Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seadus vastolus põhiseadusega. Rahvaotsuse avaldamise võimalus on piiratud põhiseaduse vastaselt.
Rõhuv enamus arusaajaist ja aktiivseist kodanikest on teadlik, et meie põhiseadus tegelikule elule ei vasta. Seda tuleb muuta.
Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, missugused uuendused põhiseaduses tuleksid panna maksma, käsitleme allpool ainult põhiseaduse tegeliku muutmise võimalust.
Põhiseaduse § 87 ja § 88 määravad, et põhiseaduse muutmist võib algatada rahvas rahvaalgatamise korras kui ka riigikogu harilikus korras. Mõlemal korral otsustatakse küsimus rahvahääletusel.
§ 31 selgub, et rahvaalgatuse korras on 25.000. kodanikul õigus nõuda, et teatud seadus antaks, muudetaks või tunnistataks maksvusetuks. Vastav seaduseelnõu esitatakse riigikogule ja kui riigikogu seda seadusena välja ei anna, läheb eelnõu rahvahääletusele. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab see seadusliku jõu.
Põhiseaduse muutmise kohta rahvaalgatuse korras riigikogule esitatud eelnõusid ei saa muidugi riigikogu seadustena anda välja, vaid need kuuluvad rahvahääletusele. § 33 jätab rahvahääletuse aluste ja korra kindlaksmääramise eriseaduse hooleks.
Praegu maksab meil selle kohta riigikogu poolt 18. veebruaril 1926. a. vastuvõetud riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seadus.
Selle seaduse § 37 nõuab, et põhiseaduse muutmiseks on vajaline, et selle poolt rahvahääletusel hääletaks vähemalt pool kõigi hääleõiguslike kodanike arvust.
Nii näeme, et 1926. a. seadus põhiseaduse muutmiseks rahvahääletusel nõuab isesugust kvalifitseeritud enamust. Kas on säärane nõue kooskõlas põhiseaduse täpse mõttega?
Rahvaalgatamise korras käigu saanud seaduseelnõude seadusjõu omandamise tingimused määrab ära põhiseaduse § 31 lõpp ja nimelt säärane eelnõu saab seaduseks, kui tema poolt on hääletanud rahvahääletusest osavõtjate enamus. Põhiseadus ei räägi midagi kvalifitseeritud enamusest, vaid nõuab ainult hääletusest osavõtjate enamust.
Kuigi põhiseaduse § 33 järgi rahvahääletuse alused ja kord määratakse kindlaks eriseaduses, peab see endastmõistetavalt sündima kooskõlas põhimõtetega, mis põhiseaduses on leidnud väljendust. Kvalifitseeritud enamuse nõudmine põhiseaduse muutmiseks ei paista aga kooskõlas olevat põhiseaduse § 31-ga.
Millised on väljavaated praegu maksva korra juures põhiseaduse muutmiseks? Küsimusele võiks umbkaudu vastuse anda riigikogu valimiste ja rahvahääletuse tagajärgede vaatlemine.
Osavõtt valimistest oli:
I riigikogu valimised 72,6% hääleõiguslikest kodan.
rahvahääletus 65,8% hääleõiguslikest kodan.
II riigikogu valimised 67,9% hääleõiguslikest kodan.
III riigikogu valimised 73,6% hääleõiguslikest kodan.
IV riigikogu valimised 69,3% hääleõiguslikest kodan.
Nii näeme, et rahvahääletusel ja neljal riigikogu valimistel ei ilmunud valimiskastide juure ligi 30% valijatest.
Hääleõiguslike kodanikke IV riigikogu valimiste ajal (11.V 1929. a.) oli 733.250.
Hääletamas käis 504.996 kodanikku; seega puudus valimistelt 228.254 kodanikku.
Kasutades IV riigikogu valimiste aegseid andmeid oleks rahvahääletusel põhiseaduse muutmise läbiviimiseks vaja vähemalt 366.625 häält poolt. Arvestades valimistelt puudujaid keskmiselt 30% hääleõiguslike kodanike arvust näeme, et vastu-hääli võiks sel juhtumil olla umbes 146.650.
IV riigikogu valimistel sai pahem tiib (sotsialistid, Eesti tööliste partei ja abramsotsid) kokku 158.130 häält. Üldse on pahem tiib asutava kogu ja riigikogu valimistel saanud kokku keskmiselt 32% häältest. Seega on selge, et ainuüksi kodanlikele erakondadele antud häältega praeguse korra juures põhiseadust muuta ei saa, olgugi et kodanlikele erakondadele antud häälte arv rohkem kui kahekordselt ületab sotsialistidele antud häälte arvu.
Säärane seisukord on ebaloomulik: üks tiib kasutab ära hääletamisele mitte ilmujate kodanike passiivsust, et enamusele peale suruda vähemuse tahet.
Esimene tegelik samm, mis tuleb astuda põhiseaduse muutmise võimaldamiseks, on 1926. aasta riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse muutmine. See seadus tuleb kooskõlastada põhiseadusega ning muuta sääraseks, et ta tegelikult võimaldaks aktiivsete kodanike enamusel väljendada ja maksma panna oma tahet. Vaevalt on loota, et riigikogu lähemal ajal sellega hakkama saab. Poliitiline konjunktuur ei paista küllalt soodus olevat.
Näib, et vabadussõjalased on sunnitud ka sellele küsimusele otsima lahendust rahvaalgatamise ja rahvahääletamise korras.
* * *
Vabadussõjalaste keskliidu esimehe kindral A. Larka ja adv. A. Sirgi poolt esitati riigikogu juhatusele järgmine seaduseelnõu väljakuulutamiseks "Riigi Teatajas":
Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse muutmise seadus.
Eesti vabariigi põhiseaduse § 31 alusel muudetakse ja pannakse maksma riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse ("Riigi Teataja" nr. 16 – 1926. a.) § 37 ja § 39 järgmiselt:
§ 37. Põhiseaduse muutmise seaduseelnõu, riigikogu poolt vastu võetud, kuid põhiseaduse § 30 põhjal välja kuulutamata jäetud seaduse või rahvaalgatamise korras esitatud seaduseelnõu loetakse rahvahääletusel vastuvõetuks, kui nende poolt on hääletamisest osavõtjate ebamus.
Riigikogu poolt vastuvõetud seadus, mis põhiseaduse § 30 põhjal rahvahääletamisele pannakse, loetakse tagasilükatuks, kui selle seaduse vastu on rahvahääletamisest osavõtjate enamus.
§ 39. Rahvahääletamisele tuleva seaduse või seaduseelnõu ametlik tekst saadetakse riigikogu juhatuse poolt käesoleva seaduse § 21 ettenähtud asutustele, kes teksti hiljemalt kakskümmend päeva või, kui rahvahääletamisele tuleb põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, siis hiljemalt kolm kuud enne hääletamise esimest päeva asetavad oma ruumi üldiseks nägemiseks.
Võitlus nr. 1, 1. mail 1931
No comments:
Post a Comment