Selles osas on heal õppejõul Tõnu Lehtsaarel 100% õigus. Nii facebookis, kui ka mujal avalikus meediaruumis alguse saanud ja jõudu koguv liikumine "Usume Andrus Veerpalu" on klaasikaliselt religioosetel tunnetel mängimine ja ei oma tähtsust, et mõningad usuliikumise tunnused puuduvad. Põhilised on olemas. Kui keegi soovib, siis võib seda ka masspsühhoosiks nimetada.
Ma tean, et riskin nüüd massi halvakspanu alla langemisega, kuid valetamise aeg minu elus on läbi ja seetõttu ütlen mida pean õigeks. Ma olen ise teinud tippsporti oma nooruses, olnud ka NSVL-i noortekoondises (MS jalgratta meeskonnasõidus) ja seetõttu ma väidan, tänane tippsport ei ole ilma dopinguta võimalik. On puht semantiline küsimus, mida me peame lubatud medikamendiks ja mida mitte. tegu on kokkuleppega ühiskonnas. Nii ehk teisiti jääb tõsiasjaks, et ilma meditsiinilise ja farmakoloogilise abita on saavutused tippspordis võimatud. Sellest puhtalt filosoofilisest vaatevinklist lähtudes on Andrus Veerpalu süüdi, sest vaevalt ta seda ei teadnud? Igasugune saavutus, mille tegemiseks on kasutatud medikamente on dopingu kasutamine ja jutul lõpp. Niisiis, meie spordikangelased on tegelikult meditsiiniteaduse kangelased. Asjal ka negatiivne pool, suures enamuses on nad peale karjääri lõppu sandid. Näiteks ka tänane Riigikogu saadik Jüri Jaanson elatus enne vaid invaliidsuspensionist, kuni see ebainimlik pool saavutusspordis eksisteerib ei muutu midagi. Ma julgen väita, et vaevalt kaasaegsete olümpiamängude isa Pierre de Coubertin midagi säärast soovis ja küllap tal on paradiisis üpris piinlik, kui selle jama eest Põrgu tuusikut just ei saanud.
Hoopis kurvem on aga masside reaktsioon. Nad nagu ei soovikski tõde teada saada? Tõe on asendanud mütoloogiline USK. Samas, mida me imestame, kui isegi endine kaitse- ja tänane haridusminister õigustab valetamisest eesmärgist lähtuvalt, elagu Eestimaa jesuiitide taassünd.
Ma tean, et riskin nüüd massi halvakspanu alla langemisega, kuid valetamise aeg minu elus on läbi ja seetõttu ütlen mida pean õigeks. Ma olen ise teinud tippsporti oma nooruses, olnud ka NSVL-i noortekoondises (MS jalgratta meeskonnasõidus) ja seetõttu ma väidan, tänane tippsport ei ole ilma dopinguta võimalik. On puht semantiline küsimus, mida me peame lubatud medikamendiks ja mida mitte. tegu on kokkuleppega ühiskonnas. Nii ehk teisiti jääb tõsiasjaks, et ilma meditsiinilise ja farmakoloogilise abita on saavutused tippspordis võimatud. Sellest puhtalt filosoofilisest vaatevinklist lähtudes on Andrus Veerpalu süüdi, sest vaevalt ta seda ei teadnud? Igasugune saavutus, mille tegemiseks on kasutatud medikamente on dopingu kasutamine ja jutul lõpp. Niisiis, meie spordikangelased on tegelikult meditsiiniteaduse kangelased. Asjal ka negatiivne pool, suures enamuses on nad peale karjääri lõppu sandid. Näiteks ka tänane Riigikogu saadik Jüri Jaanson elatus enne vaid invaliidsuspensionist, kuni see ebainimlik pool saavutusspordis eksisteerib ei muutu midagi. Ma julgen väita, et vaevalt kaasaegsete olümpiamängude isa Pierre de Coubertin midagi säärast soovis ja küllap tal on paradiisis üpris piinlik, kui selle jama eest Põrgu tuusikut just ei saanud.
Hoopis kurvem on aga masside reaktsioon. Nad nagu ei soovikski tõde teada saada? Tõe on asendanud mütoloogiline USK. Samas, mida me imestame, kui isegi endine kaitse- ja tänane haridusminister õigustab valetamisest eesmärgist lähtuvalt, elagu Eestimaa jesuiitide taassünd.
0 comments:
Post a Comment