Septembris pidanuks
Правое дело kongressil kinnitatama manifesti
"Võim – see oleme meie ise" esimene versioon, mille Prohhorov & Co. oli erakonna tarbeks koostanud. Manifesti oli kavas kasutada nn. avatud programmina, mida valimiskampaania ajal saadavale tagasisidele tuginedes jooksvalt täiendatakse (sellise lähenemise tõsistest puudustest
on olnud siin varem juttu seoses Läti rahvuslaste sarnase eksperimendiga), aga
eile väljatoodud asjaoludest tulenevalt see plaan nurjus. Kui see oleks õnnestunud, siis oleksin avaldanud siin järjejutuna kogu selle manifesti, aga et see ebaõnnestus, siis on toodud järgnevalt vaid sissejuhatav osa, mis annab pildi asjade tänasest seisust.
Kes me oleme ja kuhu lähemeSadu aastaid on meie maa suurte saavutuste eest makstud meie rahva inimvõimete ülemäärase pingutamise, tohutute ohvrite ja kangelaslikkusega. Aga kõigi nende sadade aastate jooksul ei olnud inimene kunagi riigi- ja võimusüsteemi eesmärgiks. Tema oli vaid selle vahendiks. Seetõttu järgnesid võitudele vältimatult hävingud. Kakskümmend aastat tagasi muutus olukord esimest korda kardinaalselt. Meist sai tõeline vabariik. Meie – uue Venemaa uued inimesed. Kogu vastutus meie tuleviku eest on nüüd meie endi kätes. Kas suudame panna kodaniku ühiskondliku karkassi keskmesse? Kas suudame teha tõeliselt humanitaarse rahvusliku projekti oma ellujäämise ja konkurentsivõime aluseks? Me peame seda tegema. See on meie ainus võimalus.
Me ei ole rahulTotaalne allakäik ähvardab riigi lagunemisegaMeie – Venemaa kodanikud, ei kujutle enda tulevikku väljaspool oma riiki. Me oleme asjatundjad oma erialadel. Kõik, kes oskavad ja tahavad teha tööd. Kõik, kes elasid üle 1990-ndad ega langenud koomasse 2000-ndatel. Meie ei ole riigist lahkunud ega taha lahkuda.
Meie – Venemaa kodanikud, ja me ei ole rahul. Me tulime kokku mitte valimiste, vaid ühise asja pärast. Meie vabariik on hädaohus. Meil lasub külma sõja kaotajate koorem. Meie tööstus, relvajõud, kool ja tervis on laostunud. Meil ei ole sääste vanaduspõlveks – neid ei ole kusagilt ega millestki koguda. Meie loodusvaradega makstakse kinni tšinovnikute luksus ning meie riigi sääste kasutatakse laenude andmiseks välisriikide valitsustele, mitte omaenda riigi heaks. Meie tungi paremale elule, loovusele, vabale tööle enda ja oma riigi hüvanguks, surutakse maha. Me töötame ja toidame ennast ja oma perekonda mitte tänu meie riigile, vaid selle kiuste. Kolmandik noortest unistab minekust piiri taha, sest ei näe võimalusi ametialaseks ja ühiskondlikuks edenemiseks. Meil ei tohi praktikas mitte midagi, kuigi sõnades on midagi veel lubatud. Seadus ei toimi, seda asendavad omavoli ja kafkalik riigiaparaat. Riik on vaenulik omaenda rahva suhtes. Propagandaga surutakse meile peale võõrandumist, kõigi sõda kõigi vastu, tahumatust ja tarbimisreligiooni. Samas ei tooda me ise peaaegu mitte midagi. Väljaspool suurlinnasid on kehtestatud feodaalkord. Vana tootmissüsteem on aegunud ja laguneb, uus eksisteerib, kuid peamiselt vaid vitriinitäiteks. Täna toob raha sisse ainult nafta ja gaasi müümine. Tänu Leonid Iljitš Brežnevile ja nõukogude geopoliitilisele projektile naftagaasiga. Tänud stagnatsioonile, ja tervitusi talle stabiliseerumisest! Riigiaparaadi kõrgema ladviku, mis kaldub enese isiklikule rikastamisele, poolt tehtud panus riiklikule monopolile koos kogu ülejäänud majanduse jätmisega vähem privilegeeritud riigiaparaadi meelevalda viib selleni, et pöördutakse stiihiliselt tagasi nõukogudelikku minevikku. Kuid see on farss ja paroodia Nõukogude Liidust, imitatsioon selle plaanimajandusest, fiktiiv-demonstratiivne tegevus. See kõik tapab meid. Meid jääb üha vähemaks – miljoni jagu igal aastal. Aeg töötab meie vastu. Me ei tea, kui kaua aega meile on jäänud.
Me maksime kauaoodatud poliitiliste ja majanduslike vabaduste eest riigi kokkuvarisemisega. Kõike on jäänud vähemaks – inimesi, maad, suveräänsust, turgu. Paljud endise Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järeltulijad üritavad nüüd meie maal raha teha, aga nad ei ela enam siin. Teravneb rahvusküsimus, mis kujutab endast alati teiste sotsiaalsete probleemide – vaesuse, korruptsiooni, ebaausa konkurentsi – ilmingut. Probleemide, mida ei saa lahendada nõrk riik.
Selline on reformide hind.
Autoritaarne võim pöördub tagasiAutoritaarne võim üritab pöörduda alati tagasi rahvusliku päästmise ja ellujäämise loosungi all.
1993. aastal avasime me kahuritule Ülemnõukogu pihta selle nimel, et teha lõpp sisekonfliktile ja hoida kodurahu. Meie ise tahtsime ühtset tugevat võimu ning korra jaluleseadmist. 2000-ndatel on presidentaalne võim omandanud palju monarhistlikke jooni, konstitutsioon seab selle sisuliselt kõrgemale seadusandlikust, täidesaatvast ja kohtuvõimust. Meie parlament – "see ei ole koht diskussioonideks" – on täna poliitilise monopoli, valitsuse otsuste "kummitempel". Samal ajal ei sõltu temast mitte midagi, tal ei ole omaenda tegelikke õigusi. Kõik see – oma viga, meie ise tahtsime seda. Seetõttu tuleb rahulolematu olla, eelkõige, iseendaga.
Täna on ainus riigis reaalselt eksisteeriv võim – presidendi võim. Seda on liiga vähe sellise suure riigi jaoks nagu Venemaa. Selle võimu formaalse ja mitteformaalse suurendamise piirid on juba käes. Oleme pöördunud tagasi minevikku, 20. sajandi alguse olukorda. Jah, president võib vahetada ühe tšinovniku teise vastu. Aga ta ei saa vahetada välja kõiki ega saa asuda tegutsema nii, nagu peab vajalikuks – riigi ja rahva hüvanguks. Jah, seadusi on üha rohkem ja rohkem. Aga kes kirjutab meie riigis seadusi? Seesama tšinovnik.
Tänane võim on sunnitud toetuma vastutustundetu bürokraatia, mis täidab oma taskuid, isiklikule lojaalsusele. Meie riigi jõuetus, selle ükskõiksus inimeste suhtes, korruptsioon üldisemalt on tingitud peamiselt – võimu puudumisest. Ja paljud tahavad taas "tugevat kätt", näevad selles ainsat vahendit elementaarse korra jaluleseadmiseks. Aga ei anta endale aru, et "võim" selles ainsas "käes" on ammu ära kulunud.
Kümned tuhanded jõhkrad kuriteod meie ühise heaolu ja üksikisikute vastu jäävad täna karistuseta. Presidendi võimust ei piisa selleks, et kaitsta meie majandusruumi ning lasta kasvada uuel, kaasaegsel majandusel, iseseisvatel ja vabadel inimestel. Sellest võimust üksi jääb uue Venemaa projekti jaoks väheks. Võime peab olema palju. Just seetõttu läheme me võimule.
Meil on vaja mitte kahte kompetentset juhti, kes otsustavad omavahel kuidas riik peab elama ja kellest saab järgmine peakonsul, vaid tuhandeid vastutustundlikke ning rahvalt saadud volitustega juhte, keda saab oma postidelt regulaarselt tagasi kutsuda. Vastasel korral jääb meie riigi karkass liiga nõrgaks. Meie enda ajalugu on tõestanud seda rohkem kui korra.
------------------------------------------------
Prohhorov & Co. positsioneerus mitte opositsiooni, vaid alternatiivse võimuna, üritades võita nii erakonnas
Ühtne Venemaa pettunud parempoolsete, keskklassi toetust. Nende plaanist muuta Venemaa maailma kõige vabamaks riigiks ei hakka siin pikemalt kirjutama, sest see ei oma nende valimiste kontekstis enam tähtsust.
* * *Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur Kaarel Kaas vadistas eile Eesti Rahvusringhäälingu eetris üleoleva põlgusega, et "isegi ju kuulus demokraatiameelne, väga mõjukas Vene blogger Aleksandr [tegelikult küll Aleksei, aga selline pisiasi ei oma Eesti "ekspertidele Venemaa alal" ilmselt tähtsust] Navalnõ oli selle [Vene] marsi eesrinnas. Ja, noh, selle mustasajaliste, punapruunide ja kogu selle kamba kantud üks loosung, mis on sügavalt ksenofoobne oma allhoovuselt ja mille sisu on see, et aitab Kaukaasia toitmisest, sellele tegelikult kirjutab alla suurem osa ka Vene niiöelda sellest tsiviliseeritud keskklassist, kes Putinit silmaotsaski ei salli. Nii et tumedad tungid seal nagu pinnakihi all on mõnevõrra hirmutavad potentsiaalses plaanis."
Nüüd on siis kohaliku autoritaarsele liberalismile rajatud režiimi propagandistid, kelle kogu funktsiooniks ongi õhutada hirmu ja vihkamist, jõudnud oma äärmuslikus russofoobias juba nii kaugele, et leitakse, et Venemaa ei tohi loobuda Kaukaasiast ja inimesed, kelle arvates Kadõrovi ja teiste temasuguste rahaga ülepuistamine on ebamoraalne, kujutavad endast ksenofoobe. See, et paljudel venelastel on kõrini sellest, et nende riik peab ülal inimesi, kes korraldavad Moskvas mitte üksnes ajakirjanike tapmisi, ei mahu meie suurtele ekspertidele nähtavasti lihtsalt pähe.
Vaata kaPoliitilisest olukorrast Venemaal
Riigikogu istungite ülekannetest jäi kõrva, et Laidoneri muuseumi eelarve kasvab pea 8000%. Vaimustav! Ajaloo väärtustamine on kindlasti oluline, sest sellele on rajatud meie olevik, millest lähtub tulevik. Aga kas see on tõesti nii pakiline, et seda ei saaks kuidagi lükata edasi aega, mil riigieelarve on jõudnud tasakaalu?
