'Saatana märk' (Pilt: hot.ee)
Iga rahvas, riik ja kultuurkond ehituvad üles kindlale kõrgemale ideele, millesse kõik usuvad ja mille poole püüdlevad. Hämmastavalt stabiilsena püsinud muinaskultuurid olid kõik orienteeritud teispoolsusesse ja leidsid oma olemasolule kosmilise aluse. See suundumus lõigi ajalise stabiilsuse, oli inimeste ja oli jumalate maailm.
Nii on ka praegu, ainult teispoolsuse asemel on jumaluseks väga maine eesmärk: sotsiaalse õigluse ja heaolu tarbimisühiskond. Aga maistel jumalustel pole kuigi pikk eluiga: Nõukogude Liidu lühike ajalugu ammendas kiiresti usu helgesse tulevikku. See asendus küünilisusega ja sooviga juba täna tuleviku hüvedest oma osa saada. Kui 70. aastatel murenes usk kommunismi üritusse, oli Nõukogude Liidu saatus ajaloos sellega otsustatud.
Rahvad ja riigid püsivad eetikal ja usul kindlatesse väärtustesse. Kui need hävinevad, siis hukkuvad ka rahvad ja riigid.
Moraalse kapitali hävitamine
Samasugune ja kiire protsess toimub ka Eesti Vabariigis. Allakäik Lihula mälestussambast pronksmehega seonduvani, millele lisanduvad pidevad skandaalid, ja lõpuks masenduseni. Inetu mustamise ja mõnitamise kampaania president Arnold Rüütli isiku vastu on sisuliselt riigi moraalse alustoe – usu demokraatiasse – lammutamine. Matslikud rünnakud Eesti presidendi vastu väljuvad kohe isiku raamidest ja on tegelikult iseenese mõnitamine, mõnitamine, milles väljendub alateadlik iseenese põlgamine ja vihkamine.
Sama alaväärsuskompleks alavääristab ka emakeelt ja lömitab inglise keele ees. Viimase oskamine on paljudele nagu inimeseks olemise mõõdupuu. President peab oskama oma rahva keelt, ja seda kahel tasandil: keeleliselt ja hingeliselt, s.t nii suhtlemise kui tajumise peenel tasandil.
Rahvaga suhtlemisel on kõige olulisem hingekeel. Praegustes inetutes rünnakutes ei hävine mitte inimene ja kodanik Arnold Rüütel, vaid me hävitame iseennast ja oma riiki.
Kas olnuks mõeldav, et Eestimaa rüütelkond oleks maapäevale peameest valima kogunedes vallandanud kandidaatide vahel mustamiskampaania? Ei iial! Rüütelkonnas olid rüütlid, kel kõigil arusaam seisuse aust, väärikusest ja õilsusest – valitu oli primus inter pares – esimene võrdsete seas.
Sajandeid on rahvaesindajatelt nõutud tuntust, mida väljendas perekonnanime asemel kohanimi. Just mitmete põlvkondade tuntus tagas usaldusväärsuse. Rüütli teine nimi võiks olla Arnold Eestimaalt, tal on usaldusväärsus ja rüütli omadused.
Seega tahaks küsida: kas Arnold Rüütel on meie ainukene rüütel? Kus on teised rüütlid? Kus on au, kus on eneseuhkus, kus on väärikus? Kas need on naeruväärsed sõnad üha kasvavas küünilisuses, küünilisuses, mis hävitab meie usku väärtustesse, mida me nimetame rahva võimuks?
Nii lammutataksegi meie moraalset jalgealust. Ma küsiksin: kas nii ongi planeeritud?
Mis keeles kõnelevad sümbolid?
7. septembri Maalehes esitas Mati Hint Toomas Hendrik Ilvesele mitu küsimust. Muidugi on rahval õigus saada nendele küsimustele ammendavad vastused ja loodame, et need ka antakse. Lisaks seal esitatutele on veel üks väga põhimõtteline küsimus.
Küsimus tuleneb asjaolust, et välistel märkidel ja sümbolitel on kindlad tähendused. Kas näidatakse kellegi-millegi tunnustamiseks pöialt või siis vulgaarselt trääsa või sõrme – võimalusi on palju. Kehakeeles väljenduvad spontaanselt seisundid ja suhtumised, kogu inimisik, tema välimus ja käitumine on märkide keel, mis sisaldab olulist informatsiooni.
Siit tulebki küsimus, mis ajendatud pildist 30. augusti Eesti Päevalehe neljandal leheküljel. Kellele ja miks näitab presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves käega saatana märki?! Saatana märgi tegemisel kujutavad äärmised ülestõstetud sõrmed sarvi ja keskel on pöial nagu keele näitamine. Kuna selline käeasend ei ole lihtne ega loomulik ja nõuab teadlikku sõrmesättimist, siis saab selle märgi tegemine olla ainult teadlik ja harjutatud.
Samas võib selle märgi näitamine olla spontaanne ja harjumuslik, sarnaselt erariides ohvitseridele, kes tänaval kohtudes tõstavad automaatselt käe tervituseks. See on sisseharjunud ja automaatne.
Seega tahaksin küll teada, miks austatud presidendikandidaat näitab märki, mida oleme mitmetel kordadel näinud tegevat ka USA presidenti. Ma tean, et see küsimus kutsub esile minu isiku vastased rünnakud, nagu ka eelmine artikkel. Täites Eesti Vabariigi kodaniku ja ohvitseri kohust, olen selleks valmis.
Mati Hint räägib ebakindluse tundest, koguni hirmust, mida ta tunneb “Ameerika poole kaldu” kandidaadi puhul. Seda ebakindluse tunnet kannavad endas liiga paljud. Me vajame kindlustunnet, et meie president esindab meie huve välismaal, mitte välishuve Eestis.
Nii on ka praegu, ainult teispoolsuse asemel on jumaluseks väga maine eesmärk: sotsiaalse õigluse ja heaolu tarbimisühiskond. Aga maistel jumalustel pole kuigi pikk eluiga: Nõukogude Liidu lühike ajalugu ammendas kiiresti usu helgesse tulevikku. See asendus küünilisusega ja sooviga juba täna tuleviku hüvedest oma osa saada. Kui 70. aastatel murenes usk kommunismi üritusse, oli Nõukogude Liidu saatus ajaloos sellega otsustatud.
Rahvad ja riigid püsivad eetikal ja usul kindlatesse väärtustesse. Kui need hävinevad, siis hukkuvad ka rahvad ja riigid.
Moraalse kapitali hävitamine
Samasugune ja kiire protsess toimub ka Eesti Vabariigis. Allakäik Lihula mälestussambast pronksmehega seonduvani, millele lisanduvad pidevad skandaalid, ja lõpuks masenduseni. Inetu mustamise ja mõnitamise kampaania president Arnold Rüütli isiku vastu on sisuliselt riigi moraalse alustoe – usu demokraatiasse – lammutamine. Matslikud rünnakud Eesti presidendi vastu väljuvad kohe isiku raamidest ja on tegelikult iseenese mõnitamine, mõnitamine, milles väljendub alateadlik iseenese põlgamine ja vihkamine.
Sama alaväärsuskompleks alavääristab ka emakeelt ja lömitab inglise keele ees. Viimase oskamine on paljudele nagu inimeseks olemise mõõdupuu. President peab oskama oma rahva keelt, ja seda kahel tasandil: keeleliselt ja hingeliselt, s.t nii suhtlemise kui tajumise peenel tasandil.
Rahvaga suhtlemisel on kõige olulisem hingekeel. Praegustes inetutes rünnakutes ei hävine mitte inimene ja kodanik Arnold Rüütel, vaid me hävitame iseennast ja oma riiki.
Kas olnuks mõeldav, et Eestimaa rüütelkond oleks maapäevale peameest valima kogunedes vallandanud kandidaatide vahel mustamiskampaania? Ei iial! Rüütelkonnas olid rüütlid, kel kõigil arusaam seisuse aust, väärikusest ja õilsusest – valitu oli primus inter pares – esimene võrdsete seas.
Sajandeid on rahvaesindajatelt nõutud tuntust, mida väljendas perekonnanime asemel kohanimi. Just mitmete põlvkondade tuntus tagas usaldusväärsuse. Rüütli teine nimi võiks olla Arnold Eestimaalt, tal on usaldusväärsus ja rüütli omadused.
Seega tahaks küsida: kas Arnold Rüütel on meie ainukene rüütel? Kus on teised rüütlid? Kus on au, kus on eneseuhkus, kus on väärikus? Kas need on naeruväärsed sõnad üha kasvavas küünilisuses, küünilisuses, mis hävitab meie usku väärtustesse, mida me nimetame rahva võimuks?
Nii lammutataksegi meie moraalset jalgealust. Ma küsiksin: kas nii ongi planeeritud?
Mis keeles kõnelevad sümbolid?
7. septembri Maalehes esitas Mati Hint Toomas Hendrik Ilvesele mitu küsimust. Muidugi on rahval õigus saada nendele küsimustele ammendavad vastused ja loodame, et need ka antakse. Lisaks seal esitatutele on veel üks väga põhimõtteline küsimus.
Küsimus tuleneb asjaolust, et välistel märkidel ja sümbolitel on kindlad tähendused. Kas näidatakse kellegi-millegi tunnustamiseks pöialt või siis vulgaarselt trääsa või sõrme – võimalusi on palju. Kehakeeles väljenduvad spontaanselt seisundid ja suhtumised, kogu inimisik, tema välimus ja käitumine on märkide keel, mis sisaldab olulist informatsiooni.
Siit tulebki küsimus, mis ajendatud pildist 30. augusti Eesti Päevalehe neljandal leheküljel. Kellele ja miks näitab presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves käega saatana märki?! Saatana märgi tegemisel kujutavad äärmised ülestõstetud sõrmed sarvi ja keskel on pöial nagu keele näitamine. Kuna selline käeasend ei ole lihtne ega loomulik ja nõuab teadlikku sõrmesättimist, siis saab selle märgi tegemine olla ainult teadlik ja harjutatud.
Samas võib selle märgi näitamine olla spontaanne ja harjumuslik, sarnaselt erariides ohvitseridele, kes tänaval kohtudes tõstavad automaatselt käe tervituseks. See on sisseharjunud ja automaatne.
Seega tahaksin küll teada, miks austatud presidendikandidaat näitab märki, mida oleme mitmetel kordadel näinud tegevat ka USA presidenti. Ma tean, et see küsimus kutsub esile minu isiku vastased rünnakud, nagu ka eelmine artikkel. Täites Eesti Vabariigi kodaniku ja ohvitseri kohust, olen selleks valmis.
Mati Hint räägib ebakindluse tundest, koguni hirmust, mida ta tunneb “Ameerika poole kaldu” kandidaadi puhul. Seda ebakindluse tunnet kannavad endas liiga paljud. Me vajame kindlustunnet, et meie president esindab meie huve välismaal, mitte välishuve Eestis.
21.09.2006
www.maaleht.ee
Laigna jutt tundub alati "uskumist väärt" ja tõepärane. Kõrvutades tema juttu aga mehe enda tegudega -muutub kõik arusaamatuks ja ähmaseks. Väidan, et Laigna suhtub inimestesse kui inimühikutesse. Kristlus on tema jaoks poliitiline vahend iseenda kehtestamiseks.
ReplyDeleteKui lubad. Väidan vastu, et Sinu mõistus ei küündi tema mõistmiseni. Üheks tundemärgiks või see, et tema julgeb alati oma nime all esineda, sina mu "sõber" oled aga tüüpilise argpüksi kombel nimetu-anonüümne!
ReplyDeleteAnonüümsuse põhjus on pigem tagasihoidlikuses.
ReplyDeleteMinu väide toetub korduvatele kohtumistele ja Kaitseliidus 90ndate alguses veedetud ajale. Kurioosne on fakt, et Laigna oli valmis 18 aastaseid poisse au ja väärikuse nimel vene armee hakklihamasinasse saatma. Ma mõistaksin seda, kui poistel oleks olnud kasvõi mingigi šanss ellu jääda ja vaenlasele kahju tekitada. Paraku andis laigna neile kaasa vaid arvamuse, et "tahe on Jumal". Loomulikult on see ehk vaid minu isiklik-piiartud-harimatu arvamus, ent kuna olen Kaitseliidus "puuda soola söönud" ja tuttav nii kirikuajaloo, kui kristlusega julgen öelda, et mees manipuleerib nii usu, kui inimestega. Segastel aegadel on sellisel käitumisel kurvad tagajärjed. Kindlasti on ka häid pooli kuid -olgem valvsad. Ärge lülitage oma kriitilist meelt välja.
Ma küll ei tea, mida selle hakklihamasina all mõtled. Teenisin 3 aastat (üks üle aja) MVD-s Vorkutas. Üle, sest ühe kasahhi lõualuud said postil magamise eest puruks löödud, valik oli kas disbatt või leping. Võid ise arvata. Ma muidugi konkreetset fakti ei tea ja nii ei saa ka seisukohta võtta, kaldun arvama, et oled mingi asja kontekstist välja kiskunud.Poistel (juhul kui mehed) oli alati võimalus ellu jääda ja kahju tekitada vajadusel, memmedel mitte. Olen elus näide, olgu öeldud et lõpetasin vanemana. Kriitikat aga ei kaota ma kunagi, manipuleerimisse ma ei usu nagu ka sinu teadmistesse kirikuajaloost.Netis eksamit korraldada ei ole aga võimalik.
ReplyDeleteMis puutub väitesse, et tahe on jumal, siis nii ongi. Ilma tema tahteta ja enda abita ei juhtu midagi siin ilmas, see on minu hinnangul mind siiani elus hoidnud. See teadmine.