Viimastel päevadel on tekitanud rahvuslaste hulgas elevust
Marju Lauristini sõnavõtt, milles ta ütles sotsioloogi ja Tartu Ülikooli professorina esinedes "Eesti Rahvusringhäälingu" venekeelsele toimetusele, et
Emori läbiviidud küsitlust, mille kohaselt on Eestis eurole ülemineku vastu rohkem inimesi kui selle poolt, ei maksa võtta tõsiselt, sest kõnealuse uuringu tellis üsnagi euroskeptiliste vaadete poolest tuntud "väga radikaalne" teabekeskus Oma Riik.
"Oma Riik töötas Euroopa Liidu ja euroraha vastu ja see, et nad nõuavad nüüd visalt, et eurole üleminekuks on vaja rahvahääletust, see ei ole midagi muud kui provokatsioon," väitis Lauristin, kelle hinnangul ei ole uut rahvahääletust vaja, sest elanikud ütlesid oma arvamuse välja juba toetades Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Lauristini sõnul üritavad "marginaalsed" rühmitused kasutada lihtsalt ära inimeste hirme, et lõigata poliitilist profiiti.
Teabekeskuse Oma Riik esimees Anti Poolamets väljendas professor Lauristini sõnade üle kahetsust, sest neist jääb mulje nagu fabritseeriks Emor tellijale vajalikke tulemusi. "Kas Lauristin esineb siin propagandisti või sotsioloogina?"
küsis ta samas.
Huvitav teema.
2003. aasta septembris toimunud rahvahääletusel toetas 66.83% sellest osavõtnutest Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmist. Viimases on öeldud, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Põhiseaduses on öeldud, et Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal ning Eesti Pank korraldab raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest. Ühinemislepingu osaks oli aga ka Euroopa Ühenduse asutamisleping, mis näeb ette ühisraha kasutuselevõtmise. Euroopa Liit on majandus- ja
rahaliit ning viimane oli üldiselt teada ka enne rahvahääletuse toimumist.
Asjaolu, et ühisraha kasutuselevõtmine ei sobi hästi kokku meie põhiseaduses öelduga, läheb kohalikule poliitilisele klassile korda nähtavasti
umbes sama palju kui see, et Riigikogu valimise seadusega kehtestatud meelevaldse valimiskünnisse tõttu kaldutakse valimistulemuste kindlakstegemisel kõrvale põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest. Või siis näiteks see, et Kesk- ja Reformierakonda kuuluvad kultuuriministrid ei ole austanud – muide,
punaprofessorite nõuandel – vene vähemuse õigust
kultuuriautonoomiale. Selline liberaalne suhtumine põhiseadusesse on muutnud selle eiramise juba ammu tavapäraseks. Vastasel korral ei oleks Lissaboni leping saanud kunagi Riigikogu heakskiitu.
Võib muidugi vaielda selle üle, kas enamik 2003. aastal rahvahääletusel JAH! öelnutest said tegelikult üldse aru sellest, mille poolt nad hääletasid (ja kas nad on sellest tänaseks aru saanud või nähakse Euroopa Liitu kuulumises jätkuvalt esmajoones lihtsalt kaitset Venemaa eest, sest just eurofanaatikute hirmujutud sellest, et muidu langeb Eesti taas Venemaa kätte olid ju need, mis paljude otsuse selles suunas kallutasid), aga ühinemislepingust tulenevalt ja väljakujunenud poliitilist praktikat arvestades oleks vale väita, et euro kasutuselevõtuks tuleb korraldada tingimata uus rahvahääletus. Põhiseaduspatrioodid võivad nüüd leida, et euro kasutuselevõtt eeldab põhiseaduse muutmist, aga põhiseaduse "loomingulises tõlgendamises" ei ole ju tegelikult midagi uut.
Euroopa ühisraha on poliitiline projekt ja ka vaidlus rahvahääletuse vajalikkuse üle on paljuski poliitiline. Selles mõttes võib mõista Lauristini seisukohta, mille kohaselt ei ole rahvahääletuse korraldamine vajalik. Tema arusaam vastab vägagi hästi Eestis tänaseks väljakujunenud poliitilisele traditsioonile.
Kuid tema kommentaari põhjal võinuks ERR tituleerida Lauristini konkreetses uudises kahtlemata pigem tuntud vasakideoloogiks ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liikmeks, mitte sotsioloogiks ja Tartu Ülikooli professoriks, sest tema antud hinnang oli ilmselgelt rohkem poliitiline kui professionaalne. Kui 49.9% vastajatest ütles, et nad ei toeta Eesti üleminekut kroonilt eurole ning vastupidise vastuse andis 39.5% vastajatest, siis võis see tekitada sotsides teatavat meelehärmi, kuid seda tulemust ei määranud ilmselt uuringu tellija.
Mina kuulusin 2003. aastal selle kolmandiku hulka, kes hääletasid Euroopa Liiduga ühinemise vastu, kuid praegu pigem toetan sinna kuulumist, sest ma ei näe täna Eestis piisavalt tahet ja võimekust, sealhulgas inimesi, kes suudaksid juhtida riigi edukalt teistsugusele arenguteele. Kuid see ei tähenda loomulikult seda, et ma suhtun Euroopa Liitu nüüd täiesti kriitikavabalt. Kaugel sellest. Mis puudutab eurot, siis nõustun
Milton Friedmani hinnanguga, mille kohaselt puuduvad Euroopas ühisraha pikemaajaliseks püsimajäämiseks vajalikud eeldused. Olen selles osas üsna pessimistlik.
Samas on euro poole püüdlemine olnud nüüd mugavaks õigustuseks kärbetele, mida tulnuks teha niikuinii, kuid mida olnuks poliitikutel muidu avalikkusele palju raskem põhjendada. Kindlasti vastab tõele ka see, et eurole üleminekul suureneb välisinvestorite huvi Eesti vastu. Võib-olla mitte nii palju kui mõned loodavad, aga mingil määral kindlasti. See annaks kindlustunde ka eurodes laenu võtnud inimestele, kes ei pea enam muretsema selle pärast, et kroon võidakse eurost lahti siduda ning devalveerida, mis oleks vastasel korral ilmselt peagi möödapääsmatu. Eurole üleminek toob aga päris kindlasti, ükskõik kui palju poliitikud ka ei väidaks vastupidist, ka mõningase hinnatõusu, mistõttu ongi vastuseis sellele nüüd järjest suurenemas.
Põhimõtteliselt võiks Eesti ajada muidugi oma täiesti iseseisvat rahapoliitikat, aga reaalsuses ma ei näe nagu hästi neid võimalusi ja inimesi, kes seda tegema hakkaksid. Eurole üleminekust loobumine tähendaks praeguses olukorras, et krooni ootab lähiaastatel ees devalveerimine. Aga kes on need poliitikud, kes suudavad vaigistada sellisel juhul eurolaene võtnud inimeste rahulolematust? Neid ei ole. Eurole üleminek tagaks ilmselt siiski vähemalt esialgu mõnevõrra suurema stabiilsuse. Seetõttu, nõustudes küll üldiselt euro tuleviku suhtes
väga pessimistlikult meelestatud majandusteadlastega, kuulunuks mina kõnealusele küsitlusele vastates nende hulka, kes ei kuulu ei ühte ega teise leeri. Neid oli veidi enam kui kümnendik.
Eurole ülemineku küsimuses rahvahääletuse korraldamine võib küll anda negatiivse vastuse, kuid see ei annaks vastust küsimusele, milline alternatiiv – realistlik alternatiiv – oleks Eesti praeguses olukorras vähem halb kui eurole üleminek. Kroon säiliks, aga mida peaks Eesti tegema, millist poliitikat tuleks ajada, et selle hind ei kujuneks väga paljude inimeste jaoks talumatult kõrgeks? Lauristini sõnavõtust kõlas nüüd muidugi läbi paljudele vasakpoolsetele omane primitiivne demagoogia, mis sildistab mittesobivad arvamused marginaalseteks, radikaalseteks ja äärmuslikeks, nende kandjad aga marginaalideks, radikaalideks ja äärmuslasteks, kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et euro kasutuselevõtule puudub täna hea alternatiiv.
Vaata kaEro Liivik: Rahvahääletus ja euro tulek