Euroopa Parlament kiitis hiljuti häältega 379 poolt, 128 vastu ja 94 erapooletut heaks ettepaneku pidada Euroopa Liidu 2012. aasta eelarve koostamiseks läbirääkimisi kooskõlas Euroopa Komisjoni soovitustega, mis näevad ette eelarvekasvu 4.9 protsenti. Samuti toetatakse komisjoni soovitusi aastateks 2014-2020, mis näevad ette mitte üksnes eelarve edasist suurendamist enam kui triljoni euroni, vaid ka üleliidulise finantstehingute maksu või siis üleliidulise käibemaksu kehtestamist, et maksuraha korjataks rahvalt otse Euroopa Liidu eelarvesse ning selle liikumine sinna ei sõltuks enam nii palju liikmesriikide valitsustest ja parlamentidest.
"Need ettepanekud väärivad tõsist kaalumist," leidis nüüd liberaalide fraktsiooni juht Guy Verhofstadt (Belgia, Flaami Liberaalid ja Demokraadid), kes rõhutas, et ta on tõesti "rahul nende ettepanekutega, mis puudutavad uut süsteemi omarahastamiseks, mida olen kaua taotlenud. Euroopa kodanike suhtumine Euroopa Liitu muutub kõvasti, kui nendeks on maksumaksjad, kes Euroopa eelarvet otseselt rahastavad ja mitte enam liikmesriigid, kes peavad salaja läbirääkimisi, et igaüks saaks "õiglaselt" tagasi." Üsna sarnane lähenemine iseloomustab üldiselt ka Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, sotse ja rohelisi.
Esineb loomulikult ka teistsuguseid lähenemisi. "Meie võitleme Euroopa Liidu maksude vastu lõpuni, seda nii põhimõttest lähtudes kui ka seetõttu, et me ei saa neid endale lubada," kinnitas Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni esimees Jan Zahradil (Tšehhi, Kodanike Demokraatlik Partei). "Tõsiasi, et Euroopa Liit peab tulema igaks seitsmeks aastaks tagasi rahvusvalitsuste juurde, et küsida uut eelarvet, toimib aruandekohusluse ülima tagatisena. Kui me anname Euroopa Liidule võimu maksude kogumiseks, siis muutub see samaväärseks riigiga. Euroopa Liit peaks olema liikmesriikide teener, mitte nende isand."
"Väljaspool Euroopa institutsioone olen ma kohanud väga vähe inimesi, kes tahavad, et EL saaks võimu maksude kogumiseks või et suurendataks selle eelarvet. Euroopa Liidu eelarve vajab tõesti reformimist, kuid me peaksime alustama kulutuste ümberkorraldamisest, mitte arendama viise saada uusi sissetulekuid moel, mis kahjustab meie rahvusvalitsuste suveräänsust," märkis Zahradil, tuues välja, et "samal päeval kui Euroopa Liit surub peale hädasti vajaminevaid kokkuhoiumeetmeid Kreeka rahvale on täiesti ebajärjekindel seejärel tahta, et rahvusvalitsused võtaksid rohkem laenu selle jaoks, et maksta Euroopa Liidule."
2009. aastal Eestist valitud saadikutest ükski sellesse fraktsiooni aga ei kuulu. Sellele vastavaid vaateid esindanud said Eestis kõik kokku alla viie protsendi häältest. Selline oli kokkuvõttes nendel valimistel osalenute – ning osalemata jätnud – valimisõiguslike elanike tahe, mida Eestist valitud rahvasaadikud väljendavad nüüd ka Euroopa Parlamendis toimuvatel hääletustel.
Tavalise kodaniku jaoks on sisuliselt ainus võimalus aidata neid soovimatuid arenguid ära hoida valida eurorealiste, -skeptikuid või -vastaseid, kes annavad enne valimisi konkreetseid lubadusi, et nad ei toeta Euroopa Liidu eelarve suurendamist ning on vastu üleliiduliste maksude kehtestamisele. Kui mõni erakond annab oma valimisprogrammis vastupidiseid lubadusi, siis võib olla kindel, et selle saadikud üritavad neid ka täita. See tähendab: erakondade programmid on olulised, neid tasub lugeda, sest nendes on pandud paika poliitilised rajajooned, mida hakatakse reaalselt järgima.
Nüüd jääb ainult üle loota, et Verhofstadtil on õigus ning kodanike suhtumine Euroopa Liitu muutub tõesti kõvasti, kui maksumaksjad hakkavad rahastama seda otseselt, mitte üksnes liikmesriikide sissemaksete kaudu, mida inimesed eriti tähelegi ei pane. Ja loodetavasti on 2014. aastal ka Eestis rohkem selliseid valijad, kes saavad aru, et sellised teemad nagu valimiste toimumine avatud või suletud nimekirjade alusel on nendel valimistel sisuliselt teisejärgulised – palju olulisem on see poliitiline programm, millele antakse oma hääl järgmiseks viieks aastaks. Üksikkandidaat Indrek Tarandi valijad, näiteks, toetasid 2009. aastal paadunud eurofanatismi – ja see pidanuks olema hästi teada kõigile, kes tema sõnavõtte tõepoolest kuulata viitsisid. Nüüd on juba hilja hädaldada. Järgmine kord tuleks oma valikut tehes lihtsalt targem olla.
Samas, praegu peaks olema eurovastaste ja -kriitiliste erakondade jaoks hea aeg, kuid pärast viimaseid Riigikogu valimisi on kaotanud kümneid liikmeid nii Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid kui ka Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu. Nende erakondade peaaegu olematut tegevust vaadates ei ole see üllatav, aga enamike Euroopa Liidu suhtes kriitilisemate valijate jaoks tähendab see tulevikku silmas pidades nähtavasti seda, et 2014. aastal ei ole Euroopa Parlamendi valimisel taas paremat valikut üksikkandidaadist (juhul kui Martin Helme siis muidugi enam üldse kandideerida viitsib).
"Need ettepanekud väärivad tõsist kaalumist," leidis nüüd liberaalide fraktsiooni juht Guy Verhofstadt (Belgia, Flaami Liberaalid ja Demokraadid), kes rõhutas, et ta on tõesti "rahul nende ettepanekutega, mis puudutavad uut süsteemi omarahastamiseks, mida olen kaua taotlenud. Euroopa kodanike suhtumine Euroopa Liitu muutub kõvasti, kui nendeks on maksumaksjad, kes Euroopa eelarvet otseselt rahastavad ja mitte enam liikmesriigid, kes peavad salaja läbirääkimisi, et igaüks saaks "õiglaselt" tagasi." Üsna sarnane lähenemine iseloomustab üldiselt ka Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, sotse ja rohelisi.
Esineb loomulikult ka teistsuguseid lähenemisi. "Meie võitleme Euroopa Liidu maksude vastu lõpuni, seda nii põhimõttest lähtudes kui ka seetõttu, et me ei saa neid endale lubada," kinnitas Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni esimees Jan Zahradil (Tšehhi, Kodanike Demokraatlik Partei). "Tõsiasi, et Euroopa Liit peab tulema igaks seitsmeks aastaks tagasi rahvusvalitsuste juurde, et küsida uut eelarvet, toimib aruandekohusluse ülima tagatisena. Kui me anname Euroopa Liidule võimu maksude kogumiseks, siis muutub see samaväärseks riigiga. Euroopa Liit peaks olema liikmesriikide teener, mitte nende isand."
"Väljaspool Euroopa institutsioone olen ma kohanud väga vähe inimesi, kes tahavad, et EL saaks võimu maksude kogumiseks või et suurendataks selle eelarvet. Euroopa Liidu eelarve vajab tõesti reformimist, kuid me peaksime alustama kulutuste ümberkorraldamisest, mitte arendama viise saada uusi sissetulekuid moel, mis kahjustab meie rahvusvalitsuste suveräänsust," märkis Zahradil, tuues välja, et "samal päeval kui Euroopa Liit surub peale hädasti vajaminevaid kokkuhoiumeetmeid Kreeka rahvale on täiesti ebajärjekindel seejärel tahta, et rahvusvalitsused võtaksid rohkem laenu selle jaoks, et maksta Euroopa Liidule."
2009. aastal Eestist valitud saadikutest ükski sellesse fraktsiooni aga ei kuulu. Sellele vastavaid vaateid esindanud said Eestis kõik kokku alla viie protsendi häältest. Selline oli kokkuvõttes nendel valimistel osalenute – ning osalemata jätnud – valimisõiguslike elanike tahe, mida Eestist valitud rahvasaadikud väljendavad nüüd ka Euroopa Parlamendis toimuvatel hääletustel.
Tavalise kodaniku jaoks on sisuliselt ainus võimalus aidata neid soovimatuid arenguid ära hoida valida eurorealiste, -skeptikuid või -vastaseid, kes annavad enne valimisi konkreetseid lubadusi, et nad ei toeta Euroopa Liidu eelarve suurendamist ning on vastu üleliiduliste maksude kehtestamisele. Kui mõni erakond annab oma valimisprogrammis vastupidiseid lubadusi, siis võib olla kindel, et selle saadikud üritavad neid ka täita. See tähendab: erakondade programmid on olulised, neid tasub lugeda, sest nendes on pandud paika poliitilised rajajooned, mida hakatakse reaalselt järgima.
Nüüd jääb ainult üle loota, et Verhofstadtil on õigus ning kodanike suhtumine Euroopa Liitu muutub tõesti kõvasti, kui maksumaksjad hakkavad rahastama seda otseselt, mitte üksnes liikmesriikide sissemaksete kaudu, mida inimesed eriti tähelegi ei pane. Ja loodetavasti on 2014. aastal ka Eestis rohkem selliseid valijad, kes saavad aru, et sellised teemad nagu valimiste toimumine avatud või suletud nimekirjade alusel on nendel valimistel sisuliselt teisejärgulised – palju olulisem on see poliitiline programm, millele antakse oma hääl järgmiseks viieks aastaks. Üksikkandidaat Indrek Tarandi valijad, näiteks, toetasid 2009. aastal paadunud eurofanatismi – ja see pidanuks olema hästi teada kõigile, kes tema sõnavõtte tõepoolest kuulata viitsisid. Nüüd on juba hilja hädaldada. Järgmine kord tuleks oma valikut tehes lihtsalt targem olla.
Samas, praegu peaks olema eurovastaste ja -kriitiliste erakondade jaoks hea aeg, kuid pärast viimaseid Riigikogu valimisi on kaotanud kümneid liikmeid nii Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid kui ka Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu. Nende erakondade peaaegu olematut tegevust vaadates ei ole see üllatav, aga enamike Euroopa Liidu suhtes kriitilisemate valijate jaoks tähendab see tulevikku silmas pidades nähtavasti seda, et 2014. aastal ei ole Euroopa Parlamendi valimisel taas paremat valikut üksikkandidaadist (juhul kui Martin Helme siis muidugi enam üldse kandideerida viitsib).
0 comments:
Post a Comment