INFOPARTISAN: KÜSIMUS ON ERR-IS, MITTE PROUA TAMPERES

Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi direktor, professor Kaja Tampere, paistab olevat ärritunud postitusest, milles mainisin tema nime. Nähtavasti vajab see teema siin veel veidi lahkamist. Ta kirjutab oma ajaveebis:

"Mõni kohe ei saa rahu... Tuleb välja, et Seltsimees Andres Laiapea, kes minu peale kaebuse esitas ERR-i eetikanõunikule, on muideks ka blogija. Väga põhimõtteline, nagu kõik pealekaebajad (te ju kõik ikka mäletate nõukogude ajast, kuidas erinevate seisukohtade omajate peale kaevati, kuidas neid hukka mõisteti ja hurjutati?). Stiilne mees, mu meelest :)Seltsimees Laiapeal on blogi, mida tasub kindlasti lugeda. Tema seisukohad selles mind materdavas blogipostituses on huvitavad. Sellest kirjatükist teen analüüsi ja järelduse, et kõige erapooletumad inimesed Eesti vabariigis on Seltsimees Laiapea loogikat järgides töötud, sest kui sa pole kunagi kellegiga tööalaselt seotud, siis pole sul ka muret, et sa kedagi tead ja võib olla erapoolikult kohtled, kommenteerid või arvustad. Vat see on küll väga innovatiivne demokraatiat ja eesti riiki arendav seisukoht - kõik töötud arvamusliidriteks, sest vaid nemad suudavad olla vabad ja sõltumatud, kuna nad pole seotud ühegi tööandjaga .... Teen selle ettepaneku ka ERR-ile järgmine kord, kui nad tahvad mu käest miskit küsida."

1. Mina ei ole teile, proua Tampere, mingi seltsimees. 2. ERR-i eetikanõunikule sai esitatud mitte kaebus proua Tampere kohta, vaid küsimused, mis puudutasid tema esitlemist justkui sõltumatu eksperdina, kes on antud konfliktis erapooletu vaatleja. 3. Nõustun loomulikult sellega, et käesolevat ajaveebi tasub kindlasti lugeda. 4. Viidatud postitus on pühendatud mitte proua Tampere materdamisele, vaid ERR-i käitumisele. 5. Tema järeldused sellest on demagoogilised.

"Seltsimees Laiapeale aga teadmiseks, et ma olen lisaks (lisaks prokuratuurile) teinud kaastööd veel siseministeeriumile - ja heureka-heureka - sel ajal oli siseminister keskerakondlane Laanet, kes muideks on ainus poliitik, kellele ma olen ka PR alast nõu oma elus üldse andnud, seetõttu olen erapoolik ka keskerakonna suhtes, sest Kalle Laanetiga suhtlen praegugi veel ja kui ta abi palub, siis ikka aitan. Lisaks, olen töötanud koos sotsiaalministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, politseiameti, haigekassa, .... issand ma ei mäletagi enam kelle kõigiga veel :) Seetõttu, lähtudes Seltsimees Laiapea loogikast, ma ei tohiks nagu üldse enam Eesti riigi kohta arvata midagi - ei kodanikuna, ja hoidku jumal, et analüütikuna (mida professorid vahest on) Aga kuhu jääb siis minu demokraatlik õigus, minu õigus sõnavabadusele?"

Toodud selgitus paraku üksnes süvendab muljet proua Tampere erapoolikusest antud juhtumi kommenteerimisel, sest kellegi jaoks ei ole ju saladus, et härra Laanet kuulub Keskerakonnas nende hulka, kelle suhted selle praeguste juhtide, sealhulgas erakonna peasekretäri Priit Toobaliga ei ole pehmelt öeldes parimate killast.

"Ja veel... mina rumala ja lihtsa inimesena, olen nüüd tõsiselt mures, et kuhu suunda mu arvamus siis kallutatud on, kui ma erinevaid parteisid, poliitikuid ja riigisüsteeme olen aidanud, ja samas ka kritiseerinud. Issakene, ma olen täitsa segaduses. Seltsimees Laiapea, palun aita - kas ma olen siis koalitsiooni poole kaldu, või opositsiooni poole kaldu? Või äkki olen hoopis Ameerika poole kaldu - ma olen seal ka käind ja koos Riigidepartemanguga asju teind - selle kohta ma siis ka ei tohi midagi öelda? Või olen ma hoopis Venemaa poole kaldu - sealgi olen valitsuse tasemel osalenud projektides, ja Medvedevi PR meeskonnaga koostööd teinud... Ja siis olen ma võib olla hoopiski Talibani poole kaldu, sest olen kriitilistel aegadel ka moslemitega semminud ja neile nõu andnud - Lääne Saharas ja Marokos just Araabia kevade ajal üht ja teist riiklikku korda saatnud, riigisüsteeme nõustanud... Ja rääkimata muidugi Soomest, kus ma isegi Soome politseile olen teeneid osutanud, rääkimata mõnedest süütumatest valitsusasutustest. Taevas arm, see olukord kisub väga koomiliseks kui asjale läheneda Seltsimees Laiapea loogikaga... Olen tõeliselt mures, et kuhu suunda ma siis olen kallutatud, kelle suhtes ma erapoolik olen ja kelle suhtes erapooletu? Ma pole sellises identiteedi kriisis varem olnud."

Selline irooniline hüsteeritsemine ei muuda kuidagi tõsiasja, et proua Tampere on: a) olnud töösuhtes prokuratuuriga, mis on tema poolt kommenteeritud konflikti osapool; b) tunnistas just ka veel praegugi jätkuvaid suhteid Keskerakonna tänase juhtkonna ühe suurima siseoponendidega ("...kui ta abi palub, siis ikka aitan."), kellel on sellest konfliktist erakonnasiseselt ilmselt kõige rohkem võita. Need asjaolud seavad tõsise kahtluse alla tema võime jääda antud juhtumi kommenteerimisel erapooletuks (kas ta seda endale ise tunnistab või mitte, see ei oma seejuures tähtsust).

"Aga võib olla on parem end Sm Laiapeast ja teistest temataolistest mitte häirida lasta, sest igasugu "peasid" on ju maailmas (enamus on, ma loodan, tarkpead) - ja meil pidada demokraatlik riik olema, nii et igaüks võib arvata, mida tahab... Ma siiani usun kodanikuna ja riigialamana ja professorina (see usk tugineb siiski süsteemide analüüsile), et meil on demokraatlik riik - seda võrreldes kõige sellega mida ma maailmas ja ka Eestis oma silmaga näinud olen ja omal nahal kogenud olen..."

Mind ei huvita, millised järeldused teeb kogu sellest asjast enda jaoks proua Tampere, aga avalik-õiguslik ringhääling võiks sarnaseid seoseid edaspidi siiski mainida, et mitte kaotada publiku silmis oma usaldusväärsust.

"Lugeja peab identifitseerimisest alati aru saama, millised on allika suhted sündmusega," ütleb Tiit Hennoste "Uudise käsiraamat". "Tavaline demagoogiavõte on katse tõsta allika autoriteeti sellega, et tema seotust sündmusega varjatakse. Selle asemel kasutatakse tiitleid, mis näitavad tema kõrget positsiooni vms."

Jättes mainimata, et prof. Tampere on olnud töösuhtes enda poolt kommenteeritud konflikti ühe osapoolega (ning lisaks tunnistas ta nüüd ise, et nõustab jätkuvalt inimest, kellel on sellest konfliktist erakonnasiseselt ilmselt kõige rohkem võita), kasutas ERR seda tavalist demagoogiavõtet. Selline lähenemine ei sobi kokku rolliga, mida avalik-õiguslik ringhääling demokraatlikus riigis täitma peaks.