Kanal2 uudistesaade Reporter kajastas täna petitsiooniteemat. Pean ütlema, et oli kaunis piinlik vaadata, kuidas nii peaminister kui ka rahvusülikooli eetikaprofessor Margit Sutrop ei julge probleemile otsa vaadata ning hoiduvad naeratades põhiküsimuse käsitlemisest. Vaevalt on asi selles, et nad ei saa aru, milles probleem seisneb.
Ansip selgitab, et riigile peaks ikka jääma õigus saladustele – et riik ei pea kogu tõde alati “avalikkuse ette tassima”. Aga kes on seda eitanud? Küsimus on selles, kas riigil peaks olema ka õigus valetada— ja sellele küsimusele tahaks küll peaministrilt vastust saada. Kui tema vastus on jaatav, siis tahaks saada vastust veel mõnele küsimusele:
- Kellele võib riik valetada? Kas ainult välisriikidele ja nende kodanikele või ka oma kodanikele?
- Millistes küsimustes võib riik valetada? Kas kõigis või ainult teatud küsimustes? Kui ainult teatud küsimustes, siis millistes?
- Millistes küsimustes on meile viimasel ajal valetatud?
- Kui valitsus võtab riigile õiguse valetada, siis millele tuginedes kavatseb ta teiste riikide valitsustelt nõuda valetamisest hoidumist?
Muidugi ei ole põhjust võtta tõsiselt ühtegi riigiesindaja väidet, kui ta on eelnevalt kinnitanud, et võib ka valetada, sest kust siis teada, kas vastused pole mitte just nimelt osa valest.
Kui peaministri vastus algsele küsimusele on aga eitav, siis tahaks saada vastust küsimusele sellest, kuidas ta põhjendab vastupidisel seisukohal oleva inimese nimetamist haridusministriks.
Eetikaprofessor Sutropilt tahaks selget ja konkreetset vastust samale küsimusele: kas riigil on õigus (oma identiteedi kujundamiseks) valetada? Tegu on ju nii lihtsa (olgugi et väga olulise) küsimusega – miks ei võiks sellele anda sirgjoonelist vastust? Ei või jah?
Samuti oleks huvitav kuulda prof Sutropi selgitust selle kohta, miks ei võiks Aaviksoo poolt kaitseministrina riigikaitselistest küsimustest rääkival konverentsil peetud ettekandes väljendatud seisukohti käsitleda tema kui kaitseministri (ja seega riigiesindaja) seisukohtadena?
Küll tahaks loota, et meil on veel nii palju poliitilist kultuursust, et mitte eeldada iga poliitilise sammu puhul, et see lähtub mingitest madalatest omakasupüüdlikest motiividest. Kui selline suhtumine valitseb ajalehtede kommentaariumides, siis on üks asi; ent kui ka peaminister ja rahvusülikooli eetikaprofessor ei nõustu probleemidele näkku vaatama, vaid püüavad vaid ebamugavatele küsimustele vastamisest kõrvale vingerdada (hajutades tähelepanu küsimuste püstitajate kirjeldamisega “kallaletungijatena”), siis see on juba märksa tõsisem probleem.
Aga eks need inimesed lihtsalt rakendavad oma (arvatavat) õigust mitte tõtt rääkida.
0 comments:
Post a Comment