Iirimaa järgmiseks presidendiks valiti sotsiaaldemokraatliku Tööpartei kandidaat Michael D. Higgins, 70-aastane veteranpoliitik, kes on olnud varem kultuuriminister ning tuntud selle poolest, et on seisnud inimõiguste eest laias maailmas, kritiseerides seejuures teravalt ka USA valitsusi.
Juba enne tegevpoliitikasse sukeldumist töötas ta politoloogia ja sotsioloogia õppejõuna, räägib iiri keelt ning on tuntud ka luuletajana.
Higginsi valimiskampaaniat iseloomustas vaoshoitus, hoidumine teiste ründamisest. Kui vastased seadsid tema vanuse tõttu kahtluse alla mehe võimekuse täita presidendi ametikohuseid, siis märkis ta, et nad tegelevad ealise diskrimineerimisega.
Valimiseelsed küsitlused olid väga kõikuvad, ennustades kord ühe, siis teise kandidaadi võitu, kuid näidates ühtlasi seda, et valijate jaoks oli kõige olulisem omadus, mida nad valiku tegemisel silmas pidasid – ausus/ausameelsus.
Higginsi olek või stiil on lihtne, kuid samas elegantne, inteligentne, asjalik. Temas puudub ülespuhutus, kuid on tunda kirge, soojust, armastust oma maa ja rahva vastu.
Lühidalt: sisuliselt THI antipood.
Higgins lubas juba enne valimisi, et ta ei ütle presidendina lahti oma senistest vaadetest. Pärast valimisi tänas ta kõiki teisi kandidaate ja märkis, et ka mitmed nende ideed olid päris nutikad ning väärivad kindlasti teostamist.
Oma presidentuurist kavatseb ta teha ümberkujundava üleminekuaja.
Iirimaa on parlamentaarne vabariik, kus riigipea täita on peamiselt esindusroll, kuid presidendi valib seal otse loomulikult rahvas – nagu enamikes sellistes Euroopa Liidu liikmesriikides (välja arvatud näiteks Eestis), mille riigipeaks ei ole monarh.
Kandidaate oli seatud üles seitse. Iga valija sai märkida sedelile oma eelistused numbritega 1-7, aga võis märkida ka ainult esimese eelistuse või nii mitu kui vajalikuks pidas.
Valimisaktiivsus tuli 56.11% ning esimesed eelistused jagunesid järgmiselt: 39.6% Higgins, 28.5% Seán Gallagher, 13.7% Martin McGuinness, 6.4% Gay Mitchell, 6.2% David Norris, 2.9% Dana Rosemary Scallon, 2.7% Mary Davis.
Kuna järgmised eelistused on alles lugemisel, siis ei ole lõplik tulemus veel päris selge, kuid võitjas enam kahtlust ei ole.
Gallagheri kampaania jooksis karidele
Teiseks jäänud Seán Gallagher on tuntud ettevõtja, kes astus üles sõltumatu kandidaadina, kuid kuulus veel käesoleva aasta algupoolel Iiri Vabariigi traditsioonilise võimuerakonna, Reformierakonna sõsarpartei Fianna Fáil juhatusse, kust ta ise tagasi astus.
Gallagher kandideeris sõltumatuna, kuid taotles enda sõltumatule kandidatuurile esialgu siiski ka oma senise koduerakonna toetust.
Fianna Fáil, mille ridadest on pärit ka nüüd teise ametiaja järel ametist lahkuv president Mary McAleese, otsustas, et esmakordselt oma erakonna ajaloos, mis ulatub vabariigi algusaegadesse, ei sea nad presidendivalimisel üles oma kandidaati, kuid ei toeta samas erakonnana ka ühtegi neist, kes kandideerivad.
Oma valimiskampaaniat ametlikult alustades distantseerus Gallagher selle peale senisest koduerakonnast ning hakkas rääkima, et ta jälestas paljusid nendest otsustest, mis selle juhitud valitsused langetasid – süüdistas juhtkonda realiikmetest kaugenemises.
Liberaalist populist saavutas selle, et vähem kui nädal enne valimisi ennustasid küsitlused tema võitu (pakkudes talle sama tulemust, mille sai nüüd tegelikult Higgins), kuid seejärel lahvatasid mitmed temaga seotud rahaskandaalid ning Gallagher jäi alla ka järgnenud raadio- ja teledebattides, mistõttu tema edumaa haihtus.
Sinn Féin tegi eduka valimisdebüüdi
Esmakordsealt seadis presidendivalimistel oma kandidaadi üles vasakrahvuslik Sinn Féin, mis on mujal maailmas laiemalt tuntud kui ükski teine iirlaste erakond tänu sellele, et taotleb Põhja-Iirimaa ühendamist Iiri Vabariigiga.
Sinn Féini kandidaat Martin McGuinness, kes tuli kolmandaks, erines ülejäänutest ka selle poolest, et ei saanud ise valida, sest elab Põhja-Iirimaal ega oma seega sissekirjutust Iiri Vabariigis, mille elanik tuleb hääleõiguse saamiseks olla – kandideerimiseks piisab lihtsalt kodakondsusest.
McGuinness oli Põhja-Iirimaa asepeaminister, kuid taandus sellelt ametipostilt, et osaleda Iirimaa presidendivalimistel.
Tegemist on muidugi kunagise IRA võitlejaga, kes on seda ka uhkusega kohtus kuulutanud ("Me oleme võidelnud oma rahva tapmise vastu..."), mistõttu nõuti temalt nüüd aru mitmete IRA veretööde kohta. Tema ise soovitas hinnata ennast oma rolli järgi rahuprotsessis, mitte sellele eelnenud vastasseisus.
McGuinness oli see, kes Gallagheri viimases teledebatis põrmustas ja tema rahaskandaale edukalt lõkkele puhus.
Eurosaadik kukkus haledalt läbi
Neljandaks jäi eurosaadik Gay Mitchell, kelle koduerakond Fine Gael on osa Euroopa Liitu valitsevast Euroopa Rahvaparteist, kuhu Eestist kuulub Isamaa ja Res Publica Liit.
Fine Gael sai sel aastal veebruaris parlamendivalimistel 36.1% häältest, tõustes sellega esmakordselt ajaloos suurimaks jõuks parlamendis ning tõrjudes võimult seal pikalt olnud Fianna Fáili. Peaministriks saanud Enda Kenny nimetas seda siis "demokraatlikuks revolutsiooniks" ning erakonna reiting on küsitluste kohaselt jätkuvalt sama, kuid nende presidendikandidaadi häältesaak tuli ligi kuus korda väiksem.
Millega on seletatav selline anomaalia?
Ilmselt suuresti sellega, et Mitchell ja Iirimaa populaarne peaminister Kenny on erakonna sisemises võimuvõitluses vanad vastased, kes on läinud vastakuti ka sellele juhi valimisel, ning Kenny suutis Iiri ajakirjanduse sõnul "vaevu varjata enda pettumust", kui erakonna presidendikandidaadiks valiti Mitchell – pärast seda kui mitmed teised, kes osutunuks nüüd valimistel tõenäoliselt edukamateks, olid sellest aust keeldunud.
Mitchelli saamisel presidendiks võinuks tõenäoliselt tekkida pingeid presidendi suhetes valitsusega – seda mitte vaatamata, vaid hoopis selle tõttu, et ta kuulub peaministriga samasse erakonda, sest tegemist on vanade rivaalidega erakonna sees.
Tööpartei on valitsuses väiksem partner ja Higgins ilmselt oma poliitilise karjääri lõpusirgel. Näib, et iirlased tegid praegu võimalikest valikutest kokkuvõttes parima, mis tasakaalustab jõudude vahekorda, tagades samas riigi juhtimisel konstruktiivse koostöö.
Juba enne tegevpoliitikasse sukeldumist töötas ta politoloogia ja sotsioloogia õppejõuna, räägib iiri keelt ning on tuntud ka luuletajana.
Higginsi valimiskampaaniat iseloomustas vaoshoitus, hoidumine teiste ründamisest. Kui vastased seadsid tema vanuse tõttu kahtluse alla mehe võimekuse täita presidendi ametikohuseid, siis märkis ta, et nad tegelevad ealise diskrimineerimisega.
Valimiseelsed küsitlused olid väga kõikuvad, ennustades kord ühe, siis teise kandidaadi võitu, kuid näidates ühtlasi seda, et valijate jaoks oli kõige olulisem omadus, mida nad valiku tegemisel silmas pidasid – ausus/ausameelsus.
Higginsi olek või stiil on lihtne, kuid samas elegantne, inteligentne, asjalik. Temas puudub ülespuhutus, kuid on tunda kirge, soojust, armastust oma maa ja rahva vastu.
Lühidalt: sisuliselt THI antipood.
Higgins lubas juba enne valimisi, et ta ei ütle presidendina lahti oma senistest vaadetest. Pärast valimisi tänas ta kõiki teisi kandidaate ja märkis, et ka mitmed nende ideed olid päris nutikad ning väärivad kindlasti teostamist.
Oma presidentuurist kavatseb ta teha ümberkujundava üleminekuaja.
Iirimaa on parlamentaarne vabariik, kus riigipea täita on peamiselt esindusroll, kuid presidendi valib seal otse loomulikult rahvas – nagu enamikes sellistes Euroopa Liidu liikmesriikides (välja arvatud näiteks Eestis), mille riigipeaks ei ole monarh.
Kandidaate oli seatud üles seitse. Iga valija sai märkida sedelile oma eelistused numbritega 1-7, aga võis märkida ka ainult esimese eelistuse või nii mitu kui vajalikuks pidas.
Valimisaktiivsus tuli 56.11% ning esimesed eelistused jagunesid järgmiselt: 39.6% Higgins, 28.5% Seán Gallagher, 13.7% Martin McGuinness, 6.4% Gay Mitchell, 6.2% David Norris, 2.9% Dana Rosemary Scallon, 2.7% Mary Davis.
Kuna järgmised eelistused on alles lugemisel, siis ei ole lõplik tulemus veel päris selge, kuid võitjas enam kahtlust ei ole.
Gallagheri kampaania jooksis karidele
Teiseks jäänud Seán Gallagher on tuntud ettevõtja, kes astus üles sõltumatu kandidaadina, kuid kuulus veel käesoleva aasta algupoolel Iiri Vabariigi traditsioonilise võimuerakonna, Reformierakonna sõsarpartei Fianna Fáil juhatusse, kust ta ise tagasi astus.
Gallagher kandideeris sõltumatuna, kuid taotles enda sõltumatule kandidatuurile esialgu siiski ka oma senise koduerakonna toetust.
Fianna Fáil, mille ridadest on pärit ka nüüd teise ametiaja järel ametist lahkuv president Mary McAleese, otsustas, et esmakordselt oma erakonna ajaloos, mis ulatub vabariigi algusaegadesse, ei sea nad presidendivalimisel üles oma kandidaati, kuid ei toeta samas erakonnana ka ühtegi neist, kes kandideerivad.
Oma valimiskampaaniat ametlikult alustades distantseerus Gallagher selle peale senisest koduerakonnast ning hakkas rääkima, et ta jälestas paljusid nendest otsustest, mis selle juhitud valitsused langetasid – süüdistas juhtkonda realiikmetest kaugenemises.
Liberaalist populist saavutas selle, et vähem kui nädal enne valimisi ennustasid küsitlused tema võitu (pakkudes talle sama tulemust, mille sai nüüd tegelikult Higgins), kuid seejärel lahvatasid mitmed temaga seotud rahaskandaalid ning Gallagher jäi alla ka järgnenud raadio- ja teledebattides, mistõttu tema edumaa haihtus.
Sinn Féin tegi eduka valimisdebüüdi
Esmakordsealt seadis presidendivalimistel oma kandidaadi üles vasakrahvuslik Sinn Féin, mis on mujal maailmas laiemalt tuntud kui ükski teine iirlaste erakond tänu sellele, et taotleb Põhja-Iirimaa ühendamist Iiri Vabariigiga.
Sinn Féini kandidaat Martin McGuinness, kes tuli kolmandaks, erines ülejäänutest ka selle poolest, et ei saanud ise valida, sest elab Põhja-Iirimaal ega oma seega sissekirjutust Iiri Vabariigis, mille elanik tuleb hääleõiguse saamiseks olla – kandideerimiseks piisab lihtsalt kodakondsusest.
McGuinness oli Põhja-Iirimaa asepeaminister, kuid taandus sellelt ametipostilt, et osaleda Iirimaa presidendivalimistel.
Tegemist on muidugi kunagise IRA võitlejaga, kes on seda ka uhkusega kohtus kuulutanud ("Me oleme võidelnud oma rahva tapmise vastu..."), mistõttu nõuti temalt nüüd aru mitmete IRA veretööde kohta. Tema ise soovitas hinnata ennast oma rolli järgi rahuprotsessis, mitte sellele eelnenud vastasseisus.
McGuinness oli see, kes Gallagheri viimases teledebatis põrmustas ja tema rahaskandaale edukalt lõkkele puhus.
Eurosaadik kukkus haledalt läbi
Neljandaks jäi eurosaadik Gay Mitchell, kelle koduerakond Fine Gael on osa Euroopa Liitu valitsevast Euroopa Rahvaparteist, kuhu Eestist kuulub Isamaa ja Res Publica Liit.
Fine Gael sai sel aastal veebruaris parlamendivalimistel 36.1% häältest, tõustes sellega esmakordselt ajaloos suurimaks jõuks parlamendis ning tõrjudes võimult seal pikalt olnud Fianna Fáili. Peaministriks saanud Enda Kenny nimetas seda siis "demokraatlikuks revolutsiooniks" ning erakonna reiting on küsitluste kohaselt jätkuvalt sama, kuid nende presidendikandidaadi häältesaak tuli ligi kuus korda väiksem.
Millega on seletatav selline anomaalia?
Ilmselt suuresti sellega, et Mitchell ja Iirimaa populaarne peaminister Kenny on erakonna sisemises võimuvõitluses vanad vastased, kes on läinud vastakuti ka sellele juhi valimisel, ning Kenny suutis Iiri ajakirjanduse sõnul "vaevu varjata enda pettumust", kui erakonna presidendikandidaadiks valiti Mitchell – pärast seda kui mitmed teised, kes osutunuks nüüd valimistel tõenäoliselt edukamateks, olid sellest aust keeldunud.
Mitchelli saamisel presidendiks võinuks tõenäoliselt tekkida pingeid presidendi suhetes valitsusega – seda mitte vaatamata, vaid hoopis selle tõttu, et ta kuulub peaministriga samasse erakonda, sest tegemist on vanade rivaalidega erakonna sees.
Tööpartei on valitsuses väiksem partner ja Higgins ilmselt oma poliitilise karjääri lõpusirgel. Näib, et iirlased tegid praegu võimalikest valikutest kokkuvõttes parima, mis tasakaalustab jõudude vahekorda, tagades samas riigi juhtimisel konstruktiivse koostöö.
„Tänades ja tunnustades tema panust Eesti kaitseväe taasloomisel ... palun, et ta oma kogemusi rakendaks nüüdsest peale riigikaitseakadeemia ühe juhina meie noorte ohvitseride koolitamisel.“
