Saada sõbrale
Kaitseministeeriumi kava esitada kevadel Riigikogu menetlusse eelnõu, mis näeb ette tunnistada Teise maailmasõja ajal Punaarmee vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks, on tekitanud suuri eriarvamusi, kutsunud esile vastakaid reaktsioone, äratanud rahvusvahelist tähelepanu. Taas on alanud ägedad dispuudid, lõputud vaidlused, mis oleksid aga olemata, kuid need mehed oleksid võidelnud Eesti vormis. Sel juhul oleks kõik selge ega oleks enam mingit küsimust, kas nad tunnistada vabadusvõitlejateks või mitte (seda oleks juba ammu tehtud).
Eesti poliitilise eliidi otsus anda 1939. aastal järele NSV Liidu nõudmistele, hoiduda vastupanu osutamisest, viis juba järgmisel aastal selleni, et Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee koosseisu. Kõigest mõned aastad hiljem kutsusid selle sama poliitilise eliidi esindajad (kohati samad isikud, kes olid toetanud baaside lepingu sõlmimist) üles võitlema sissetungivate punaväelaste, sealhulgas eestlaste vastu Saksa vormis.
"Kommunistlikud jõugud on tunginud meie kodumaale, ohustades tõsiselt niihästi rahvast kogu tervikus kui ka igat rahvaliiget üksikult. Suveräänne rahvas kaitseb ennast, olgu see võitlus nii raske kui tahes. Eesti saatus otsustatakse lõplikult rahukonverentsil, kuid meiega ei arvestata küllaldlaselt, kui meie ise, relv käes, ei ole oma saatuse eest võidelnud," kuulutas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee 1944. aasta 1. augustil väljastatud korralduses. "Eesti sõdur rindel on õigel teel. Meie jälgime tema võitlust uhkustundega. Ta on väärikaks järeltulijaks eestluse eest võitlejaile kõikidel aegadel."
"Võitlevat sõdurit rindel ei saa meie jätta üksi. Tema võitlust tuleb jätkata. Siit tuleneb kategooriline käsk: kõik, keda kutsutakse relvade juurde, astugu kõhklemata oma ülesannete täitmisele teiste võitlejate kõrval, sest nüüd on alanud võitlus Eesti olemasolu ja iseseisvuse eest," lisati samas. "Väejooksikuid meie seas ärgu olgu. Ka metsavennad, kes senini on hoidunud kõrvale võitlusest, kuna selguseta oli võitluse poliitiline siht, ka nemad peavad astuma võitlejate ridadesse niipea, kui okupatsioonivõimud kindlustavad nendele karistamatuse senise kõrvalehoidmise eest."
"Vaenlane läheneb kavatsusega meid hävitada. Ta kasutab aga oma propagandas ilusaid sõnu ja ennekuulmatut ülbust: enamlased esinevad rahvuslastena, kõnelevad meie pühast lipust, laulavad rahvuslikke laule ja isegi hümni. See propaganda ei leia eesti rahva seas kõlapinda. Liiga värskelt on veel kõigil meeles mõrvarite teod," märgiti Rahvuskomitee korralduses. "Ärgu leidugu meie seas ka edaspidi kergeusklikke, kes laseks end provotseerida mõtlematutele tegudele, vägivallaaktidele jne. niikaua, kui okupatsiooniväed võitlevad meiega koos meie ühise vaenlase vastu."
"Käimasolev sõda on teravalt esile toonud mitmesuguseid maailmavaateid, mida püütakse võimu ja pealetükkiva propaganda abil ka meie rahvale peale suruda. Meile, eestlastele, on võõras niihästi kommunism kui rahvussotsialism. Rahvuskomitee laseb end juhtida ainult Eesti maa ja rahva huvides. Olgu see iga eestlase juhtmõtteks tema tegudes ja võitluses," selgitati samas.
Eesti sõjaeelse poliitilise eliidi esindajatest koosnenud Rahvuskomitee, mille pinnalt moodustati ka Otto Tiefi valitsus, mille kaudu jätkus Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus, pidi tegutsema Saksa okupatsiooni ajal põranda all. 1944. aastal vahistati Eestis sadu inimesi, keda okupatsioonivõimud kahtlustasid seotuses selle põrandaaluse organisatsiooniga, mitmed hukkusid.
"Kunagi pole Eesti rahvas tunnustanud ega tunnusta ka praegu ei võõrale relvajõule ja terrorile tuginevat nn. "Nõukogude Eesti Valitsust" ega praeguse okupatsioonivõimu käsilastest, osalt isegi võõra riigi kodanikest koosnevat nn. "Eesti Omavalitsust". Eesti rahva vankumatu tahe on, et sõltumatu demokraatliku Eesti Vabariigi seaduslikud organid tegevusse astuksid," deklareeris Rahvuskomitee 1944. aasta augustis.
"Idast on sisse tungimas vaenlane, kes 1940/41.a. teostatud massiliste mõrvade ja küüditamistega selgesti näitas oma tahet Eesti riiki ja rahvast hävitada," tunnistati siis. "Samal ajal praegused okupatsioonivõimud takistavad maa endakaitse tõhusat organiseerimist. Tõsine olukord nõuab rahva kõikide jõudude koondamist ja rakendamist oma õiguste teostamisele ja kaitsmisele."
"Eesti Vabariigil tuleb arendada sõbralikku poliitilist ja majanduslikku koostööd kõigi riikidega ja taotleda koos teiste iseseisvate rahvastega julgeolekusüsteemi loomist, mis kindlustaks rahu nii suurtele kui väikestele riikidele," selgitati seisukohti. "Aastatuhandete kestel on meie esivanemad võidelnud oma maa vabaduse eest. Rängemadki saatuselöögid pole suutnud kõigutada Eesti rahva meelekindlust ja usku ega murda tema elujõudu. Samasuguse murdmatu visadusega võitleme ka praegu."
"Meie ülesanne on võidelda ja vastu pidada kuni vaherahuni," lisati 24. augustil väljastatud korralduses. "Seda päeva pole küll võimalik ette määrata, kuid oleks õnnetuseks, kui rahu saabuks mõni päev pärast meie maa vallutamist ning kui meil siiski olnuks võimalus seda lühikest aega vastu panna."
Sellised olid Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandjate seisukohad. Häda on ainult selles, et võim riigis ei olnud siis de facto nende käes, seda võitlust tuli pidada võõras vormis ja ka omaenda rahvuskaaslaste vastu, sest 1939. aastal oli selle sama poliitilise eliidi poolt langetatud otsus hoiduda vastupanu osutamisest. See otsus omakorda tulenes 1934. aastal korraldatud riigipöördest, millega likvideeriti vabadussõjalaste liikumine.
Kui seda riigipööret poleks toimunud, siis oleks kahtlemata langetatud teistsugune valik juba 1939. aastal. Täna on mõttetu spekuleerida, kas see oleks Teise maailmasõja tulemuse osas Eesti jaoks kokkuvõttes midagi oluliselt muutnud või mitte, aga täiesti kindel võib olla vähemalt selles, et arusaam tollest perioodist meie ajaloos oleks palju ühtsem, selgem, võõrad vormid ei kütaks enam kirgi ja Punaarmee vastu võidelnute tunnistamine Eesti vabadusvõitlejateks ei valmistaks poliitikutele täna mingeid raskusi.
1934. aasta riigipööre mõjutas Eesti saatust vähemalt sama palju kui Molotovi-Ribbentropi pakt. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress andis 1989. aastal viimasele lõpuks oma poliitilise ja õigusliku hinnangu. Eesti Vabariigi Riigikogu peaks tegema sama esimese puhul, et hoida ära sarnaste asjade kordumine tulevikus, et valimisi kartval poliitilisel eliidil ei tuleks enam kunagi mõtet asuda "kaitsma demokraatiat demokraatia eest" ehk oma isiklikke positsioone autoritaarse võimu abil.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php
0 comments:
Post a Comment