"Asja juurde minnes ütlen kõigepealt, mida see monument endast kujutab. Tema sisu kohta on avaldatud erinevaid poliitilisi arvamusi, kuid on fakt, et see monument, mis püstitajate sõnul on pühendatud Tallinna nn. vabastamisele 22. septembril 1944, kujutab endast tegelikult tähist Eesti Vabariigi seadusliku, Jüri Uluotsa poolt ametisse nimetatud Otto Tiefi valitsuse kukutamisest, sini-must-valge allatõmbamisest siin Tallinnas Toompeal Pika Hermanni tornist. Kui Eesti Vabariigis soovitakse niisugust ajaloofakti Tallinna kesklinnas monumendiga põlistada, siis palun tehtagu seda," ütles pronkssõduri teisaldamist toetanud Mart Laar 1996. aasta 6. juunil Riigikogu saalis peetud sõnavõtus. "Niisiis on küsimus poliitiline, mille suhtes võib olla eriarvamusi."
"Kuid on ka teatud reaalsused," jätkas Laar, "mis ei kõnele küll selle poolt, et monumendi praegusel kujul säilitamine oleks kooskõlas eesti rahvuse huvidega, nagu ühe erakonna avalduses väidetakse. Nimelt on see monument juba praegusel hetkel tekitanud Eesti ühiskonnas väga tugevaid seesmisi pingeid. Ühelt poolt kasutavad seda oma meeleavalduste korraldamiseks ära vene äärmuslased. See omakorda tekitab tugevat vastuseisu nendes inimestes, kes on kannatanud nõukogude võimu repressioonide all. Meenutades 9. mail asetleidnud lausa füüsilist konflikti eri poolte vahel, võib eeldada, et säärased kokkupõrked muutuvad lähitulevikus järjest sagedasemaks. Ma ei usu, et see Eesti riigi mainele kuidagiviisi kasuks oleks."
"Samuti ei usu ma, et Eesti riigi mainele tuleksid kasuks monumendi regulaarsed rüvetamised, mis viimasel ajal on sagenenud," lisas isamaalane. "Kord kallatakse see prügi, kord värviga üle. Ilmselt soovitakse ära oodata, kuni selle monumendiga hakatakse toimima samamoodi, nagu omal ajal toimiti Tartus Lenini kujuga, mida hakati lihtsalt ära vedama. Ma kardan, et sellised kontrollimatud aktsioonid tekitavad Eesti riigile ainult probleeme ja on seetõttu soovimatud."
"Ühtaegu pean ma ajaloolasena ja sõjahaudadega tegelejana lubamatuks seda, et need kümmekond seal ilmselt olevat hauda ei ole, nagu nüüd on selgunud, haljasalal, vaid on jäänud tee-ehituse alla. Langenud inimestest vuravad iga päev üle autod," tõi ta välja järgmise punkti. "Minu arvates ei ole see olukord, mida me peaksime rahulikult pealt vaatama. Rahvusvaheliste arusaamade kohaselt on see kalmistu rüvetamine. Niisugused surnud tuleb ümber matta sinna, kus on nende võitluskaaslased, nimelt Tallinna sõjaväekalmistule. Juhin tähelepanu tõsiasjale, et enamik 1944. aasta septembris Tallinna ümbruse lahingutes langenud meestest on maetud sõjaväekalmistule, mis on omaste mälestamiseks sobilik koht. Probleemi säärasest lahendamisest on räägitud juba ammu."
"Ma tänan Riigikogu selle eest, et ta on andnud lahenduse otsimisse oma panuse," lisas Laar. "Pärast seda, kui Isamaaliidu fraktsiooni algatusel oli seda küsimust arutatud kultuurikomisjonis, jõuti kokkuleppele, et langenud tuleb ümber matta sõjaväekalmistule. Lepiti kokku, et ümbermatmiseks eraldatakse riigieelarvest täiendavalt 600 000 krooni. Tallinna linn omalt poolt lubas anda teise sama suure summa. Riigikogu täitis oma lubaduse. Ma tänan veel kord kõiki saadikuid 600 000 krooni eraldamise eest. Tallinn aga kahjuks on kokkuleppest taganenud."
"On selge, et [pronkssõduri] ümberpaigutamise küsimus," selgitas Laar, "kuulub kohaliku omavalitsuse, see tähendab Tallinna linnavolikogu pädevusse. Kuid Koonderakonna kontrolli all olev linnavolikogu ei ole suutnud seda küsimust siiamaani lahendada. Riigikogul on võimalik tänase hääletamisega anda Tallinna linnavolikogule selge signaal, et vaja on tegutsema hakata. Ühtlasi võtaksime sellega kuulda minister Endel Lippmaa seisukohta, mille kohaselt kõnealuses küsimuses peab oma arvamust avaldama ka parlament. Tänase hääletusega ei võta me seda monumenti maha ega jäta endisele kohale, kuid me väljendame Riigikogu poliitilist suhtumist ning anname linnavõimudele, kes pole asja lahendamisega mitme aasta jooksul hakkama saanud, selge signaali."
"Tahan öelda, et see on tõesti poliitiline küsimus ja Riigikogu võiks siiski vastu võtta langenute ümbermatmist pooldava otsuse. Vaadake, see monument tähendab erinevatele inimestele erinevat asja. On täiesti loomulik, et inimesed kogunevad selle juurde surnuid mälestama. Ma usun, et Eestis ei ole mitte keegi selle vastu," sekundeeris talle toona Parempoolsete nimel Tõnismäel asunud monumendi saatust reguleeriva seaduse eelnõu algatamist toetanud Enn Tarto. "Aga kõnealusel monumendil on ka teine, eestlastele palju olulisem tähendus. Nimelt tahetakse sellega põlistada okupatsiooni. Vaat niisuguse asjaga me nõus ei saa olla. Kui Tallinn vallutati, tähendas see Eestile teist okupatsiooni, mitte vabastamist."
"Mingem kompromissi teed," ütles Tarto. "Olgem nõus sellega, et langenuid mälestatakse kalmistul, aga okupatsiooni põlistada ei saa."
Kuid see kompromiss jäi siis sündimata. Tiit Vähi juhitud valitsus (mille kultuuriminister oli Jaak Allik, välisminister Siim Kallas ja siseminister Märt Rask) oli otsustanud Isamaaliidu ja Parempoolsete esitatud eelnõu mitte toetada. Kuuekümnest kohalolnud saadikust 29 toetas Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekut arvata see menetlusest välja, vastu oli 22 saadikut ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu väljaarvamise poolt hääletasid peamiselt Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse liikmed. Valitsusliitu kuuluva Reformierakonna fraktsiooni kohalolnud liikmed hääletasid vastu.
"Lugupeetud juhataja, austatud Riigikogu! Koonderakonna kontrolli all olev linnavalitsus on viimase kolme aasta jooksul Tõnismäel asuva monumendi suhtes praktikas väljendanud oma poliitilist tahet. Nüüd on niisuguse tahte väljendamise võimalus ka Eesti Riigikogul," märkis enne hääletust Toivo Jürgenson, üks eelnõu algatajatest.
1995. aasta märtsis oli KMÜ saanud Riigikokku 41, Reformierakond 19, Keskerakond 16, peagi Isamaaliiduks ühinenud Isamaa ja ERSP valimisliit kaheksa ja Parempoolsed viis kohta. Pronkssõduri saatus ei olnud Riigikogu valimisel teema, kuid nende valimiste tulemus ei jätnud seda mõjutamata. 1996. aasta oktoobris toimunud kohalike valimiste eel sai see Isamaaliidu kampaaniateemaks, kuid suurt edu nad siis ei saavutanud. Kui Isamaaliit juhtis aastail 1999-2001 üheaegselt nii Tallinna linna kui ka Eesti valitsust (linnapea Jüri Mõis, peaminister Mart Laar), siis oli see teema unustatud. Kuni see 2006. aastal taas päevakorda tõusis, et jõuda 2007. aastal lõpuks lahenduseni, mis oli käidud välja enam kui kümme aastat varem.
Juudi Kesknõukogu Saksamaal nõuab, et keelustataks seaduslik ja isamaaliseid vaateid kandev NPD(Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei), sest juutidele see ei meeldi.
