkab valutama ka oma kalli lapselapse pärast, kes on mu vanade päevade ainuke mure ja rõõm, sest mulle näib, nagu oleks ta oma nooruse-armastuse kinkinud mehele, kes õieti ei tea, mis on elutõsidus, sest ta on liikmeks ühingus, kus ainult juuakse ja lauldakse.
“Oma armastuse pärast olen ma valmis kõigeks, ka korporatsioonist lahkumiseks,” ütlesin mina, et päästa katsuda, mida üldse päästa võib.
“Asi läheb sellega ainult halvemaks,” vastas tema.
“Härra parun, ma ei mõista teid,” imestasin mina, “olen ma korporatsioonis, siis on see halb, astun ma sealt välja, siis on see veel halvem.”
“Just nii!” kinnitas tema. “Veel halvem! Sest see kõik tõendaks ainult ühte: teil puudub elutõsidus. Te astute samme ja võtate endale kohustusi, millest olete valmis järgmisel silmapilgul loobuma. Minule ja minu kaaslastele oli korporatsioon ja tema värv pühadus ning on seda surmani, samuti oli mul mu abieluga: mina kavatsesin ta kogu eluks. Aga muidugi, mina olen vana, endised pühadused kaovad; naisigi vahetatakse nüüd nagu särke, just kui vajaksid nemadki pesusseandmist.”
“Kui ma teie juurde tulin, parunihärra, siis ainult selleks, et preili Erika kätt teilt kogu elueaks paluda. Ja kõige juures, mis mulle püha, tõotan ma…”
“Aga mis on tänapäev õieti veel püha?” küsis tema. “Mis on teie juures püha? Öelge mulle näiteks, usute teie jumalat, seda kõige pühaduse alust? Usute teie teda ükskõik mis kujul? Tunnete teie oma südames midagi igavest ja ilmatu suurt, kelle ette te tahaksite kord päevas, nädalas, kuus, aastaski kord kõiges oma olemuses põrmu langeda, oma eksitusi kõiges tõsiduses kahetseda, püüdes saada tulevikus paremaks inimeseks? Ärge mõelge, et ma küsin seda teilt iseenda pärast, mind ei huvita tänapäeva inimesed ja nende jumalad oma pühadustega enam kuigi palju. Mõni minevikust saabunud surnud asjake on mulle palju elavam kui tänapäeva inimesed ja nende jumalad. Ma küsin seda teilt selle pärast, kelle kätt te minult palute ja keda te ütlete armastavat üle kõige maailmas. Vastake siis mulle oma südamevere häälega, nagu vastaksite temale endale: on teil mingisugune pühaduse alus, nagu mina seda teile seletasin? Langete teie kunagi tema ette põrmu?”
“Seda nüüd mitte, aga…” tahtsin mina vastata.
“Tähendab, ei ole,” rabas tema vahele. “Teie jumalaga on sama lugu, nagu teie korporatsioonigagi: ta on ja ta ei ole ka mitte. Aga millise püha juures te tahate mulle siis tõotada, et palute preili Erika kätt kogu elueaks? Teie vanemate jumal on teile surnud, teie esiisade pühadused on teile ükskõikseks saanud, nende traditsioonid naeruväärseks muutunud — ja muidugi, ka teie esiisadel olid oma traditsioonid, mina tean seda –, aga millele mõtlete siis toetuda, millest pidet leida? Millega tahate mind veenda, et mina peaksin julgema selle saatuse teie kätte usaldada, kes mulle üle kõige kallis?”
“Parunihärra, teie nõuate minult oma lapselapse käe eest rohkem, kui ükski tänapäeva noormees võiks teile lubada, kui ta oleks teie vastu sama aus ja avameelne, nagu olen mina…”
MARK STEYN: Täiskasvanute ajastu lõpp |
29. jaanuar |
| Mõne aasta eest osalesin ma konverentsil, kus Austraalia demograaf selgitas vahet, milline oli elu siis ja on nüüd. Vanal ajal oli laias laastus kaks elufaasi: sa olid laps, ütleme, kuni 13-aastaseni. Ja siis sa olid töötav täiskasvanu. Siis sa surid. Nüüd on neli faasi: sa oled laps, ütlemee 12, 11, 9-aastaseni - või millal iganes valgustatud võim otsustab, et sul on õigus ilma vanemliku järelvalveta rasestusvastaseid pille võtma hakata. Siis oled sa "nooruk" - kunstipärane termin, mis venib nüüd keskeani välja, kus 32-aastane, kel kulub kaheksa aastat diplomitöö peale Pühast Graalist paistab olevat pea paroodiline näide. Siis sa töötad, moepärast. Siis sa lõpetad töötamise 65, 60, 55, 52-aastaselt, eani, millal vähegi õnnestub välja vingerdada. Ja siis sa naudid kolm aastakümmet pensioni riigi rahakotil. Toimiv täiskasvanuiga on see üha ahenev riba noorukiea ja pensioni vahel |
| Saada sõbrale Loe edasi |
«Õppekava, õpikud ja õpetajakoolitus peaks looma olukorra, kus koolis räägitakse mitmekultuurilisusest ja seda mitte vaid negatiivses võtmes. Kindlasti aitab sallivusele kaasa religiooniõpetus,» rääkis Valk Postimees.ee'le.
Tema sõnul on oluline, et koolis tutvustataks kultuuride ja maailmavaadete erinevusi ning religiooniõpetus on üks koht selle tegemiseks - tolerants tekib seal läbi teadmise.
Valk viitas Olga Schihalejeva Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööle, mis näitab, et õpilaste informeeritus religioonist on napp ja religiooniõpetuse kogemus võib avardada õpilaste suhtumist maailmavaatelisse mitmekesisusse.
Valgu sõnul on ka meedia roll juba siin olevate rahvuste vastandamisel või lihtsalt nende vahele piiri tõmbamisel väga suur.
Ta meenutas, et üks venelasest tudeng ütles, et kui ta loeb eestikeelseid ajalehti, siis see on nagu lukuaugust sissepiilumine teise maailma - eestikeelne meedia näeb teatavasti oma sihtgrupina etnilisi eestlasi.
Loe pikemalt Postimehest
| |
|
| UUDIS: EELK-EAÕK kõnelustel käsitleti armulaua ja jumalateenistuse küsimust |
| Autor: uudistetoimetus | |
| laupäev, 30 jaanuar 2010 | |
| 29. jaanuaril toimus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vahel järjekordne kõnelustevoor, kus käsitleti armulaua ja jumalateenistusega seonduvaid teoloogilisi küsimusi ning segapaaride laulatamist. Seekordne kohtumine leidis aset EAÕK kirikukeskuses Tallinnas. EELK delegatsiooni juhtis peapiiskop Andres Põder, EAÕK poolt võõrustas luterlasi metropoliit Stefanus. Ortodoksidest esines teemakohase sõnavõtuga isa Jacob Khalil Liibanonist. EELK-st pidas pikema ettekande „Euhariastia ja jumalateenistus“ õp Thomas-Andreas Põder, käsitledes luterlikku arusaama jumalateenistusest ja armulauast. Metropoliit Stefanus ja arhimandriit prof dr Grigorios Papathomas väljendasid rahulolu selgitustega, mida luterlased andsid jumalateenistuse, armulaua, Kristuse reaalpresentsi ja Kristuses isikus toimiva preestriameti kohta. Metropoliit Stefanus tõdes seisukohtade lähenemist. Lepiti kokku, et järgmiseks kohtumiseks, mis toimub 2011. aasta veebruaris, valmistatakse ette armulaua ja jumalateenistuse teemalise ühisdokumendi eelnõu. Kohtumine jätkus aruteluga segapaaride laulatamise üle. Ülempreester Mattias Palli esitas eelneva kokkuleppe alusel ettepaneku mõlema traditsiooni põhielemente hõlmava ühise talituse korra kohta. Otsustati, et talituse täpsem kord tuleb kooskõlastada mõlema kiriku liturgiakomisjonis ja kiita ettenähtud korras heaks pädevates kirikuorganites. Kõneluste alustamine EELK ja EAÕK vahel lepiti kokku juba 2006. aasta sügisel. Esimene kohtumine teemal „Kristus kui kiriku alus“ toimus 2007. aasta aprillis (vt Meie Kirikus avaldatud ettekandeid). Kõrvuti teoloogiliste teemadega käsitletakse kõnelustel ka praktilisi küsimusi. |
| |
|
| MÕTISKLUS: Septuagesima |
| Autor: Enn Auksmann | |
| laupäev, 30 jaanuar 2010 | |
| Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest. (Jr 9:22) Ühel mälestusteenistusel Vabadussõjas langenute monumendi juures väitis tollane Pärnu linnapea, et (võttes eeskuju nendest, kes rajasid Eesti Vabariigi) vajame ka tänapäeval "osavaid poliitikuid ja kavalaid juriste". Selle arvamusavalduse üle hiljem järele mõeldes leidsin, et pigem vajab ühiskond igal ajal, ka tänapäeval, nii ausaid kui tarku poliitikuid kui juriste. Tarkust võib muidugi mõista erinevalt – muuhulgas osavuse ja kavalusenagi. Nii on see ka Piiblis. Kui Issand ütleb prohvet Jeremija kaudu, et tark ärgu kiidelgu oma tarkusest, siis selles lauses kasutatud heebrea sõnade hakam ja hokma esimene tähendus võikski olla osavus või nutikus. Osavus ja nutikus oma töö tegemisel ning "asjade ajamisel". Tuleb silme ette just selline kavalalt silmi vidutav jurist või üleolevalt muigav poliitik (või riigiametnik), kes teatab, et "kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab", ja et seadusi lugedes ei tule tähele panna mitte niivõrd seda, mis seal kirjas on, kuivõrd seda, mida ei ole kirja pandud. Sõna kiitlema – halal – on tõlgitav ka kui hiilgama või särama: võime endale väga ilmekalt ette kujutada laia säravat naeratust mõne oma osavusest vaimustatud asjamehe näol (või tema rinda ja kaela riputatud aumärkide hiilgust) – siinkohal ei ole sugugi silmas peetud kedagi konkreetset, vaid pigem meis igaühes pesitsevat "suurilmategelast". Vägev – gibor – on heebrea keeles keegi, kes on tugev, vahva, tormakas, isegi hulljulge. Niisiis tõeline kangelane või sangar, kes toetub vaprusele ja loodab oma jõule. Eesti keelde on seda sõna sõna tõlgitud ka kui vägivaldne: "Mis sa kiitled kurjusest, sa vägivaldne mees?" (Ps52:3) Issand räägib nii "tarkade" kui "vägevatega" üsna selget ja otsekohest keelt: "Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna – mis tarkust võib neil olla?" (Jr 8:9) – "Siis on nobedal põgenemine võimatu, tugeval ei ole kasu tema jõust ega saa kangelane päästa oma hinge. Isegi südikaim kangelaste seast peab sel päeval alasti põgenema." (Am 2:14.16) Rikkusega kiitlemisest ja hiilgamisest ei ole vaja pikalt rääkida – küll aga kehtib selle kohta sama, mis tarkuse ja vapruse või jõu kohta: "Ennäe seda meest, kes ei pannud Jumalat oma tugevuseks, vaid lootis oma suure rikkuse peale; ta oli tugev oma nurjatuses." (Ps 52:9) Tõeliselt tark, tugev ja rikas on see, kes mõistab, et kõik, mis tal on, on Jumalalt: "Rikkus ja au tulevad Sinult, Sina valitsed kõike, Sinu käes on jõud ja vägi, Sinu käes on voli kõike teha suureks ja tugevaks." (1Aj 29:12) Issand ütleb: "Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal." (Jr 9:23) Jah, ka siin on juttu tarkusest ja arukusest ning tundub, et siin antakse lausa õigustus vaimulikule uhkusele või kõrkusele, mis meis endiski tihtipeale pead tõstab. Küllap siin on siiski peetud silmas taolist säramist või hiilgamist, millest Issand kõneleb Mäejutluses (Mt 5:14-16) või mille kohta apostel Paulus ütleb: "... et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas." (Fl 2:15) Mitte iseendast ei pea me kiitlema, vaid Kristusest (vt 1Kr 1:26-31). Heebrea keel pakub siin taas huvitavaid tõlgendusvõimalusi: "... et ta on arukas" – sakal – tark, arukas olema, tähele panema, asjade sügavamat tähendust mõistma, märkama, järele mõtlema, targalt ja arukalt tegutsema. "... ja tunneb mind" – yada' – mõistma, aru saama, kedagi mitte ainult väliselt või pealiskaudselt, vaid tõeliselt tundma, tunnustama ja tunnistama. Niisiis ilmneb inimese tõeline au ja hiilgus siis, kui ta lükkab iseennast maailma ja oma elu keskpunktist kõrvale ning näeb, et kõik, mis tal on ja mis ta on, on Jumalast ("Ma tänan Sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud." (Ps 134:14)). Kui kaob kõik see, mis on temast endast (või mille ta arvab olevat iseendast), ning alles jääb ainult Jumala nägu temas, s.t Kristus (vrd Gl 4:19 ja Gl 2:19-20). Teist võimalust meil ei olegi, sest "Jumal on see, kes teeb head, õigust ja õiglust maal" (Jr 9:23), ja seda mitte ainult selles mõttes, et kõik head teod, mida me teeme, on Jumalalt (vrd Js 26:12 ja Ef 2:10), vaid selleski mõttes – ka nii võib Jeremija raamatu sõnu siinkohal tõlkida –, et nii heakskiit kui halvakspanu tulevad Jumala käest (ning tähendavad midagi ainult siis, kui nad tulevad Jumala käest – vrd 1Kr 4:3-4). Kes võiks püsida Jumala ees, kui Tema meie üle kohut mõistab? Mitte keegi – ainult Kristus! Mis võiks olla meie lootus? Ainult see, et Jumal tahab oma armust anda ühtmoodi kõigile, nii esimestele kui viimastele (Mt 20:14) – kui ainult suudame loobuda lootmast oma osavusele ja nutikusele, jõule ja jõukusele. Kas suudame? |
| |
|
| ARVAMUS: „Issand, ta lehkab juba!“ |
| Autor: Sakari Korpinen | |
| reede, 29 jaanuar 2010 | |
| Rootsi kirikuõpetaja Gunnar Rosendal selgitas 1982. aastal, veidi aega enne surma, muutusi oma kiriku elus ja õpetuses. Ta osutas sellele, et Jumala Sõna vaieldamatu tõde on tehtud suhteliseks ja hüljatud. Ta kõneles koguni „saatanlikust ajastust“. Mõned vagad kristlased pahandasid Rosendali hinnangu pärast, kuigi üks teinegi lugupeetud kirikumees, toompraost Per-Olof Sjögren, kõneles „usuvahetusest“ Rootsis. 8. novembril 2009 seati Rootsi kirikus Härnösandi piiskopiks Soome päritolu Tuulikki Koivunen Bylund ning Stockholmi piiskopiks Caroline Krooki ametijärglane Eva Brunne. Kui Koivunen Bylund oli Uppsala toompraost, korraldati toomkirikus rõve ja Kristust pilkav näitus „Ecce homo“, mida toompraost ägedalt kaitses. (Näitusel kujutati Jeesust ja jüngreid homoseksualistidena – tlk.) Brunne elab kehtiva seaduse kohaselt lesbisuhtes. Rootsi kiriku must neljapäev oli 22. oktoober 2009. Sel päeval ütles kirikukogu veelgi räigemalt Pühakirjast lahti, kiites heaks kirikuvalitsuse esitatud „sooneutraalse abielu“ laulatamise. Rootsi kirik hakkab nüüd homopaare abiellu laulatama. Ja nagu Tuulikki Koivunen Bylund tõdes Porvoo piiskopi ametisse seadmisel, järgib seda eeskuju väikese viivitusega ka Soome kirik.
Selge hääl Keeniast Paljud kirikud ja kristlased jälgivad seda Pühakirjast lahtiütlemist murega. Balti (Läti, Leedu, Eesti ja Ingeri) luterlike kirikute kiri Rootsi kirikule ja armulauaosaduse katkestamine toimus juba varem. Kahe aasta eest kommenteeris Läti peapiiskop Janis Vanags Kristiinankaupunkis Balti luterlike kirikute piibellikku-konfessionaalset kirja. Nüüd on avalduse teinud ka Keenia luterlik kirik. Viidates ühtlasi Ameerika suurima luterliku kiriku (ELCA) suvisele otsusele, tõdetakse avalduse sissejuhatuses: „Nüüd peame kurvastusega tunnistama, et Rootsi kirik, kes usupuhastuse ajal oli piibelliku reformatsiooni tugisammas, on lesbilist piiskoppi pühitsedes valinud ususalgamise tee.“ Avalduses mõistetakse „kõige karmimalt hukka jõle ja piiblivastane areng kirikus“. Keenia kirik ütleb otse: „Need kirikud on hüljanud usu, mida kristlaskond on alati tunnistanud – alates apostlitest ja kirikuisadest ning mida praegugi tunnistatakse vanakiriklikes usutunnistustes. Need kirikud on avalikult hüljanud Piibli kui Jumala Sõna.“ Keenia kirik on vaatamata survele vastu seisnud ka naiste ordineerimisele. Avalduses tuleb see selgesti esile: „Me tahame meenutada neile luterlikele kirikutele, kes ordineerivad naisi sõna ja sakramendi ametisse, et see õnnetu tava on kristlaskonna jaoks uus nähtus, mis algas viiskümmend aastat tagasi ning mis oma sisult on tänapäeva kiriku „vaimse lesbilisuse“ allikas.“ Niisamuti nagu Pauluse sinod oma avalduses, ütleb ka Keenia kirik, et Rootsi kiriku otsus puudutab inimeste hingeõndsust: „See otsus – mis on kõige hullem! – pole midagi vähemat, kui selle muutva armastuse väe salgamine, mida me tunneme meie Lunastajas Jeesuses.“
Kiriku säilimise eest tuleb hoolt kanda Rootsi kirikus on siin-seal karjaseid, kes piibellikus usus ja usupuhastuse kiriku elavate liikmetena kuulevad Hea Karjase häält. Seal on paiguti endiselt kogudustes karjaseid – tõsi, üsna äravaevatuid –, kes pilgetest ja otsesest vaenust hoolimata kaitsevad neile usaldatud karja jagamatu ja muutumatu õpetusaluse ja ametivande kohaselt. Seal on veel ühendusi, kelle jaoks Piibel on elutähtis ja kes kuulutavad jumalikku tõde hingede päästmiseks. Kuid Rootsi kiriku kirikuvalitsus, piiskopid ja toomkapiitlid ning töötegijate ja liikmete valdav enamus ei ole lihtsalt vaimulikult haiged, vaid nad on vaimulikult täiesti surnud. Me hüüame suure murega Issandale, osutades Rootsi kirikule: „Issand, ta lehkab juba!“ (Jh 11:39). See seltskond ajab antikristuse asja. Kuid me palume Issandalt, kellel on vägi luua Sõna kaudu uut elu, et piibellik-konfessionaalne kiriklikkus võiks Rootsis ja Soomes edasi kesta Misjoniprovintsis.
Tõlkinud Veiko Vihuri
Artikkel ilmus väljaandes Pyhäkön Lamppu detsembris 2009 Sakari Korpinen on Soome Luther-säätiö pastor
Vaata lisaks: Rootsi ja Soome tunnistuslike luterlaste uued piiskopid valitud (20.01.2010) Keenia luterlik kirik taunis karmisõnaliselt Rootsi kiriku tegevust (21.11.2009) |
Üha sagedamini näeme-kuuleme nukraid, tükati masendavaid teateid võlgnike maksuvõimetusest ja sellega kaasnevast allakäigust. Enamasti saadab neid lugusid moraliseerimine ülemääraste riskide võtmisest. Iseenesest loogiline järeldus, välja arvatud asjaolu, et too riskide võtmine on kunagise lepingu mõlema poole ühisotsus. /-/ Olekski nagu paras koht resümeerida, et juriidiliselt on kõik korras, välja arvatud üks suur küsimärk. Jutt on tollest kinnisvaramulli lõhkemisest ja hinnalangusest. Kas tõesti pole mingit süüd neil, kes ise toda edumulli täis puhusid, hindu üles kütsid? Kas turusituatsiooni hindamine polnudki äririsk? Ja seda ei teinud laenu taotleja, vaid ikka pank, oma rahale täielikku garantiid kinnitades.“
Eeltoodu oli väljavõte Uno Maasikase artiklist: „Riskide võtmisest,“ 16.01.2010 Õhtuleht Onlinest. Valed ei püsi püsti ilma hoidmata, hoidmine ei toimu ilma hoidjateta. Uno Maasikase artikkel on minu kätte sattunud tekstidest kõige sirgjoonelisem ja ühemõttelisem valevankri veeretamine sellel teemal. (NB! Tsitaadis sisaldub artikli temaatiline sõnum täies ulatuses).
Eestis on orienteerivalt 160 000 leibkonda võtnud eluasemelaenu, mille keskmine suurus on 1 miljon krooni. Laenuvõtmine kasvas kiirenevalt kuni 2007. aasta augustikuuni kui „ootamatult“ selgus, et alates 2007.a. I kvartalist on hakanud majanduskasv kiirsti langema, nii et SKP kasv kukkus miinusesse 2008. aasta veebruarikuu alguses. Ühiskond ehmatas: valitsuse poolt taevani kiidetud majandusime oli kustunud, vabalangemine oli alanud. Kõike seda olid prognoosinud ausad ja sõltumatud analüütikud juba vähemalt 2005. aastast alates, kuid valitsusel olid kõrvad kindlalt lukustatud. Laenukoormuse tipphetkel oli eraisikute ja eraehitusfirmade summaarne laenukoormus 270 miljardit, majanduse pidurdamatu languse tingimustes on aga sellise gigalaenu teenindamine võimatu.
Tänaseks on kõik aru saanud, et riik ja rahvas on rööbastelt maha jooksnud. Otsitakse süüdlasi. Uno Maasikas ütleb, et süüdlasi on ainult kaks: pank, mis laenu pakkus ja inimene, kes laenupakkumise vastu võttis. Täpsemalt: kõik uno maasikad väidavad, et inimene otsustas laenata vaid panga laenupakkumise alusel, ehk siis nii, et süüdi on pankade ahnus ja inimeste rumalus. Selline väide kujutab endast kesksel kohal olevat verbaalset maski riiklikule valele nr 1. Tegelikult võeti laenu hoopis veendumusest, et majandus on õieti rööbastele seatud, mis tagab majanduse püsiva edukuse. Seepärast: laenu võeti valitsuse ja Statistikaameti sõnumi alusel ja mitte pankade palvete peale. Kui paljud oleksid võtnud õlgadele 1 miljonilise laenukoorma, kui neile oleks öeldud, et „majandusedu“ püsib püsti vaid laenuaraha najal? Väga vähesed.
Seega: Eesti riiklik vale nr 1 on kogu riigimasina ja Statistikaameti ühine vale eesti rahva vastu, et aastatel 2003-2007 eesti majandus kasvas. Tegelikult ei kasvanud, majanduskasv lakkas juba 2003. aasta lõpus ja seda nimetatud asjaosalised teadsid suurepäraselt. Valitsus teadis, sest Statistikaameti arvandmed näitasid seda. Võimumoolok teadis aga valetas rahvale. Ta sundis ka Statistikaametit valetama/võltsima/moduleerima fakte nii, et valitsus sai selle alusel raporteerida majanduse ülikiirest ja jätkusuutlikust kasvust (vt siinkohal ka joonised nr 1 ja 2 minu artiklist: „Teadmiste kohustuslik miinimum ... ,“). Kõik selleks, et inimesed, riik ja rahvas ajada väljapääsmatusse võlalõksu, nii nagu Eurussia impeeriumi loomise kava seda neilt nõudis.
Läheneb majanduslik ja sotsiaalne kaos, eesti rahva riiklusvõime kadumine, omariikluse pöördumatu kustumine veel kõige lähemal ajal kui rahvusliku majanduse kordategemisega kohe ei alustata. Seega veelkord: riigi ja rahva ellujäämiseks on vaid üks tee - rahvuslik majandus jalgadele! Üksnes majanduse kordategemine puhuks tuult purjedesse vaid väliskapitalile ja selle kodumaale.
Mulle on korduvalt ette heidetud, et näen vaid puudusi aga lahendusi ei paku. See väide on vaid osaliselt õige. Olen ka lahendid välja käinud, tõsi, üldistatud tasandil, kuid pikkamööda hakkan andma ka erilahendeid. Lahendite võtmed tulevad siiski aga alles vahetult 2010.a. valimiskampaania ajal. Samas, ega erilahenditest poleks praegu ka palju kasu, sest rahval puudub täpne ettekujutus olukorrast ja asjadest ning nende selgekstegemisele kulub veel palju aega ja vaeva.
Majanduskasvu tegeliku suuruse salastamine on kujukas näide, kuidas vaid üks kuningvale võib hävitada riigi ja rahva. Selle käigus lähebki vaja uno maasikaid, mitte ainult ühte, vaid palju-palju selliseid. Seepärast kui kuulete väidet, et süüdi on rahvas ja pangad, siis teadke, see inimene kuulub uno maasikate kasti, riikliku vale nr 1 teenindajate kasti.
Mõtestage siinkohal hästi lahti näiteks kasvõi see kõige värskem uudis, et suurkorporatsioon Würth on otsustanud kiiresti ja oluliselt oma oma tootmispindasid Tallinnas laiendada rajades oma arvestused majandusplahvatusele pooleteise aasta pärast. Miks just pooleteise aasta pärast? Kas sellepärast, et siis prognoositavalt tuleb Eestis käibele euro? Muidugi, würth'id teavad väga hästi, et euro uputab rahvuslikku majandust ja puhub purjedesse väliskapitalile. Võrdle siinkohal praeguseid sündmusi Kreekas, mis statistikavõltsingute abil eurostus, ent nüüd selg ees tahab tagauksest välja pääseda, sest väliskapital pressib eesuksest sisse rind ees. Eestis aga algaks lausa ülevõtmispidu.
Vello Leito
24.01.2010
Allikas: Iseseisvuspartei
Riigikogu liige Liisa Pakosta küsib Delfi vahendusel, kes siis ikkagi on perekond. Üks kommenteerija, kes kirjutab nime “Margot” all, märgib kohe kommentaariumi alguses tabavalt, et “Perekonna mõistet ei tohi küll devalveerida lähtuvalt sotsiaaltoetustest või muudest riigi poolt antavatest abidest, sest toetuse saamisel pole tähtis perekond, vaid leibkond, kes elab koos ja kes toetusi taotleb.”
Tõepoolest, kui küsimusele “Mis kujutab endast perekonda?” hakatakse vastama lähtudes sellest, kuidas ja kellele oleks tarvis sotsiaaltoetusi maksta, siis on midagi väga valesti läinud – pragmatism on mõistuse troonilt tõuganud.
See, et poliitilisest korrektsusest domineeritud poliitikud ei suuda määratleda, mis asi on perekond, on tõesti hämmastav, lihtsalt tragikoomiline. Veel jaburam on, et oma küündimatuse varjamiseks loobutakse ise otsuste langetamisest ja sellega kaasnevast vastutusest ning vaadatakse hoopis Riigikohtu poole. Samas on ju selge, et Riigikohtul ei ole mitte mingit sisulist kompetentsi selliste ühiskonnaelu jaoks kriitiliste ja samal ajal olemuslikult täiesti mittejuriidiliste küsimuste osas ebademokraatlikul moel ühiskonnale ettekirjutusi teha.
Kui loobuda määratluse kriteeriumina inimloomusest, siis jääb üle küsida, kas lisaks kõigile artiklis mainitud variatsioonidele ei peaks perekonnana tunnustama ka ka nt kolme, nelja, viie või miks mitte ka kaheksa naise või ühe (või nt kolme) mehe ja viie naise vahelist liitu – sellist kommuuni tüüpi kooslust -, mille raames jagatakse eluaset, külmkappi, voodit ja kasvatakse ühiselt lapsi? Millise mõistusliku kriteeriumi alusel võiks väita, et nõue, et perekonnas oleks üksnes kaks vanemaks nimetatavat isikut on kuidagi olulisem kui nõue, et vanemaks nimetatavad isikud oleks erinevast soost?
Huvitav on seegi, et ettepanek, mis sisuliselt toetab samast soost isikute koosluste määratlemist perekonnana, tuleb poliitikult, kes esindab end konservatiivsena määratlevat erakonda. Võiks küsida, et milles IRL-i konservatiivsus õige seisneb? Ja milles seisneb nende ilmavaate perekesksus, kui ei osata määratleda, mis perekond on?
http://vooglaid.wordpress.com"Suuri asju ei saa teha vägisi. Ka Vabadussõjas ei õnnestunud sundmobilisatsioon, võit tuli alles siis, kui rahvas hakkas ettevõtmise väärtusesse ka ise uskuma," rääkis Lukas.
Ma leian, et ministri otsus on tark otsus. Kooliastmete lahutamine oleks seaduse vastuvõtmisel raudne takistus olnud, küll jõuab. Pealegi oligi see asi hetkel veidi toores.
Olulisem on muuta hariduse (harituse) sisu ja kvaliteeti, jah sellega on isegi väga kiire.
| |||||||||||
Priimäe hinnangul peame väga selge piiri tõmbama sinna, mida tasub lugeda ja mida ei tasu. Ta ütles Vikerraadio hommikuintervjuus, et lugeja fantaasia käivitub eriti ilukirjanduse ja näitekirjanduse puhul, vahendavad ERR Uudised. Eilsest filmist lähtuvalt on imelik, et mingi lilla tegelane õpetab tudengeid. Selline asi on moraalselt ja eetiliselt väär. Olen kirjutanud asjast ka varem Tallinna Ülikooli Üliõpilasesinduse esimehele ja EÜL-i juhtkonnale, samuti listi, rektsiooni ei ole. Ma arvan, et tulenevalt Priimäe isikust ja tema käitumisest ei ole tema jutt lugemuse kohapealt samuti tõsiselt võetav, eriti kui meenutada veel tema alkoholijoobes esinemist KE valimispeol kaamerate ees. |
