EESTI ÜLIÕPILASKONDADE LIIDU ETTEPANEKUD EESTI KÕRGHARIDUSSÜSTEEMI REFORMIMISEKS

SI-227

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) pöördus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo poole põhjalike ettepanekutega. Näiteks leiab EÜL, et nõue tudengite 100% õppekoormusega pühendumisest ei muuda õpingutele meie kõrgharidussüsteemi õiglasemaks ja kvaliteetsemaks. 100% õppe nõude eelduseks on sotsiaalsete garantiide süsteemi rajamine, ainult see muudaks kõrghariduse ka kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga peredest pärit tudengitele kättesaadavaks. Igal semestril koormuse arvestuse tegemine tähendaks aga tagasiminekut sovetiaegse kursuste süsteemi juurde, mis ei vasta praegusele kõrgharidusekorraldusele, mil üliõpilastel on suur võimalus ja vastutus oma õppekavade kokkupanemisel. kõrgkoolide rahastamisel toetab EÜL üleminekut pikaajalistele tulemuslepingutele. "Senine rahastusmudel on soodustanud kõrgkoolide vahel asjatut võistlust ega pole toonud esile kõrgkoolide ühisosa ja kvaliteedivõitu koostööst," tõdeb EÜL-i juhatuse esimees Eimar Veldre. Ettepanekud on tervikuna toodud allpool.

Tekst: Eesti Üliõpilaskondade Liit

Eesti Üliõpilaskondade Liit peab oluliseks, et Eesti riik täidab Bologna protsessi allkirjastamisega võetud kohustustest ja jätkab kõrgharidusreformide elluviimist. Sealjuures tuleb endisest rohkem pöörata tähelepanu kõrghariduse sotsiaalsele dimensioonile, mobiilsuse suurendamisele ja üleminekule õppurikesksele haridusele.

Tervitame haridus- ja teadusministri algatust asuda kompleksselt lahendama Eesti kõrgharidusega seotud probleeme ja väljakutseid. Rõhutame seejuures, et lahendused peavad olema terviklikud ning ei tohi tekitada uusi probleeme. Kvaliteet, efektiivsus ja kõrghariduse omandamise võimaluste võrdväärsus on kindlasti kolm peamist Eesti kõrgharidussüsteemi väljakutset. Hariduse kättesaadavuse seisukohalt on oluline, et ei keskendutaks pelgalt võrdse ligipääsule tagamisele, vaid tagataks ka võimaluste võrdväärsus õpingutes osalemiseks ning ka lõpetamiseks.

Õppemaksuta ja õppija võimalustega arvestav kõrgharidus

Kõrgharidus on avalik hüve, millest võidab kogu ühiskond ning seetõttu peab ka selle rahastamine olema avalik vastutus. Mida rohkem inimesi saab rakendada enda maksimaalset potentsiaali, seda kasulikum on see kogu ühiskonnale. Analüüsid on näidanud, et mida haritum on inimene, seda rohkem tarbib ta kultuuri, elab tervislikumalt ja on väiksem julgeolekurisk ehk kasutab potentsiaalselt vähem avalikku raha.

Haridus ei ole kaup, mida saab osta, müüa või vahetada - õppemaksude sisseviimine töötab aga antud seisukohale vastu ning muudab hariduse kaubaks. Seejuures ei ole õppemaksudest teenitav tulu mitte ühegi riigi näitel toonud kõrghariduse rahastamise küsimuses pikaajalist ja kestvat lahendust. Tüüpiline on olukord, kus õppemaksude osa kasvades väheneb riiklik rahastus, mis omakorda sunnib veelgi enam õppemakse tõstma. Üliõpilased aga ei suuda kunagi kõrgharidusega kaasnevaid kulusid lõpuni ise kanda. Õppemaksud tekitavad olukorra, kus haridusmaastiku saab käsitleda turuna, kus üliõpilasi nähakse kliendina, kes ostavad ja tarbivad teenust. See omakorda läheb vastuollu nii Euroopalike väärtustega, kahjustab demokraatiat ja töötab vastu ühiselt seatud eesmärkidega jõuda teadmistepõhisesse ühiskonda, kus igal inimesel on võrdsed õigused, võimalused ja reaalsed tingimused eneseteostuseks.

EÜL toetab ministri ettepanekut minna avalik-õiguslikes ja riigi rakenduskõrgkoolides üle ühtsele, õppemaksuvabale süsteemile, mis tagab üliõpilaste võrdse kohtlemise ning kaotab ära seni suhteliselt küsitavalt toimunud riigieelarvelisteks ja riigieelarvevälisteks üliõpilasteks lahterdamise. Kõrghariduse omandamine ei tohiks sõltuda rahakoti suurusest, vaid inimese isiklikust motivatsioonist ja võimekusest. Selle mõõtmiseks saab olla vaid üks latt, mitte kaks erinevat, mis kohati jätab mulje, et vajakajäämised sissesaamistingimuste täitmisel saab kompenseerida rahaga.

EÜL ei saa mitmel põhjusel nõustuda ülirange 100%-lise õppekoormuse täitmise nõudega ja seab kahtluse alla sellise nõude sisseviimise otstarbekuse ning laiemalt ka kooskõla peaeesmärgiga – õiglasema ja kvaliteetsema kõrgharidussüsteemi poole pürgimisega - ning see nõue tekitab meis mitmeid küsimusi:

● EÜLi hinnangul tähendaks igal semestril koormuse arvestuse tegemine tagasiminekut kursuste süsteemi juurde, mis ei vasta praeguse kõrghariduse korralduse tingimustele, mille eesmärgiks on pakkuda üliõpilastele suuremat võimalust ja vastutust oma õppekavade kokkupanemisel, sh välismaal õppimisel.

● Sellise nõudmise sisseviimine eeldab vältimatult ka tingimuste loomist nõuete täitmiseks. Praeguse õppetoetuste süsteemi juures seab sellise nõude sisseviimine taaskord raskemasse olukorda need tudengid, kelle sotsiaalmajanduslik taust on kehvem, mistõttu peavad nad jätkuvalt enda ära elatamiseks õpingute kõrvalt töötama ning ei saa seetõttu õpingutele pühenduda maksimaalselt, mis võib omakorda tekitada õppevõlgnevusi.

● Kui reformi eesmärk on kvaliteedi tõstmine, siis on küsitav õpingute kiirendamine ning paindlikkuse kaotamine õpingutes. Kõrgkooli roll ei ole üksnes väljastada diplomeid, vaid pakkuda üliõpilastele ka tingimusi ja võimalusi kasvada ühiskonna jaoks täisväärtuslikeks kodanikeks.

● Iga semestri järel üliõpilaste edasimineku hindamine ja selle alusel koolides õppemaksude kehtestamise või mittekehtestamise otsuste langetamine tõstab märgatavalt kõrgkoolide halduskoormust ja tekitab juurde bürokraatiat. Samuti võib sellise nõude sisseviimine suurendada kõrgkoolides (akadeemilist) korruptsiooni, kuna kõrgkoolidel on lihtsam üliõpilasi hoida täiskoormusel õppijatena, kui hakata tegelema õppekulude hüvitamise nõudmisega. Samuti on võimalik ka vastupidine käitumine.

● Sellise õppekava täitmise nõude juures seatakse ohtu inimeste võimalus rakendada end õppetöö- välistes tegevustes, mis samas on väga olulised nii Eesti kodanikuühiskonna kui ka kõrgkoolide enda seisukohast lähtuvalt. Näiteks seaks see tõsise löögi alla üliõpilasesindused ja teised tudengi- ning noorteorganisatsioonid, mille aktivistid peaksid valima kas pühenduda kogu oma aeg õpingutele või riskida potentsiaalse ohuga mitte täita õppekoormuse nõuet ja seeläbi maksta õppemaksu. Nende organisatsioonide edukas toimimine on oluline nii kõrgkooli kvaliteedi seisukohast kui ka üliõpilastele väärtusliku kogemuse pakkujana.

● Range täiskoormuse nõue kaotab ära võimaluse üliõpilastel Põhjamaisest tavast lähtuvalt iseseisvasse ellu siirdumiseks õpingutega paralleelselt töötada. Praxise poolt läbi viidud analüüs „Noored ja tööturg“ näitas selgelt, et üliõpilased töötavad küll peamiselt äraelamise tagamiseks, aga väga olulisel kohal töötamise kasuks otsustamisel on ka:

○ tööturu ootused (töökogemuseta, aga kõrgharidusega inimene pole tööturul nii konkurentsivõimeline kui pooliku kõrghariduse, ent töökogemusega noor);

○ traditsioonid - Eesti noored on väga iseseisvad ja eelistavad perekonnast sõltumatult hakkama saada väga varases eas. Tihti siirdutakse tööturule juba gümnaasiumi ajal, töötamist kõrgkooliõpingutega paralleelselt nähakse pigem loogilise sammuna;

○ üliõpilaste väikese koormusega õpingute kõrvalt töötamisel on ka mitmeid häid mõjusid ja selle soosimiseks on paljudes riikides sisse viidud toetavad mehhanismid kuna väikese koormusega õpingute kõrvalt töötav üliõpilane on motiveeritum, omandab laiapõhjalisema kogemuse ja on innovaatilisem.

Tasakaalustatud ja õppija vajadustest lähtuv sotsiaalsete garantiide süsteem

EÜL on seisukohal, et õpingutega paralleelselt töötamine ei tohi olla sundolukord, kus vastasel juhul poleks üldse võimalik õppida. Eesti üliõpilased pühenduvad Euroopas kõige vähem aega õppetööle ja kõige rohkem aega palgatööle. Üle 60% üliõpilastest töötab õpingutega paralleelselt ja väga suur hulk teeb mõlemat täiskoormusel. Selline olukord ei ole kõrghariduse kvaliteedi, efektiivsuse ega ka õigluse seisukohast lähtuvalt kindlasti aktsepteeritav ja seda tendentsi on tarvis muuta. Samas ei ole EÜL nõus, et olukorra parim lahendus oleks õpingute kõrvalt töötamise absoluutne keelamine selle võimatuks muutmise kaudu (eriti olukorras, kus õppetoetuste süsteem pole muudetud vajaduspõhiseks ega oma piisavalt ressursse tulemuslikuks toimimiseks), vaid pigem tuleks kaaluda süsteemi, kus saaks küll seada üliõpilastele kõrgemad nõudmised pühenduda õpingutele, ent samas võimaldaks ka paindlikkust võimaluse ja soovi korral ennast ka muudes valdkondades proovile panna.

Eelnevast tulenedes teeb EÜL ettepaneku reformida üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteemi tervikpaketina:

1. Paralleelselt tasuta õppele üleminekuga viia sisse vajaduspõhine õppetoetuste süsteem, mis tagaks kõikidele vaimselt võimekatele ja motiveeritud inimestele võimaluse kõrghariduse omandamiseks ja õpingutele reaalselt pühendumiseks.

2. Viia sisse mitmekesine stipendiumite süsteem, mis motiveeriks üliõpilasi olema oma õpingutes edukad, mitte jääda õpingute lõpetamisega põhjendamatult venitama, julgustaks neid olema nii kõrgkooli kui ka ühiskonna tasandil aktiivsed, panustades seeläbi jätkusuutlikuma demokraatia arengusse.

3. Analüüsida praegu kehtiva õppelaenu süsteemi efektiivsust ja otstarbekust. Õigluse tagamise seisukohalt taastada kõigile enne 1. juulit 2009. õppelaenu võtnutele selle hüvitamine vastavalt toona kehtinud korrale.

4. Rakendada riiklikul tasandil meetmeid, mis võimaldaksid tööandjatele paremaid võimalusi pakkuda üliõpilastele praktikavõimalusi ja osakoormusega töökohti, näiteks tööandja vabastamine ravikindlustusmaksest üliõpilase osalise koormusega tööle palkamise korral.

Õppija motivatsiooni ja võimetega arvestav kõrgkooli sisseastumine

Kõrgkool peab olema avatud kõigile võimekatele ja motiveeritud õppijatele, olenemata nende taustast ja vanusest. Praegune süsteem, mis arvestab kõrgkooli sisseastumissüsteemi osana peamiselt riigieksamite tulemusi, ei anna kõrgkoolile terviklikku ülevaadet sisseastuja motivatsioonist ning võimekusest. Riigieksamite kasutamine ühe põhilise komponendina ei taga sisseastujatele võrdseid võimalusi, kuna üldhariduskoolide võimekus riigieksamiteks ettevalmistumisel on erinev.

1. Kõrgkooli vastuvõtusüsteem tuleb mitmekesistada, et see mõõdaks kõige efektiivsemal ja edukamal moel nii kandidaadi võimekust, sobivust kui ka motivatsiooni õppida konkreetsel õppekaval.

2. Sarnaste õppekavade sisseastumissüsteemi põhijooned peaksid kõrgkoolide lõikes kattuma. Õppekavast lähtuvalt peab kasutama asjakohaseid meetodeid sobilike tudengite leidmiseks.

3. Kõrgkooli sisseastumisel ei peaks üliõpilaskandidaadid konkureerima omavahel, vaid sissesaamiseks kehtestatud minimaalse lävendiga. Tagamaks kõrgkoolidele võimaluse arvestada aastate lõikes muutuvate üliõpilaste arvudega õppekavade lõikes, peaksid kõrgkoolid vastuvõtuga alustama varem kui suve alguses.

Pikemaajalist pilku pakkuv ning sisendi ja väljunditega arvestav kõrghariduse rahastamine

Praegu on sisuliselt kaks kõrghariduse rahastamise süsteemi, millest kumbki ei taga kõrgkoolidele reaalseid võimalusi olla oma ülesannete kõrgusel. EÜLi hinnangul on riiklik rahastamine täna liigselt kaldu väljundi ehk riiklikult määratud valdkondades lõpetajate arvu poole, mis võimaldab ühekülgselt määrata kõrgkoolid kas tulemuslikeks või riigi raharaiskavaiks.

EÜL toetab kõrgkoolide rahastamisel pikemaajalistele tulemuslepingutele üleminekut. Samas oleme seisukohal, et eraldatav summa peaks sõltuma mitmest erinevast komponendist, nagu näiteks seaduse tasemel sätestatud institutsionaalne baasrahastus, mis lähtub kõrgkooli missioonist ja riiklikust rollist, sisendi- kui väljundipõhine õppe läbiviimise rahastus ning teadus- ja arendustegevuse riiklikud rahastusskeemid.

Rahastamisotsuste sidumisel kvaliteedi ja tulemuslikkusega on ülimalt oluline, et oodatust madalam tulemuslikkus ja kvaliteedihindamise otsused ei tähendaks automaatselt kõrgkooli terviku või mõne tema õppesuuna rahastamise vähendamist, mis võib raskustesse sattunud kõrgkoolid viia veelgi kehvemasse olukorda. Rahastamismudel peaks motiveerima kõrgkoolidel probleemidest üle saada.

1. Kõrgkoolide riiklik rahastamine tuleb muuta läbipaistvamaks ning siduda selgemini kõrgkoolide eesmärkidega ja rahastamissüsteem peab soodustama kõrgkoolide omavahelist koostööd.

2. Kõrgkoolide rahastamine riigieelarvest toimuks 3-aastase perspektiiviga tulemuslepingute alusel, kus määratakse kindlaks ülikooli tegevuse peamised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed tulemusnäitajad, samas jättes võimaluse seda iga-aastaselt lähtudes vastuvõtust korrigeerida.

3. Rahastamise määra seadmisel arvestatakse nii õppetöö kvaliteedi kui ka tulemuslikkusega ja kõrgkooli kavadega kvaliteeti tõsta.

4. Üle kokkulepitud perioodi õppimisel tuleks lähtuda kehtivast õppekulude hüvitamise regulatsioonist (ega toodaks avalik-õiguslikesse ja riiklikesse kõrgkoolidesse õppemaksu põhimõtet) ja õppevaldkondade koefitsientidest, mida hakkaks sotsiaalmajanduslikku seisu arvesse võttes piirama Vabariigi Valitsuse kehtestava õppekulude hüvitamise ülemmäär.

5. Erakõrgkoolide riiklik rahastamine ei peaks sõltuma kooli omandivormist vaid peaks olema piiritletud sellega, et vaid kasumit mittetaotleva organisatsiooni vormis (mittetulundusühingu või sihtasutuse) olevad erakõrgkoolidel on õigus taotleda riiklikku rahastust.

Kõrgharidusreformi kavandamine ja rakendamine

Pikaajalised ja suure mõjuga riiklikud otsused peavad põhinema analüüsidel ja uuringutel. Samuti tuleb kaasata erinevaid haridusvaldkonna huvirühmi poliitika kujundamisse, hinnata osalemise ja kaasamise kvaliteeti ning mõju otsuste elluviimisele.

Hetkel on reformiga seoses väga palju lahtiseid otsi, samuti pole jäetud piisavalt aega erinevatele huvigruppidele omavaheliseks aruteluks. Sestap peame oluliseks rõhutada, et pärast erinevate huvirühmade hinnangute ja ettepanekute laekumist tagataks täiendav ring arutelusid ja üksteise ettepanekuid kommenteerida võimaldav konsultatsioonivoor, mille aluseks oleksid sisulisemad ja konkreetsemad ettepanekuid koos arvutuste ja mõjude analüüsidega.

Eesti Üliõpilaskondade Liit kinnitab oma valmidust osaleda terviklike lahenduste väljatöötamises, et vastata Eesti kõrgharidusele esitatud väljakutsetele.

Allikas: Eesti Üliõpilaskondade Liit
Kontakt: eimar.veldre@eyl.ee

SI portaal www.si.kongress.ee. Liitumine teabevooga: teata soovist si@kongress.ee. Lahkumine: sama. SI teadete levitamine on vaba ja tervitatav.

INFOPARTISAN: EUROFÖDERALISMI SÜVENEMISES ON SÜÜDI KA EESTI VALIJAD (SEALHULGAS INDREK TARANDI TOETAJAD) - JA MITTEVALIJAD

Euroopa Parlament kiitis hiljuti häältega 379 poolt, 128 vastu ja 94 erapooletut heaks ettepaneku pidada Euroopa Liidu 2012. aasta eelarve koostamiseks läbirääkimisi kooskõlas Euroopa Komisjoni soovitustega, mis näevad ette eelarvekasvu 4.9 protsenti. Samuti toetatakse komisjoni soovitusi aastateks 2014-2020, mis näevad ette mitte üksnes eelarve edasist suurendamist enam kui triljoni euroni, vaid ka üleliidulise finantstehingute maksu või siis üleliidulise käibemaksu kehtestamist, et maksuraha korjataks rahvalt otse Euroopa Liidu eelarvesse ning selle liikumine sinna ei sõltuks enam nii palju liikmesriikide valitsustest ja parlamentidest.

"Need ettepanekud väärivad tõsist kaalumist," leidis nüüd liberaalide fraktsiooni juht Guy Verhofstadt (Belgia, Flaami Liberaalid ja Demokraadid), kes rõhutas, et ta on tõesti "rahul nende ettepanekutega, mis puudutavad uut süsteemi omarahastamiseks, mida olen kaua taotlenud. Euroopa kodanike suhtumine Euroopa Liitu muutub kõvasti, kui nendeks on maksumaksjad, kes Euroopa eelarvet otseselt rahastavad ja mitte enam liikmesriigid, kes peavad salaja läbirääkimisi, et igaüks saaks "õiglaselt" tagasi." Üsna sarnane lähenemine iseloomustab üldiselt ka Euroopa Rahvapartei fraktsiooni, sotse ja rohelisi.

Esineb loomulikult ka teistsuguseid lähenemisi. "Meie võitleme Euroopa Liidu maksude vastu lõpuni, seda nii põhimõttest lähtudes kui ka seetõttu, et me ei saa neid endale lubada," kinnitas Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni esimees Jan Zahradil (Tšehhi, Kodanike Demokraatlik Partei). "Tõsiasi, et Euroopa Liit peab tulema igaks seitsmeks aastaks tagasi rahvusvalitsuste juurde, et küsida uut eelarvet, toimib aruandekohusluse ülima tagatisena. Kui me anname Euroopa Liidule võimu maksude kogumiseks, siis muutub see samaväärseks riigiga. Euroopa Liit peaks olema liikmesriikide teener, mitte nende isand."

"Väljaspool Euroopa institutsioone olen ma kohanud väga vähe inimesi, kes tahavad, et EL saaks võimu maksude kogumiseks või et suurendataks selle eelarvet. Euroopa Liidu eelarve vajab tõesti reformimist, kuid me peaksime alustama kulutuste ümberkorraldamisest, mitte arendama viise saada uusi sissetulekuid moel, mis kahjustab meie rahvusvalitsuste suveräänsust," märkis Zahradil, tuues välja, et "samal päeval kui Euroopa Liit surub peale hädasti vajaminevaid kokkuhoiumeetmeid Kreeka rahvale on täiesti ebajärjekindel seejärel tahta, et rahvusvalitsused võtaksid rohkem laenu selle jaoks, et maksta Euroopa Liidule."

2009. aastal Eestist valitud saadikutest ükski sellesse fraktsiooni aga ei kuulu. Sellele vastavaid vaateid esindanud said Eestis kõik kokku alla viie protsendi häältest. Selline oli kokkuvõttes nendel valimistel osalenute – ning osalemata jätnud – valimisõiguslike elanike tahe, mida Eestist valitud rahvasaadikud väljendavad nüüd ka Euroopa Parlamendis toimuvatel hääletustel.

Tavalise kodaniku jaoks on sisuliselt ainus võimalus aidata neid soovimatuid arenguid ära hoida valida eurorealiste, -skeptikuid või -vastaseid, kes annavad enne valimisi konkreetseid lubadusi, et nad ei toeta Euroopa Liidu eelarve suurendamist ning on vastu üleliiduliste maksude kehtestamisele. Kui mõni erakond annab oma valimisprogrammis vastupidiseid lubadusi, siis võib olla kindel, et selle saadikud üritavad neid ka täita. See tähendab: erakondade programmid on olulised, neid tasub lugeda, sest nendes on pandud paika poliitilised rajajooned, mida hakatakse reaalselt järgima.

Nüüd jääb ainult üle loota, et Verhofstadtil on õigus ning kodanike suhtumine Euroopa Liitu muutub tõesti kõvasti, kui maksumaksjad hakkavad rahastama seda otseselt, mitte üksnes liikmesriikide sissemaksete kaudu, mida inimesed eriti tähelegi ei pane. Ja loodetavasti on 2014. aastal ka Eestis rohkem selliseid valijad, kes saavad aru, et sellised teemad nagu valimiste toimumine avatud või suletud nimekirjade alusel on nendel valimistel sisuliselt teisejärgulised – palju olulisem on see poliitiline programm, millele antakse oma hääl järgmiseks viieks aastaks. Üksikkandidaat Indrek Tarandi valijad, näiteks, toetasid 2009. aastal paadunud eurofanatismi – ja see pidanuks olema hästi teada kõigile, kes tema sõnavõtte tõepoolest kuulata viitsisid. Nüüd on juba hilja hädaldada. Järgmine kord tuleks oma valikut tehes lihtsalt targem olla.

Samas, praegu peaks olema eurovastaste ja -kriitiliste erakondade jaoks hea aeg, kuid pärast viimaseid Riigikogu valimisi on kaotanud kümneid liikmeid nii Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Kristlikud Demokraadid kui ka Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu. Nende erakondade peaaegu olematut tegevust vaadates ei ole see üllatav, aga enamike Euroopa Liidu suhtes kriitilisemate valijate jaoks tähendab see tulevikku silmas pidades nähtavasti seda, et 2014. aastal ei ole Euroopa Parlamendi valimisel taas paremat valikut üksikkandidaadist (juhul kui Martin Helme siis muidugi enam üldse kandideerida viitsib).

EESTI ÜLIÕPILASKONDADE LIIDU ETTEPANEKUD EESTI KÕRGHARIDUSSÜSTEEMI REFORMIMISEKS

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) peab oluliseks, et Eesti riik täidab Bologna protsessi allkirjastamisega võetud kohustustest ja jätkab kõrgharidusreformide elluviimist. Sealjuures tuleb endisest rohkem pöörata tähelepanu kõrghariduse sotsiaalsele dimensioonile, mobiilsuse suurendamisele ja üleminekule õppurikesksele haridusele.

Tervitame haridus- ja teadusministri algatust asuda kompleksselt lahendama Eesti kõrgharidusega seotud probleeme ja väljakutseid. Rõhutame seejuures, et lahendused peavad olema terviklikud ning ei tohi tekitada uusi probleeme. Kvaliteet, efektiivsus ja kõrghariduse omandamise võimaluste võrdväärsus on kindlasti kolm peamist Eesti kõrgharidussüsteemi väljakutset. Hariduse kättesaadavuse seisukohalt on oluline, et ei keskendutaks pelgalt võrdse ligipääsule tagamisele, vaid tagataks ka võimaluste võrdväärsus õpingutes osalemiseks ning ka lõpetamiseks.

Õppemaksuta ja õppija võimalustega arvestav kõrgharidus

Kõrgharidus on avalik hüve, millest võidab kogu ühiskond ning seetõttu peab ka selle rahastamine olema avalik vastutus. Mida rohkem inimesi saab rakendada enda maksimaalset potentsiaali, seda kasulikum on see kogu ühiskonnale. Analüüsid on näidanud, et mida haritum on inimene, seda rohkem tarbib ta kultuuri, elab tervislikumalt ja on väiksem julgeolekurisk ehk kasutab potentsiaalselt vähem avalikku raha.

Haridus ei ole kaup, mida saab osta, müüa või vahetada - õppemaksude sisseviimine töötab aga antud seisukohale vastu ning muudab hariduse kaubaks. Seejuures ei ole õppemaksudest teenitav tulu mitte ühegi riigi näitel toonud kõrghariduse rahastamise küsimuses pikaajalist ja kestvat lahendust. Tüüpiline on olukord, kus õppemaksude osa kasvades väheneb riiklik rahastus, mis omakorda sunnib veelgi enam õppemakse tõstma. Üliõpilased aga ei suuda kunagi kõrgharidusega kaasnevaid kulusid lõpuni ise kanda. Õppemaksud tekitavad olukorra, kus haridusmaastiku saab käsitleda turuna, kus üliõpilasi nähakse kliendina, kes ostavad ja tarbivad teenust. See omakorda läheb vastuollu nii Euroopalike väärtustega, kahjustab demokraatiat ja töötab vastu ühiselt seatud eesmärkidega jõuda teadmistepõhisesse ühiskonda, kus igal inimesel on võrdsed õigused, võimalused ja reaalsed tingimused eneseteostuseks.

EÜL toetab ministri ettepanekut minna avalik-õiguslikes ja riigi rakenduskõrgkoolides üle ühtsele, õppemaksuvabale süsteemile, mis tagab üliõpilaste võrdse kohtlemise ning kaotab ära seni suhteliselt küsitavalt toimunud riigieelarvelisteks ja riigieelarvevälisteks üliõpilasteks lahterdamise. Kõrghariduse omandamine ei tohiks sõltuda rahakoti suurusest, vaid inimese isiklikust motivatsioonist ja võimekusest. Selle mõõtmiseks saab olla vaid üks latt, mitte kaks erinevat, mis kohati jätab mulje, et vajakajäämised sissesaamistingimuste täitmisel saab kompenseerida rahaga.

EÜL ei saa mitmel põhjusel nõustuda ülirange 100%-lise õppekoormuse täitmise nõudega ja seab kahtluse alla sellise nõude sisseviimise otstarbekuse ning laiemalt ka kooskõla peaeesmärgiga – õiglasema ja kvaliteetsema kõrgharidussüsteemi poole pürgimisega - ning see nõue tekitab meis mitmeid küsimusi:

• EÜLi hinnangul tähendaks igal semestril koormuse arvestuse tegemine tagasiminekut kursuste süsteemi juurde, mis ei vasta praeguse kõrghariduse korralduse tingimustele, mille eesmärgiks on pakkuda üliõpilastele suuremat võimalust ja vastutust oma õppekavade kokkupanemisel, sh välismaal õppimisel.
• Sellise nõudmise sisseviimine eeldab vältimatult ka tingimuste loomist nõuete täitmiseks. Praeguse õppetoetuste süsteemi juures seab sellise nõude sisseviimine taaskord raskemasse olukorda need tudengid, kelle sotsiaalmajanduslik taust on kehvem, mistõttu peavad nad jätkuvalt enda ära elatamiseks õpingute kõrvalt töötama ning ei saa seetõttu õpingutele pühenduda maksimaalselt, mis võib omakorda tekitada õppevõlgnevusi.
• Kui reformi eesmärk on kvaliteedi tõstmine, siis on küsitav õpingute kiirendamine ning paindlikkuse kaotamine õpingutes. Kõrgkooli roll ei ole üksnes väljastada diplomeid, vaid pakkuda üliõpilastele ka tingimusi ja võimalusi kasvada ühiskonna jaoks täisväärtuslikeks kodanikeks.
• Iga semestri järel üliõpilaste edasimineku hindamine ja selle alusel koolides õppemaksude kehtestamise või mittekehtestamise otsuste langetamine tõstab märgatavalt kõrgkoolide halduskoormust ja tekitab juurde bürokraatiat. Samuti võib sellise nõude sisseviimine suurendada kõrgkoolides (akadeemilist) korruptsiooni, kuna kõrgkoolidel on lihtsam üliõpilasi hoida täiskoormusel õppijatena, kui hakata tegelema õppekulude hüvitamise nõudmisega. Samuti on võimalik ka vastupidine käitumine.
• Sellise õppekava täitmise nõude juures seatakse ohtu inimeste võimalus rakendada end õppetöö- välistes tegevustes, mis samas on väga olulised nii Eesti kodanikuühiskonna kui ka kõrgkoolide enda seisukohast lähtuvalt. Näiteks seaks see tõsise löögi alla üliõpilasesindused ja teised tudengi- ning noorteorganisatsioonid, mille aktivistid peaksid valima kas pühenduda kogu oma aeg õpingutele või riskida potentsiaalse ohuga mitte täita õppekoormuse nõuet ja seeläbi maksta õppemaksu. Nende organisatsioonide edukas toimimine on oluline nii kõrgkooli kvaliteedi seisukohast kui ka üliõpilastele väärtusliku kogemuse pakkujana.
• Range täiskoormuse nõue kaotab ära võimaluse üliõpilastel Põhjamaisest tavast lähtuvalt iseseisvasse ellu siirdumiseks õpingutega paralleelselt töötada. Praxise poolt läbi viidud analüüs „Noored ja tööturg“ näitas selgelt, et üliõpilased töötavad küll peamiselt äraelamise tagamiseks, aga väga olulisel kohal töötamise kasuks otsustamisel on ka:
• tööturu ootused (töökogemuseta, aga kõrgharidusega inimene pole tööturul nii konkurentsivõimeline kui pooliku kõrghariduse, ent töökogemusega noor);
• traditsioonid - Eesti noored on väga iseseisvad ja eelistavad perekonnast sõltumatult hakkama saada väga varases eas. Tihti siirdutakse tööturule juba gümnaasiumi ajal, töötamist kõrgkooliõpingutega paralleelselt nähakse pigem loogilise sammuna;
• üliõpilaste väikese koormusega õpingute kõrvalt töötamisel on ka mitmeid häid mõjusid ja selle soosimiseks on paljudes riikides sisse viidud toetavad mehhanismid kuna väikese koormusega õpingute kõrvalt töötav üliõpilane on motiveeritum, omandab laiapõhjalisema kogemuse ja on innovaatilisem.

Tasakaalustatud ja õppija vajadustest lähtuv sotsiaalsete garantiide süsteem

EÜL on seisukohal, et õpingutega paralleelselt töötamine ei tohi olla sundolukord, kus vastasel juhul poleks üldse võimalik õppida. Eesti üliõpilased pühenduvad Euroopas kõige vähem aega õppetööle ja kõige rohkem aega palgatööle. Üle 60% üliõpilastest töötab õpingutega paralleelselt ja väga suur hulk teeb mõlemat täiskoormusel. Selline olukord ei ole kõrghariduse kvaliteedi, efektiivsuse ega ka õigluse seisukohast lähtuvalt kindlasti aktsepteeritav ja seda tendentsi on tarvis muuta. Samas ei ole EÜL nõus, et olukorra parim lahendus oleks õpingute kõrvalt töötamise absoluutne keelamine selle võimatuks muutmise kaudu (eriti olukorras, kus õppetoetuste süsteem pole muudetud vajaduspõhiseks ega oma piisavalt ressursse tulemuslikuks toimimiseks), vaid pigem tuleks kaaluda süsteemi, kus saaks küll seada üliõpilastele kõrgemad nõudmised pühenduda õpingutele, ent samas võimaldaks ka paindlikkust võimaluse ja soovi korral ennast ka muudes valdkondades proovile panna.

Eelnevast tulenedes teeb EÜL ettepaneku reformida üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteemi tervikpaketina:

1. Paralleelselt tasuta õppele üleminekuga viia sisse vajaduspõhine õppetoetuste süsteem, mis tagaks kõikidele vaimselt võimekatele ja motiveeritud inimestele võimaluse kõrghariduse omandamiseks ja õpingutele reaalselt pühendumiseks.
2. Viia sisse mitmekesine stipendiumite süsteem, mis motiveeriks üliõpilasi olema oma õpingutes edukad, mitte jääda õpingute lõpetamisega põhjendamatult venitama, julgustaks neid olema nii kõrgkooli kui ka ühiskonna tasandil aktiivsed, panustades seeläbi jätkusuutlikuma demokraatia arengusse.
3. Analüüsida praegu kehtiva õppelaenu süsteemi efektiivsust ja otstarbekust. Õigluse tagamise seisukohalt taastada kõigile enne 1. juulit 2009. õppelaenu võtnutele selle hüvitamine vastavalt toona kehtinud korrale.
4. Rakendada riiklikul tasandil meetmeid, mis võimaldaksid tööandjatele paremaid võimalusi pakkuda üliõpilastele praktikavõimalusi ja osakoormusega töökohti, näiteks tööandja vabastamine ravikindlustusmaksest üliõpilase osalise koormusega tööle palkamise korral.

Õppija motivatsiooni ja võimetega arvestav kõrgkooli sisseastumine

Kõrgkool peab olema avatud kõigile võimekatele ja motiveeritud õppijatele, olenemata nende taustast ja vanusest. Praegune süsteem, mis arvestab kõrgkooli sisseastumissüsteemi osana peamiselt riigieksamite tulemusi, ei anna kõrgkoolile terviklikku ülevaadet sisseastuja motivatsioonist ning võimekusest. Riigieksamite kasutamine ühe põhilise komponendina ei taga sisseastujatele võrdseid võimalusi, kuna üldhariduskoolide võimekus riigieksamiteks ettevalmistumisel on erinev.

1. Kõrgkooli vastuvõtusüsteem tuleb mitmekesistada, et see mõõdaks kõige efektiivsemal ja edukamal moel nii kandidaadi võimekust, sobivust kui ka motivatsiooni õppida konkreetsel õppekaval.
2. Sarnaste õppekavade sisseastumissüsteemi põhijooned peaksid kõrgkoolide lõikes kattuma. Õppekavast lähtuvalt peab kasutama asjakohaseid meetodeid sobilike tudengite leidmiseks.
3. Kõrgkooli sisseastumisel ei peaks üliõpilaskandidaadid konkureerima omavahel, vaid sissesaamiseks kehtestatud minimaalse lävendiga. Tagamaks kõrgkoolidele võimaluse arvestada aastate lõikes muutuvate üliõpilaste arvudega õppekavade lõikes, peaksid kõrgkoolid vastuvõtuga alustama varem kui suve alguses.

Pikemaajalist pilku pakkuv ning sisendi ja väljunditega arvestav kõrghariduse rahastamine

Praegu on sisuliselt kaks kõrghariduse rahastamise süsteemi, millest kumbki ei taga kõrgkoolidele reaalseid võimalusi olla oma ülesannete kõrgusel. EÜLi hinnangul on riiklik rahastamine täna liigselt kaldu väljundi ehk riiklikult määratud valdkondades lõpetajate arvu poole, mis võimaldab ühekülgselt määrata kõrgkoolid kas tulemuslikeks või riigi raharaiskavaiks.

EÜL toetab kõrgkoolide rahastamisel pikemaajalistele tulemuslepingutele üleminekut. Samas oleme seisukohal, et eraldatav summa peaks sõltuma mitmest erinevast komponendist, nagu näiteks seaduse tasemel sätestatud institutsionaalne baasrahastus, mis lähtub kõrgkooli missioonist ja riiklikust rollist, sisendi- kui väljundipõhine õppe läbiviimise rahastus ning teadus- ja arendustegevuse riiklikud rahastusskeemid.

Rahastamisotsuste sidumisel kvaliteedi ja tulemuslikkusega on ülimalt oluline, et oodatust madalam tulemuslikkus ja kvaliteedihindamise otsused ei tähendaks automaatselt kõrgkooli terviku või mõne tema õppesuuna rahastamise vähendamist, mis võib raskustesse sattunud kõrgkoolid viia veelgi kehvemasse olukorda. Rahastamismudel peaks motiveerima kõrgkoolidel probleemidest üle saada.

1. Kõrgkoolide riiklik rahastamine tuleb muuta läbipaistvamaks ning siduda selgemini kõrgkoolide eesmärkidega ja rahastamissüsteem peab soodustama kõrgkoolide omavahelist koostööd.
2. Kõrgkoolide rahastamine riigieelarvest toimuks 3-aastase perspektiiviga tulemuslepingute alusel, kus määratakse kindlaks ülikooli tegevuse peamised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed tulemusnäitajad, samas jättes võimaluse seda iga-aastaselt lähtudes vastuvõtust korrigeerida.
3. Rahastamise määra seadmisel arvestatakse nii õppetöö kvaliteedi kui ka tulemuslikkusega ja kõrgkooli kavadega kvaliteeti tõsta.
4. Üle kokkulepitud perioodi õppimisel tuleks lähtuda kehtivast õppekulude hüvitamise regulatsioonist (ega toodaks avalik-õiguslikesse ja riiklikesse kõrgkoolidesse õppemaksu põhimõtet) ja õppevaldkondade koefitsientidest, mida hakkaks sotsiaalmajanduslikku seisu arvesse võttes piirama Vabariigi Valitsuse kehtestava õppekulude hüvitamise ülemmäär.
5. Erakõrgkoolide riiklik rahastamine ei peaks sõltuma kooli omandivormist vaid peaks olema piiritletud sellega, et vaid kasumit mittetaotleva organisatsiooni vormis (mittetulundusühingu või sihtasutuse) olevad erakõrgkoolidel on õigus taotleda riiklikku rahastust.

Kõrgharidusreformi kavandamine ja rakendamine

Pikaajalised ja suure mõjuga riiklikud otsused peavad põhinema analüüsidel ja uuringutel. Samuti tuleb kaasata erinevaid haridusvaldkonna huvirühmi poliitika kujundamisse, hinnata osalemise ja kaasamise kvaliteeti ning mõju otsuste elluviimisele.

Hetkel on reformiga seoses väga palju lahtiseid otsi, samuti pole jäetud piisavalt aega erinevatele huvigruppidele omavaheliseks aruteluks. Sestap peame oluliseks rõhutada, et pärast erinevate huvirühmade hinnangute ja ettepanekute laekumist tagataks täiendav ring arutelusid ja üksteise ettepanekuid kommenteerida võimaldav konsultatsioonivoor, mille aluseks oleksid sisulisemad ja konkreetsemad ettepanekuid koos arvutuste ja mõjude analüüsidega.

Eesti Üliõpilaskondade Liit kinnitab oma valmidust osaleda terviklike lahenduste väljatöötamises, et vastata Eesti kõrgharidusele esitatud väljakutsetele.

VEIKO RÄMMEL: SILDISTAMINE JA ÜLDISTAMINE KOOS PEALISKAUDSUSEGA

Kahtlemata on alltoodus artiklis palju õigust ja suisa mõlemal poolel. Samas ei saa ma anda absoluutset õigust kummagile poolele. Kahtlemata on neid inimesi, kes usku oma kasuks kasutavad ning inimestega manipuleerivad. On alati ajaloos olnud. Eriti tuntud on selles osas erinevad sektandid, alates tuntumatest, nagu näiteks JT-d. Sellega tehakse aga kahju kristlusele ja igale religioonile tervikuna, ühegi usu eesmärk ei ole orjastamine, niipalju võiks ometi teada?

Antud Äripäeva artiklile võib ette heita pealiskaudsust ja pinnapealsust. Fakte oleks tulnud täiendavalt kontrollida, aga mitte teha sildistavaid üldistusi. Kurval kombel on meie sekulaarne, religiooni-, moraali- ja eetikavaenulik meedia just säärane.

Foto: Andres Putting

Tallinnas Tondil asuva sotsiaalmaja elanikud ütlevad, et maja usumeestest juhid vahendavad elu hammasrataste vahele jäänud inimesi oma firmade kaudu erinevatele ehitusobjektidele mustalt tööle.

"Et te kogeksite kõik selle missiooni osa, mida jumal on meile südamele pannud," kuulutab jumalasõna Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse eestvedaja, pastor Rein Käsk koguduse ees. Samas koguduses on jutlustajaks ka Reinu poeg Taavi Käsk. Meeste tegevusel on aga ka varjatud pool, kirjutab Äripäev. Tallinnas sotsiaalmaja pidavate Käskide kaudu on võimalik hankida odavat tööjõudu erinevatele ehitusobjektidele ja heakorratöödeks. Tööjõu teeb odavaks see, et töölepinguid töötajatega ei sõlmita ning Käskide vahendusel ajutist tööd leidvad inimesed jäävad kokkulepitud tasust ilma. DELFI

VEIKO RÄMMEL: UUS JUMAL ON KASUM JA HEDONISM JA MORAALIRELATIVISM TEMA "INGLID"

Eero Laidrel on kahtlemata õigus, kui ta väidab, et hävittustrateegiast kujundatakse religiooni. Seda teevad aga needsamad jõud, kes soovivad maailma valitsedes teiste kulul elada. Moraalirelativism, homondus, ohjeldamatu hedonism ja traditsiooniliste pereväärtuste, eetika ja religiooni hävitamine, kõik on KASUMI teenistuses. Kasum aga läheb vähestele väljavalitutele, teised vaadaku ise, kuidas oma elupäevad lõpule veeretatud saavad!

Oma „kaasaegsuses” olakse nii „arenenud”, et normaalne tundub igav ja hall. Näiteks normaalne, oma sisemisest rikkusest rõõme ammutav perekond. Sellist haiget kõverpeeglimaailma on meile peale surutud vähemalt viimased 20 aastat. Miks? Sest nii rahalises kui ka suhtlemise mõttes kokkuhoidev pere, kes saab hingelise tasakaalu, rõõmu ja rahulduse peresisesest ringist ega vaja raha eest hangitavaid lõbusid on ajaviite- ja sõltuvusainetööstust omavale pankurile vapustav õudusunenägu. Kui kogu ühiskond koosneks sellistest peredest jääks tal vähemalt pool tulust saamata. Süümekat ahnuril sellest ei teki, kui miljonid tema dikteeritud eluviisiga puntrasse kerivad ja koledalt lõpetavad. Hakka narkariks, tipsomaaniks, sopajoodikuks, karjäärihulluks, homoks – ükskõik kelleks! Ainult mingil juhul ei tohi sust saada oma lähikondlastele ja rahvale pühendunud lasterikka pere ema või isa! DELFI

EESTI MEEL: SOTSIAALDEMOKRAATIA JÄÄGU LAISKVORSTIDELE!

Õpilasirveid poliitkorrektsuse üle

Kilde abiturientide ühiskonnaõpetuse riigieksamilt — neid on kogunud riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse peaspetsialist Hella Mõttus (PDF)

• «Globaalne näljahäda algab siis, kui hiinlased hakkavad lusikaga sööma.»
• «Maailma kaks kõige levinumat religiooni on budism ja kubism…»
• «Tundub, et AIDS-i rünnak ei lõpe enne, kui inimesed lõpetavad vahekorras olemise.»
• «Liberalism pakub lõputult vabadust ja võimalusi neile, kes oskavad seda ära kasutada ja on nõus õnne nimel vaeva nägema. Laiskvorstidele jäägu sotsiaaldemokraatia.»
• «Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on igaühel õigus olla oma elu president, valitsus, kohus ühes isikus.»
• «Riigikogu valimistel valib Riigikogu, Euroopa Parlamendi valimistel valib valitsus, kohalike omavalitsuste volikogud valib rahvas.»
• «Korruptsioon on istungite vaheaegadel koridorides toimuvad salajased veslutsed, mis tegelikult määravad ära istungite lõpptulemuse.»
• «Eestlased on alati olnud töökad ja usinad… Isegi Nõukogude võimu ajal ei virisetud, vaid tehti nii nagu kästi…»
• «Mul on pangaarvel 10 krooni. Selle eest ei saa ühtegi ühikut uut raha — mis ta nimi nüüd oligi?!»
• «Koolis valimistatakse ette eesti keele kadumist.»

VEIKO RÄMMEL: EURODEMAGOOGIA JA OTSENE EUROVALE!

Rahvaste kurnajast eurosurma võidulipp

On selge, et viimase aja tendentside taustal, kus euromonstrum kipub lagunema ja uppuma iseenese rumalusse (Kreeka, Portugal jne) on vaja Brüsseli valitsuse ministritel (eurovolinikel) asja kuidagi õigustada. Appi on võetud lihtlabane demagoogia ja otsene valetamine ning manipulatsioon.

Väide, et Eesti jt Ida-Euroopa riigid on tulevikus suuremad abisaajad on hea küll. Samas ei ole keegi nende riikide rahvastelt küsinud, kas me seda "abi" nii väga tahame? Paarkümmend aastat tagasi kamandas meid Moskva ja jagas ümber rahvuslikku rikkust, nüüd üritab seda teha Brüssel. Vana küsimus, et miks peaks keegi kaugel paremini teadma, mida vajame? Samas on teada, et jagamise juures on jagaja käed alati "rasvased!" Sellest saab selgust, kui vaadata eurovolinike jt asjameeste suuri palku ja hüvesid. Aeg oleks tunnistada ka selle projekti - Euroutoopia pankrotti ja pöörduda tagasi vana hea rahvusriikide süsteemi juurde, jättes igaühele õiguse teha koostööd, kuid oma asju ise otsustada.

Reuters/Scanpix

Euroopa Komisjon tegi ettepaneku suurendada Euroopa Liidu eelarvet umbes viie protsendi võrra aastateks 2014-2020 võrreldes käesoleva rahastamisperioodiga 2007-2013.

Kui Suurbritannia nimetas eelarvet ebamõistlikult suureks, siis Eestile peaks suur eelarve sobima, sest just meie oleme Euroopa Liidu eelarvest ühed suuremad kasusaajad, vahendavad ERR Uudised "Aktuaalset kaamerat".

Euroopa Liidu järgmise seitsmeaastaku eelarve on 1,025 triljonit eurot.

"Ma ei avalda kindlasti suurt saladust, kui ütlen, et suurimad kasusaajad on riigid, kelle sisemajanduse kogutoodang on keskmisest madalam. Need on Leedu, Läti, Eesti ja Bulgaaria," ütles Euroopa Komisjoni eelarvevolinik Janusz Lewandowski.

Millegipärast ei taheta selle abistamise jutu juures rääkida palju peame andma Euroopa Liidu ühiskassasse ja kuidas need arvud suhtuvad üksteisesse. Kuskilt meediast jooksis hiljuti läbi arvude võrdsus, mis iseenesest saab tähendada vaid seda, et tulevikus on andmise osa suurem. Kui siia juurde liita veel nn solidaarsusfondid ja muu nn abistamine, siis on andmine raudselt suurem, kui saamine.

Niisiis on see kasu EL-i kaukast ajutine. Ma olen täiesti kindel, et EL, kui utoopia kukub kokku ja siis peavad tema kokkuklopsijad vastutama rahvaste kohtu ees tehtud kahju pärast.

NSBLOG: AJUPESURITEL ON PROBLEEM: "NATSID" EI OLE ENAM NÄHTAVAD

30. juuni 2011 TAAVI.R. Lisa kommentaar

Saksa multikulti väljaannete üks lipulaevu Bild kirjutas ühes oma artiklis, kuidas nn paremäärmuslased on muutunud.

Kiilaks aetud pea, tanksaapad ja sümboolikaga pusad – see olevat siis tüüpilise “paremäärmuslase,” kes see iganes ka oleks, tunnusmärk. See oli ka aastaid teatud sorti väljaannetele võimalus näpuga näidata ja fabritseerida nende piltide taustal hirmulugusid kurjadest neonatsidest, kes nende järgi siis kõiki kolgivad ja vihkavad.

Nüüd on aga osadele väljannetele tekkinud probleem, sest pole enam naljalt leida kiilakaid ja tuleb kohati kümnend vanade piltidega läbi ajada.

Kuidagi peab ju pidevalt rahvale ette söötma hirmutavaid lugusid ksenofoobiast ja rassismist. Mida muud hävitava multikulti vastased vaated ongi, eks? Seda vähemalt süsteemi propaganda järgi. Bild näiteks kirjutab mitu korda kuus neid horroreid.

Seda, et neil oma jamajuttude jaoks piisavalt materiali pole võtta näitas üks artikkel, kus väidetavalt skandaalsed “natsid” valvasid kuntstinäitust. Hirmus!!!

Lõpuks tabas Bild ära, milles nende probleem seisneb: “kurjad natsid ” on loobunud oma silmatorkavast stiilist ja sulandunud massi. Nüüd kasutatavat brände ja stiile, mis pigem järgivad üldiseid moetrende ja annavd endast märku vastavate kirjadega riietel, mis vähem silmatorkavad, kuid annavad märku grupikuuluvusest.

Kuigi fakte on raskem leida, kirjutab Bild, et “paremekstremistid on endiselt brutaalsed.” Tuuakse välja, et 9500 kuritegu oli 2010. aastal nn paremekstremistide kätetöö. Kahjuks ei märgita täpsemalt kuritegude olemust. See on ju riik, kus läheb vihakuriteona kirja ka see, kui keegi ütleb türklasele, et too talle ei meeldi ja võiks lahkuda.

Mingil seletamatul asjaolul ei taha Bild aga kunagi märgata, et enamus rasketest kuritegudest pannakse toime isikute poolt, keda ei saa kuidagi kirjeldada kui sakslast ja seda riigis, kus eelmainitud 9500 väidetavat kuritegu on kui tilk järves.

PÄEVALOOSUNG 01.07.2011.A.

1. Reede Issand on oma pühas templis, tema palge ees vaikigu kogu maa!

Ha 2:20

Jeesus läks üles mäele üksinda palvetama.

Mt 14:23

Ka see on palvetamine, kui ütled ohates: „Issand, ma ei oska palvetada!“

Teedy Tüür

Lisalugemist:Lk 22:24-30; Õp 23:29-35

VEIKO RÄMMEL: EESTI ON TEEL RIIKLIKKU SOTSIALISMI!

Alltoodu on see, mille eest olen pidevalt hoiatanud, oleme teel riiklikku sotsialismi. Eeskujus ilmselt Rootsi, Kreeka ja Portugal. Maksukoormus ei oleks nii kõrge, kui riiki valitsetaks vastutundeliselt, mitte raisates nagu täna. See olukord aga ei saagi muutuda seni, kuni võimul on ebaseaduslik kartellivalitsus, mitte rahva vabalt valitud saadikud.
Vahepeal sain sellise teate - Eesti töötaja maksukoormus on 74%.

Statistika andmetel oli 2009. aastal Eesti maksukoormus 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). EL (27 riigi) keskmine näitaja oli 40 protsenti, Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.

Maksukoormust hinnatakse riigi ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisega. Ühtsele metoodikale vaatamata pole tulemid võrreldavad, sest algarvudes valitseb segadus. Vooremaa

VEIKO RÄMMEL: UUE AVAVANGLA RAJAMISEGA SUURENEB KURITEGEVUS TARTUS "MINIMAALSELT!"

Kas linnakodanikelt küsiti? Vastus on muidugi ei. Selliseid asju ei tohiks toimetada volikogu ja linnavalitsuse tasandil, vaid tuleks lahendada referendumiga. Nagu selgub, siis see avavangla ikkagi suurendab kuritegevust Tartus.

Foto: Ilmar Saabas

Tartu linnavolikogu võttis vastu ja suunas avalikustamisele Turu 56 asuva krundi detailplaneeringu, mille eesmärk on Tartu vangla juurde avavangla osakonna rajamine.

Turu tänava krundi detailplaneeringu koostamise algatas volikogu justiitsministeeriumi ettepanekul 2008. aasta septembris. Planeeringu eesmärk on ehitada Tartu vanglale kolmekorruseline avavangla osakond ja selle juurde kuuluv spordiväljak. Avavangla ehitusalune pindala võib olla kuni 600 ruutmeetrit. Lisaks võimaldab planeering rajada olemasolevate vanglahoonete juurde veel ühe hoone, teatas BNS. DELFI

VEIKO RÄMMEL: ENESEIMETLEJATE KLUBI TÖÖMAILT

Endine tubli NATS ja Põllumeeste Kogu ebaseaduslik esimees
Valdo Paddar Iisraeli riigilippu müümas.

Kodanik keda teatakse kui Kopli Kalvetit, kes on nn Rahvuslaste Tallinna Klubi asutaja,
üldiselt kergelt tasakaalutu tüüp, kuid edukas rahvusaate lõhestaja!

Pealkirjas sisalduv on Nõmme Raadio toimetaja Margus Lepa lausutud hinnang sellele nn Tallinna Rahvuslaste Klubile. Ma isiklikult lootsin juba siiralt, et ei pea sellele seltskonnale rohkem tähelepanu pöörama, sest nii Kalveti, kui teise juhtfiguuri Jaan Hatto ja Valdo Paddari, kes kolmas, tegevus toob Eesti rahvusaatele pigem kahju kui kasu ehk on vesi vaenlaste veskile. Kahjuks eksisin. Põllumeeste Kogus (isehakanud ja seadusevastane esimees Valdo Paddar) ja Tallinna Rahvuslaste Klubis (Kalvet) küpseb skandaal. Sellest natuke hiljem, mõningad faktid on vaja kontrollida. Hetkel aga üks "ringkiri", mille hea kirjasaatja, kes soovib olla anonüümne edastas Koguja Kroonikule. Selle sisust saab mõningat aimu küpsevast skandaalist, olgu ta siis sissejuhatuseks.

29. juunil toimus järjekordne Tallinna Rahvuslaste Klubi korraline arutelu, kus oli kohal 25 inimest. Seekordne olemine läks pikaks ja sisutihedaks, kestes tervelt 4 tundi.

Päevakord:

1) Hinnang Teisele Rahvuslaste Kevadkoolile sai positiivset vastukaja. Esinejad olid tugevad ja publik jäi igati rahule. Mõneti kurdeti küll kevadkooli väikese kuulajate arvu pärast.

2)/3) Kõige arutelutihedamaks punktiks sai mõistagi ajaleht. Kuna kõik võimalused on olemas, siis vastavalt hääletustulemustele on edasisena plaanis klubi enda ajalehe tegemine.

Oma ajalehe poolt hääletas 10 inimest.

Edasise koostöö üritamist Põllumeeste Koguga soovis 9 inimest.

Erapooletuid oli 4.

Ajalehe eestvedajaks saab toimetajana Tõnu koos kolmeliikmelise nõukoguga, kelleks on aktiivsed klubilased Jaan Hatto, Aare Pällin ja Kadri Tera.

Vastavalt klubi otsusele, omab nõukogu, ajalehe koostamisel lõppsõna õigust. Toimetaja tagasikutsumise õigus jääb klubile.

Ajalehe nime leidmiseks korraldasime samuti hääletuse. Valida oli järgmiste nimede vahel: Rahvuslik Teataja, Rahvuslik Aade, Jaanist Jõuluni, Rahvuslik Ühendaja, Aatekaaslane, Tungal ja/või Tõrvik.

Enamuse häältest kogus "Rahvuslik Teataja" millega nimi uuele ajalehele sai ka otsustatud.

4) Kolmas rahvuslaste suvekool toimub 12-14 augustil Reemeti juures.

Esinejate nimedest said välja pakutud Enno Kross ja Einar Laigna.

5) Sinimägedesse sõit toimub bussiga nagu eelminegi kord. Registreerijaks olen mina ja kõigil tulla soovijatel mulle teada anda!

Tervitades - Martin

Märkus: Koguja Kroonik jätkab skandaalikese kajastamist - jääge kanalile!

ASJADEST: MIDA TEEVAD AFGANISTANI GAYD?

Täna oli Rootsi meedias uudis, et taliibid ründasid mingit vinget hotelli. Tulistasid seal juhuslikke inimesi ja lasid end lõpuks õhku. Jube lugu. Hulk inimesi tapetud ja haavatud.

Ja tekib küsimus, kes on need taliibid, kes selliseid asju korda saadavad? Mis neid motiveerib? Miks nad nii ummisvalu Paradiisi tahavad pääseda?

Kui asja üle loogiliselt arutleda, on tõde taliibide kohta ilmselge. Tegemist on Afganistaani gay-dega. Kohe selgitan, miks see nii on.
Teatavasti on gayaktivistid jõudnud teadmiseni, et elanikkonnast 10 % moodustavad gay-d. Tegemist on nö universaalse numbriga,mis sobib ilmselgelt kõigisse ühiskondadesse. Nii. Seega peaks ka Afganistaanis olema kusagil need 10 % gaysid. Kuid nagu teada, on Afganistaan islamiriik ning gayd on allasurutud vähemusgrupp, kes ei tohi oma eluviisi avalikult demonstreerida -rääkimata juba paraadidest vmt. Seega võib eeldada, et Afganistaani gayd peavad elama pidevas moraalses ummikus ning enesesüüdistustes.

Loomulikult hakkavad sellised inimesed väljapääsu otsima -pöördudes enesestmõistetavalt universaalse märtriesteetika poole (teatavasti on gayd on oma loomult tohutud esteedid) ning suunates oma kired ja ängi Allahi meeleheaks uskmatute läänlaste vastu. Püha sõjaga kaasnev märtrisurm on gay jaoks igatsetud vabanemine moraalsetest enesesüüdistustest ning pääsemine maise maailma köidikutest (meenutame, et paradiisis ootavate nn neitside puhul pole nende sugu mainitud). Püha Sõda on Afganistaani Gay-de jaoks seega psühholoogiline võte, kus inimene suunab oma pahameele enesesüüdistamise asemel kellelegi teisele -käesoleva juhtumi puhul siis läänlaste vastu -kes on ju ka ise "vihatud patu" maaletoojad ja levitajad.

Niisiis jõuame ootamatu -ent loogilise -tõdemuseni, et enamus taliibe ja islamiterroriste on gay-d. Keeruliseks teeb asja see, et nad ise ei pruugi oma kaasasündinud orientatsioonist üldse teadlikud olla -on vaid tunne, et "ma pole Allahi vääriline...ma pole küllalt hea (moslem)..."-

See on loomulikult päris hirmus avastus. Pealegi diskrediteerib see tohutult rahvusvahelist gay-kogukonda. Ma ei teagi, kuidas seda asja nüüd seletada...-fakt on, et mingil moel tuleb Afganistaani gayd rehabiliteelida. Ilmselt tuleks Euroopa rahadega käivitada mingi teavituskampaania vmt?

Allikas:
http://asjadest.blogspot.com

INFOPARTISAN: ILVES VERSUS TARAND - KUMB ON POPULAARSEM?

Põhjendades otsust toetada presidendivalimistel Indrek Tarandi kandidatuuri on mõned keskerakondlased öelnud, et Tarandile kuulub Eesti ajaloo absoluutne häälterekord. See väide ei vasta tõele. 1992. aastal said presidendivalimiste esimeses voorus nii Arnold Rüütel, Lennart Meri kui ka Rein Taagepera arvuliselt rohkem hääli kui Tarand 2009. aastal Euroopa Parlamendi valimisel. Kuna ükski kandidaat ei saanud toona absoluutset enamust, siis toimus valimiste teine voor Riigikogus, kus presidendiks valiti esimeses voorus Rüütlile võimsalt kaotanud Meri (kusjuures Taagepera tunnistas aastaid hiljem avalikult, et kandideeris toona presidendiks ainult selleks, et Rüütel ei saaks esimeses voorus kokku vajalikke hääli, valimised läheksid parlamenti ja presidendiks saaks Meri). Hiljem ei ole kodanike laiemat ringi Eestis presidendi valimise juurde usaldatud ning neist kolmest ei ole jäänud tänaseks alles ühtegi kandidaati, mistõttu ei ole nende toonased tulemused praegu olulised.

Kui vaadata Euroopa Parlamendi valimisi, siis sai Tarand 2009. aastal 26340 häält rohkem kui Toomas Hendrik Ilves 2004. aastal, kuid arvestada tuleb ka oluliselt kasvanud valimisaktiivsusega (2004. aastal 26.8%, 2009. aastal 43.9%), mis tähendab, et tema poolt hääletanute osakaal oli tegelikult selgelt väiksem kui Ilvesel. Ilvesele andis 2004. aastal oma hääle 32.8%, Tarandile 2009. aastal 25.8% valimistest osavõtnutest. Kui arvestada, et Ilves kogus 2004. aastal 89.1% SDE kandidaatidele antud häältest ja 2009. aastal oli SDE häältesaak kaks ja pool korda väiksem kui 2004. aastal (protsentuaalselt oli erakonna tulemus isegi enam kui neli korda kehvem), siis võib öelda, et väga suur enamus Ilvesele läinud häältest olid just konkreetselt temale suunatud isikuhääled, mis ei olnud seotud valijate toetusega Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale. Ilves ei olnud protestikandidaat ning tema saavutas oma tulemuse olukorras, kus erakondade kandidaatide nimekirjad olid avatud. Tarand seevastu kandideeris erakondade suletud nimekirjade vastu, rajades sellele vastandumisele kogu oma valimiskampaania. Seetõttu ei ole nende tulemused Euroopa Parlamendi valimistel omavahel eriti hästi võrreldavad, sest 2004. aastal oli olukord teistsugune kui 2009. aastal ning ei ole sugugi kindel, et Tarand oleks kogunud ka siis arvuliselt rohkem hääli kui kogus Ilves. Pealegi on paljude valijate eelistused ajas muutuvad ja toetus Euroopa Parlamendi valimistel ei tähenda automaatselt seda, et inimesed oleksid valmis valima sama kandidaadi Eesti Vabariigi presidendiks, sest erinevatel valimistel võivad valijate kaalutlused olla väga erinevad.

Rahva toetust ühele või teisele kandidaadile aitavad selgitada palju paremini küsitlused, mis puudutavad neid konkreetseid valimisi. Veebiküsitluste kohaselt eelistab enamik Postimehe lugejatest Ilvese jätkamist, enamik Delfi lugejatest Tarandi valimist ja suurim osa Terve Mõistuse Sündikaadi lugejatest ei toeta neist kumbagi, vaid soovib näha mõnda kolmandat kandidaati. Need tulemused vastavad üldiselt ka enam-vähem nimetatud kanalite veergudel väljendatud hoiakutele ja arvamustele, kuid ei ütle midagi rahva kui terviku eelistuste kohta. Viimastest annavad parema ettekujutuse need põhjalikumad arvamusuuringud, mille esimesed tulemused – mõnele üllatavad, mõnele mitte – peaksid jõudma nüüd varsti ka avalikkuse ette, andes muu hulgas vastuse käesoleva postituse pealkirjas tõstatatud küsimusele.

VEIKO RÄMMEL: PÕLISSOOMLASTE POPULAARSUS KASVAB!

Alltoodud uudis on ka enam kui loogiline. Tänase seisuga on Põlissoomlased ainsad, kes Soomes oma sõna peavad ja aadetele truuks on jäänud ega ei vahetanud aateid päevapoliitiliselt võimu peenrahaks. Sellega andsid nad signaali, et neile on esmatähtis rahvas ja riik. Jääb vaid loota, et meie siin eestis jõuame ka sama kaugele.

Põlissoomlased kerkisid Soome menukaimaks parteiks

(9)

30.06.2011 14:45

Kommenteeri | Prindi

Põlissoomlaste populaarsus Soomes üha suureneb, YLE uudiste tellitud küsitluse järgi toetas parteid juunis 23 protsenti soomlastest. Postimees

VEIKO RÄMMEL: ABSOLUUTNE KORRUPTSIOON TALLINNAS!

PISTISESARVIK

On teada tõsiasi, et igasugune võim korrupeerub. Tallinnas on Keskerakonna absoluutne võim, mis sama lauset jätkates, korrupeerub samuti absoluutselt. Ilmselt ei ole linnavalitsuses ühtegi ametikohta, mis ei oleks täidetud keskpartei liikmega? On avalik saladus, et saamaks linnaametnikuks on Tallinnas eelduseks Keskerakonna liimestaatus.

Täna avalikuks tulnud järjekordne korruptsiooniskandaal on vaid jäämäe veepealne osa, kahjuks. Tegelikkus on kindlasti kordades hullem. Mingisugune revisjonikomisjon ja selle esimees ei suuda asja muuta. Tallinna linnavõim vajab korralikku raputust, nagu muide ka terve Eesti valimis- ja valitsemiskorraldus. Raputust demokraatia taastamiseks. Kuid kesikkonna võim Tallinnas püsib ju ainult muulaste-getoelanike häältel ja see on kasulik ka Toompeale, on keda sõimata ja isiklikelt sigadustelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Omaette põnev on ka linnapea kt ja endise miilitsa Kalle Klandorfi repliik - võib arvata, et on toimunud kuritegu. Kuidas saakski see kuritegelikus koosluses teisiti olla?

www.DELFI.ee

30. juuni 2011 14:50

Foto: Ilmar Saabas

Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjoni esimees Madis Kübar mõistab selgelt hukka Toomas Õispuu pistise võtmise juhtumi.

„Paraku ei üllata korruptsiooni ilmsikstulek Tallinnas enam kedagi. Viimase paari aasta kogemusele tuginedes võib kahjuks väita, et tänase linnavalitsuse ametnike seas tundub korruptiivne käitumine olevat mitte üksik erand vaid väljakujunenud norm,“ lausus Madis Kübar.

Kübar rääkis, et sagedastest korruptsioonijuhtumistest tulenevalt esitab ta revisjonikomisjonile ettepaneku lülitada oma tööplaani täiendav kontrollteema, uurimaks linnavalitsuse ning linnakantselei ametite ja teenistuste tegevust seoses pistise võtmise juhtumitega.

„Soovime saada selgust, kas linna kontrollasutus ehk sisekontrolör on aset leidnud korruptsioonijuhtumitest teinud mingeid järeldusi, et ära hoida ja vähendada võimalikku ametnike kuritegelikku tegevust tulevikus. Kas näiteks Tallinna kommunaalametis ja planeerimise ametis on läbi viidud muudatusi korruptsiooni välistamiseks?“ selgitas Kübar.

Foto: Ester Vaitmaa

Tallinna linnapea kohuseid täitva abilinnapea Kalle Klandorfi kinnitusel teeb Tallinna linn alati koostööd kõikide õiguskaitse organitega ning taunib igasuguseid korruptiivseid tegusid.

"Kehtivate tavade kohaselt ei tohi enne kohtu otsust kedagi süüdi mõista. Arvestades asjaolu, et nii Toomas Õispuu kui ka vandeadvokaat Viktor Kaasik on juhtunut tunnistanud ja sõlminud menetluse käigus prokuröriga kokkuleppe (mis ei ole praeguseks kohtuniku poolt kinnitatud), võib oletada, et on toimunud kuritegu," ütles Klandorf Delfile.

"Igasugune korruptiivne tegu linnaametniku poolt on taunitav! Tallinna linn teeb alati koostööd kõikide õiguskaitse organitega, eriti neil juhtudel kui on tegu korruptsioonikahtlusega ning mõistab need hukka," sõnas linnapea kohusetäitja.

Prokuratuur teatas eile, et Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Toomas Õispuu, kes talvel sai tuntuks Toomas Vitsuti relvaveosaaga osalisena, sai ühe detailplaneeringu läbisurumise eest 10 000 eurot pistist. Pistise andmises kahtlustatakse tuntud vandeadvokaat Viktor Kaasikut.

DE CIVITATE: POPULATSIOONI KONTROLLIMISE TEHNOLOOGIA MUUTUB ÜHA PEENEMAKS

21.06.2011

Alltoodud aadressil on De Civitate lugejal võimalik tutvuda järjekordse "paljutõotava" futuristliku populatsioonikontrolli süsteemiga, mille tähendus on mõtlemisvõime (või pigem julguse) säilitanud isikule mõistetav, ent mille sarnaste tehnologiate plahvatuslik levik on nüüd juba välgukiirusel puhta manipulatsiooni instrumendiks muutuva massimeedia veergudel jätkuvalt olematuks vaikitud.

Sarnaselt rahvastiku telefonipositsioneeringu põhise asukoha jälgimise, internetitoimingute salvestamise (elektrooniline kirjavahetus, sotsiaalmeedia põhine suhtlus, internetiotsingute ajalugu, jne), automaatse näojoonte tuvastusvõimega kaameravõrgustike paigaldamise, internetipanganduse monitooringu, hiiliva kiibistamise jms inimese vabadust ajalooliselt seninägematul tasemel (ent suuresti märkamatult) hävitavate tehnoloogiatega, juurutatakse ka antud süsteemi vaikivalt ning ilma igasuguse avaliku arutluseta läbi anonüümse seadus- ja määrusandluse.

Täpsemalt on uudises kajastatu näol tegemist Ameerika Ühendriikides "terrorismivastase võitluse" eesmärgil (või ettekäändel?) loodud "riikliku julgeoleku osakonna" poolt tellitud ja Massachusetts'i tehnoloogia instituudi allharu "Draper Labsi" poolt loodud sensorisüsteemidega, mille eemärgiks on inimese biosignatuuride (hingamissagedus, kehatemperatuur, silmade pilgutamine jms) jälgimise teel tuvastada, kas andurite poolt jälgimise all olevad isikud on tõenäoliselt sooritamas vägivaldset akti või mitte. Esialgsed testid on uudise autorite poolt tsiteeritud eksperitde sõnul "paljutõotavad" ning süsteem on Ameerika Ühendriikides plaanis esmalt võtta (sarnaselt juba kasutusele võetud röntgenkaameratega - vt lähemalt siit) kasutusele lennujaamades ning avalikes tsoonides, mida nimetatud agentuur arvab vajalikuks "terrorismi" ning "kuritegevuse" ohjamiseks.

Kuigi äsja kasutusele võetud süsteemi sensorite täpsus ei ole kindlasti veel optimaalne ning algoritmidki on suure tõenäosusega robustsed, on tehnoloogia kontsept ennast juba tõestanud ning avab järgnevatel dekaadidel laialdase rakendamise korral perspektiivi ühiskonna tekkeks, kus välistatud on kuritegevus ning... mõistagi ka igasugune (vägivaldne) vastuhakk eksisteerivale võimusüsteemile. Sestap on õnnelik kokkusattumus, et tehnoloogiat rakendatakse esmalt kõige "demokraatlikumates" riikides, kus düstoopilised stsenaariumid on välistatud ning toimub valitsevate jõudude pidev vahetumine vabade valimiste teel, mis on teostatud kodanikkonna poolt, kes on kõrgeima võimu kandjad.

Orwellikku tehnoloogiat käsitleva uudislooga on võimalik tutvuda siin.

TERRA88.COM: VIKTOR KAASIK ANDIS PISTIST?

(30.06.2011) Postimees kirjutab täna Tallinna järjekordsest pistiseskandaalist, milles pistise andmises kahtlustatav on vandeadvokaat Viktor Kaasik, keda Postimees nimetab "tippadvokaadiks". Internetis leidub hulgaliselt viideid Kaasiku juudi päritolu kohta. Nii või naa, 2003. aastal kirjutas Eesti Päevaleht, et Kaasiku nõudel oli Rahva Raamatu raamatupoe rendilepingus punkt, mille järgi oli poel keelatud müüa "rahvastevahelist vaenu õhutavat kirjandust". Ajakirjaniku täpsustavale küsimusele vastas "tippadvokaat" toona: "Pole ju normaalne, et raamatupoes müüakse näiteks endiste SS-laste memuaare..." - Tunnistame, et meil pole SS-laste memuaaride keelajast kahju.
Mainitagu seegi, et need kaks skandaali pole Kaasikul viimase kümne aasta jooksul ainsad. 2004. aastal ehitas ta maja ehituskeeluvööndisse, sellest täpsemalt siit.