Austria parlamendis toimub hääletus euroala tugipaketi üle homme. Nagu Saksamaal, nii on ka seal puhkenud kristlike demokraatide hulgas mäss. Valitsust juhtivad sotsid on aga saanud plaanile roheliste toetuse, mistõttu läheb see ilmselt läbi. Rahvuslik-konservatiivsed erakonnad
Austria Vabaduspartei ning
Austria Tuleviku Alliansshääletavad loomulikult vastu. ATA esimees
Josef Bucher on teinud olukorrast
järgneva selgituse, milles on võetud sisuliselt kokku põhiosa saksakeelses ruumis levinud argumentidest.
Väärad eeldusedNeed finantsnäitajad, mille riik euroga ühinedes esitab, vastavad kindlasti tõele, seetõttu ei ole vaja näha ette mitte mingit võimalust selleks, et arvata välja riik, mis ennast blufitud näitajate abil euroala liikmeks pettis. Seetõttu on Kreeka jätkuvalt euroala liige.
Kui riigil on liikmeks astudes, ilusa ilma ja taganttuulega, rahaasjad korras, siis on need korras terve igaviku. Rahvamajandused, mis on aastakümnete jooksul alati erinevalt arenenud ja oma arenguid seni 3-7 aasta rütmis teatud valuutade devalvatsiooni kaudu tasakaalustanud, arenevad tulevikus üksteisega kooskõlas ainuüksi seetõttu, et vahetuskurss on kahe aasta lõikes stabiilne. Seetõttu ei ole vaja näha ette mitte mingit võimalust selleks, et arvata välja riik, mis oma rahaasju korras ei hoia.
Õnnetus hüüab tullesTuginedes sellisele soovmõtlemisele, vääratele eeldustele loodi euro kui konstruktsioon ilusa ilma jaoks.
Tegelikult on majanduslikud erinevused riikide vahel euro kasutuselevõtust alates mitte vähenenud, vaid suurenenud. Varasemad nõrga rahaga riigid Kreeka, Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal, mis suutsid varem kindlustada enda konkurentsivõime üksnes oma raha devalvatsiooni kaudu, said tunda üha tõsisemaid majandusraskusi: Prantsusmaa ja Itaalia, millel oli varem ekspordiülejääk, väliskaubandus langes järjest suuremasse defitsiiti. Kreeka, Hispaania ja Portugali juba varasemad puudujäägid kasvasid veelgi hullemaks.
Ekspordi kängumise majandusliku mõju kompenseerimiseks asuti pumpama, et stimuleerida sisenõudlust. Euro liiga madalad intressimäärad tekitasid kiusatuse võtta kergekäeliselt laenu. Iirimaal puhusid madalad intressimäärad üles kinnisvaramulli ning Belgia loobus seetõttu oma ülemäärase riigivõla vähendamisest.
Valed retseptidOlgu see tingitud puudulikest teadmistest või soovimatusest tunnistada enda varasemaid vigu, aga euromaja konstruktsioonis esinevaid vigu ei kõrvaldatud, selle asemel üritatakse katuses suurenevat auku paigata järjest enama rahaga.
Võlgade vastu võideldakse veel suuremate võlgadega. Valitsused teavad väga hästi, et see ei ole mingi lahendus, aga nad loodavad võita aega ning arvavad, et aja jooksul laheneb see probleem kuidagi iseenesest.
Motoks on võita iga hinna eest aega. Vahendite valimisel ei peenutseta.
Isikliku vastutuse põhimõte on visatud üle parda, eurolepingu tingimusi, mille kohaselt ükski riik ei tohi olla rahaliselt teise haardes, rikutakse. Ja need, kes on majandanud paremini, peavad sööma nüüd ära nende supi, kes on majandanud halvasti. On täiesti selge, et see isikliku vastutuse kaotamine viib veel suurema vastutustundetuseni nende kurikuulsate defitsiidiga patustajate poolt.
Euroopa Keskpank trükib raha, et finantseerida defitsiidiga patustajate riigivõlgasid. Raudne reegel keskpanga sõltumatusest on murtud. Tagajärjeks on kasvav inflatsioon ja riigipanga destabiliseerumine.
Järgmiseks sammuks sellel eksiteel saavad eurovõlakirjad: kõik maksavad kõigi võlgade eest. Järgneb veelgi suurem vastutustundetus defitsiidiga patustajate poolt. Majanduslikult veel terveid riike koormatakse aina enam – seni kuni need ise võlgade all kokku kukuvad. Kes päästab päästjad?
Veel üheks ettepanekuks on nn. Euroopa majandusvalitsus. Ühine majandus-, rahandus- ja palgapoliitika peaks tasandama majanduslikud erinevused riikide vahel. See tähendaks riiklikust suveräänsusest loobumist, Austria oleks veel vaid üks euroimpeeriumi provints ning sotsiaalpartnerid peaksid andma palgapoliitika enda pädevusest ära kesksele palgaametile. See ei puudutaks siis aga enam üksnes erinevuste tasandamist liikmesriikide vahel, sest me kõik osaleme karmis globaalses konkurentsis, eriti Aasia ja Ameerikaga. Kuna peaaegu keegi sellist radikaalset tsentraliseerimist ei soovi, siis räägitakse sageli liikmete majanduspoliitika vabatahtlikust koordineerimisest, mida arutataks iga poole aasta tagant toimuvatel kohtumistel. Selge on see, et sellised lõdvad, poole aasta tagant toimuvad jutuajamised, kohvi ja küpsistega, majanduspoliitika teemal ei eemaldaks majanduslikke erinevusi.
Inflatsioon – jõhker sundvõõrandamineAusterlased ja sakslased kaotasid möödunud sajandi 30-ndatel hüperinflatsiooni tõttu oma säästud. Kui pärast Teist maailmasõda võeti uuesti kasutusele šilling ja Saksa mark, siis seadsid riigipangad endale ühe suure eesmärgi: inflatsiooni tohib lubada vaid teatud kitsastes piirides, raha stabiilsus ja väärtus peavad olema tagatud.
Me olime valmis vahetama oma šillingi euro vastu alles siis ja üksnes seetõttu, et meile lubati, et euro saab olema sama tugev ja stabiilne nagu šilling.
Kindlustamaks seda, et Euroopa Keskpank on sõltumatu ja vastutab vaid raha väärtuse tagamise eest, keelati sellel raha trükkimine riikide võlakirjade ostmiseks. Tänaseks (2011. aasta augusti seisuga) on Euroopa Keskpank aga ostnud Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugali ja Iirimaa võlakirjasid kokku üheksakümne kuue miljardi euro eest.
EnEuroopa Keskpank on ületanud inflatsioonile seatud kaheprotsendilise piirangu (mis tähendas, et raha võis kaotada aasta jooksul maksimaalselt 2% oma väärtusest).
Raha trükkimine riikide võlakirjade ostmiseks on inflatsiooni kiiresti suurendanud: alates 2011. aasta veebruarist on inflatsioon olnud igal kuul kõrgem kui 3%, juulis saavutas see rekordkõrguse 3.5%. Siin tuleb märkida, et see 3.5% väljendub ka tarbijahinnaindeksis. Kui vaadata teisi Austria statistikaameti kogutavaid näitajaid, siis on see isegi kõrgem. Näiteks selle väikese indeksi puhul, mis näitab pere iganädalast ostukorvi, oli see juulis 6.9%.
Samal ajal tagavad madalal hoitavad intressid selle, et säästude pealt teenitav raha on nüüd märksa väiksem kui inflatsioon. Tulemuseks on see, et säästetud raha väärtus järjest kahaneb. See on säästude jõhker sundvõõrandamine.
Kes peaks kelle eest maksma?Maksukoormus on muutunud Austrias väljakannatamatuks. Maksukoormus on juba 45% SKP-st, nii suur ei ole see peaaegu üheski teises Euroopa riigis.
Vaatamata sellisele äärmiselt kõrgele maksukoormusele on Austria kogunud juba kokku ka tohutu võlamäe. Keskvalitsuse, liidumaade, omavalitsuste, ettevõtete nagu Austria Riigiraudtee, ASFINAG ja BIG koguvõlg ulatub juba kahesaja viiekümne miljardi euroni. Föderaalvalitsuse võlapoliitika on suurendanud Austria võlakoormat igal aastal mitmete miljardite eurode võrra.
Austerlased peavad maksma nende võlgade tõttu igal aastal ümmarguselt 30 miljardit eurot intressideks ja tagasimakseteks (see on peaaegu pool igal aastal tulumaksuga kogutavast rahast). Föderaalvalitsuse poolt võetud kohustused on 2004. aastast kahekordistunud toonaselt 59-lt tänasele 117-le miljardile eurole.
Valitsuspoliitikud leiavad, et Austria peaks olema siiski solidaarne ja kandma jooksvalt üle miljardeid nendele väga-väga-vaestele euromaadele, mis on majanduslikult lihtsalt liiga nõrgad selleks, et kuuluda rahaliitu.
Selle ülekandeliidu moodustamine lööks rahaliselt viimase naela Austria kirstu. Austrial on juba küllalt raskusi omaenda võlgadega. Austerlased on maksnud juba piisavalt!
Euro – kes seda tahab?Ilma reformideta veab see ebaõnnestunult konstrueeritud euro lõpuks alati viltu. Sisuliselt pankrotistunud riigid ei taha eurost loobuda. Nemad jätavad ennast meie hoolde. Koormus üha kasvab ja kasvab, euro langeb üha enam pöörisesse.
Ei ole mingi ime, et sellised Euroopa Liidu riigid nagu Rootsi, Taani, Tšehhi ja Poola, millel on terve majandus, riigil korras rahaasjad ja kindel raha, enam isegi ei mõtle selle peale, et minna üle haigele eurole. Alles siis, kui need riigid mis eurot põhja tirivad on rahaliidust lahkunud, on need riigid mis eurot tugevdaksid valmis liituma.
Meil on olemas lahendus!Üle jääb vaid üks: tagasipöördumine algsete lepingute ja isikliku vastutuse põhimõtte juurde: ainult siis, kui iga riik peab vastutama omaenda võlgade eest, on olemas võimalus, et käitutakse vastutustundlikult. Ei tohi toimuda mingit ülekandmist teistele riikidele, ei otseste maksete, laenude, garantiide ega eurovõlakirjade vormis. Riigi pankroti korral ei tohi Euroopa Keskpank asjaomaste riikide pankasid enam refinantseerida. Enda pankade kokkuvarisemise ärahoidmiseks peaks pankrotis riik võtma seega kasutusele oma raha. Nii vabaneks euro viimaks nendest pankrotistunud riikidest, mis ei suuda muutuda. Sellised riigid ei astuks rahaliidust välja vabatahtlikult, seetõttu tuleks neid sel moel selleks sundida.
Rahaliit tuleb jagada kaheks: ainult see, kellel on näidata ette tugev majandus ja korras rahaasjad, võib "tugeva euro tsooni" jääda. Nõrgemad riigid saavad moodustada üheskoos "lahja euro" või võtta kasutusele oma rahvusvaluuta.
Euroopa Keskpank peab seadma taas esiplaanile inflatsiooniga võitlemise ega tohi osta seetõttu mingeid riikide võlakirjasid.
Pädevuste loovutamine Euroopa Liidule või lausa eurotsooni keskvalitsuse moodustamine, mis kontrollib provintsideks alandatud liikmesriikide rahaasju ja palgapoliitikat, on täiesti vastuvõetamatu. Euroopa Liit peab jääma suveräänsete riikide ühenduseks.
Riiklik pankrot võib viia selliste pankade pankrotistumiseni, mis on teinud vigu, ostnud liiga palju suure riskiga võlakirjasid. Šveitsi eeskujul peaks Austria töötama seetõttu välja oma pankade pankrotiseaduse, et piirata suurpankade pankrotistumise makromajanduslikku mõju. Veelgi enam, ennetava meetmena tuleks eraldada hoiuste ja laenudega tegelemine pankades riskiinvesteeringutest (nii nagu see oli tehtud Ameerika Ühendriikides pärast 30-ndate finantskriisi kuni aastani 1999).
Allikas:
http://infopartisan.blogspot.com/
Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei. Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.
