SI-137
Jüri Kuke mälestuskonverentsi ettekanne.
Tekst: Ivan Lavrentjev
Tere, austatud Langenud vabadusvõitleja päeva konverentsi osalejad ja korraldajad! Olen Ivan Lavrentjev, 12. klassi õpilane Tallinna Kesklinna Vene gümnaasiumis. Esindan siin ka noorteühingut Avatud Vabariik.
Haiguse tõttu olin sunnitud loobuma konverentsist osavõtust, seega esitatakse minu koostatud lühiülivaade ilma minuta. Juhul, kui teil tekib täpsustavaid küsimusi, võite pöörduda minu poole e-posti kaudu, vastan hea meelega.
Tihti võib kuulda juttu, et Eesti (ja maailma) ajaloo õpetamine eesti ja vene õppekeelega koolides on erinev. Minul isiklikult selles suhtes on vedanud, kuna minu ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad on erapooletud ega suru oma hoiakuid peale.
Arvestades selle tähtsust, muudeti minu koolis Eesti ajaloo õpetamine omatte aineks. Seda õpetab Indrek Riigor, kes töötab meil osalise koormusega ning oma põhiliseks töökohaks peab Tallinna Nõmme gümnaasiumi. Seega võin öelda, et ajaloo õpetamine eesti kooli moodi on mulle tuttav.
Mis puudutab mainitud ainete õpetamist teistes muukeelsetes gümnaasiumides, siis selles osas tahaksin nentida, et olen sel teemal vestelnud paljude õpilastega üle kogu Eesti. Seda oma ameti tõttu, kuna olen töötanud ligi pool aastat Õpilasesinduste Assamblees nõunikuna.
Palju rõõmu on mul sellest, et enamik õpilasi on jaganud pigem positiivseid muljeid oma ajalooõpetajate kohta, öeldes, et õpetajad ei kipu õigustama ei kommunismi ega fašismi.
Milles aga peidub erinevuse saladus? Õpikud on eestikeelsetega võrreldes samasugused, ainult et tõlgitud vene keelde.
Pildil näete Lauri Vahtre koostatud värsket õpikut, mis kajastab Eesti ajalugu muinasajast taasiseseisvumiseni. Õpiku tekst on eestikeelne, kuid eriti raskete sõnade tõlge või tähenduse seletus on samuti tagatud.
Seega jõuan järelduseni, et kõik sõltub õpetajast, tema professionaalsest tasemest.
Kes siis on muukeelsetes koolides õpetajad? Mille poolest nad oma kolleegidest eesti õppekeelega koolides erinevad?
Esiteks, hariduse poolest. Õpetajad on valdavas ulatuses üle 40 aasta vanad, enamik nendest on omandanud kõrghariduse väljaspool Eestit (näiteks Pihkva Pedagoogilises Instituudis). Nad ei taju mõnede sündmuste tähtsust niivõrd hästi, nagu seda teevad Tallinna või Tartu Ülikooli lõpetanud kolleegid.
Teiseks, maailmavaade on erinev. See puudutab paljuid Eestis elavaid vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi. Kui teie hakkaksite õhtuti Pervõj Baltijski Kanalist (PBK – Esimene Balti Kanal) igapäevaselt uudiseid vaatama, siis juba mõne kuu pärast hakkaksite ka uskuma sellesse propagandasse. Kajastavad ju ajalooteemasid Kremli hääletorud eriti teravalt.
Ning lõpetuseks, kuigi see esmapilgul võib tunduda ebaloogilisena – poliitilised eelistused. Arvestades seda, et mõnede õpikute autorid kuuluvad teatud parteisse ning on aktiivsed ja tuntud poliitikud, hakkavad õpetajad neid pidama propagandistideks (eriti seetõttu et ajaloolased on konservatiivse erakonna esindajad) ning jagavad oma arvamust ka õpilastega. Usun, et mõnigi kord järgneb niisugusele sissejuhatusele ka jutt umbes sellise sisuga: “Aga nüüd jutustan ma teile, kuidas kõik ikkagi tegelikult oli”.
Mida võib erinevalt käsitleda? Kahtlemata, konkreetseid sündmusi (kes seisis selle taga) ja isikuid (kas oli tema panus pigem negatiivne või vastupidi). Siin on mõned konkreetsed näited.
Näiteks võib täismahus vene keelde üleminekut koolides (mis oli keiser Aleksander III algatatud venestamispoliitika osa) võrrelda praeguse muukeelse hariduse reformiga, tänu millele juba septembrist saadik hakatakse vene õppekeelega gümnaasiumides osa aineid õpetama eesti keeles.
Samuti võib seletada lastele, kes oli Ado Grenzstein, näiteks Sergei Metlevi eeskujul. Lihtloogika järgi on mõlemad õigustajad, kas venestamise või “vene kooli hävitamise” osas.
Nii lisandub õpetaja arvamus teema arutamisele.
Vastuoluline Jossif Stalin. Tolleaegse Nõukogude Liidu majanduslikku kasvu põhjendades saab ju pöörata väiksemat tähelepanu tagakiusamisele, GULAG-ile jms. Seega on mõned õpetajad seisukohal, et inimsusevastased kuriteod polegi niivõrd tähtsad kui seda riigi majanduslik kasv. Suurt rolli mängib siin õpetajate vanus ja nende mentaliteet: rahva eesmärgid olgu esikohal, isiku omad pole olulised.
Nõukogude okupatsiooni võib samuti käsitleda erineval viisil. Võib ju jutustada sellest, et majanduslikud olud töörahva jaoks paranesid (ehk küll selline käsitlus on pisut utoopiline), võib aga rääkida ka märtsi- ja juuniküüditamistest.
Mõlemal juhul võib õpetaja esitada üksnes fakte, eeldades, et lõplik suhtumine sündmustesse kujuneb õpilastel ilma temata. Ei tule lõputult rõhutada oma hoiakut. Peab vaid rääkima konkreetsetest faktidest, sellest piisab.
Üsna levinud on ka sõnast “okupatsioon” loobumine, kasutades selle asemel pehmemat väljendit “inkorporeerimine”. Selliseid, kes ikka veel on seisukohal, et Eesti liitumine 1940. aastal Nõukogude Liiduga oli vabatahtlik, on õnneks vähe.
Teine mu õpetaja, Dmitri Rõbakov, on mitmel korral maininud, et venekeelsete koolide õpetajad ei osale näiteks Eesti Ajalooõpetajate Seltsi tegevuses. Arvatavasti mitte ainult keelebarjääri tõttu, tõeliseks põhjuseks on siin ikkagi erinev maailmavaade.
Õpetajateni jõuab palju uut infot mitmesugustest konkurssidest, seminaridest jms. Enamus neist aga ei edasta seda õpilastele, põhjendades sellega, et “niikuinii see kedagi ei huvita”. Seega mitteaktiivsed õpetajad elimineerivad tegusaid kodanikke ka oma õpilaste seas.
Minu arvates peaks õpetajate jaoks korraldatama konverentse ja koolitusi, mille põhisõnumiks oleks: “Ajalugu on hoopis avaram, kui on õpikus kirjas”. Õpetajad on liialt endassetõmbunud. Suures probleemiks on ka minakesksus.
Ma usun, et põlvkondade vahetus koolis mõjutab ajalookäsitlust positiivselt. Eks jäägem siis ootama!
Loodan, et mu tänane ülevaade pakkus teile huvi, andes seletust siinsete vene noorte mõnikord otse hämmastamapanevate hoiakute kohta.
Allikas: Hereditas
Kontakt: rein.vanja@ut.ee
SI portaal www.si.kongress.ee
0 comments:
Post a Comment