INFOPARTISAN: RAHVUSLIK MAJANDUS

Mitte riiklik sotsialism vaid individuaalne
vabadus rahvustarvete kontrolli all.

Teatavasti rahvusliku liikumise peamisi eesmärke on rahvuse kui terviku kultuuriline tõstmine ja rahvuse võimu suurendus. Nende eesmärkide teostamiseks on aga vaja majanduslikke vahendeid. Seega moodustab rahvuse majandus ta kultuurilise iseolemise ja poliitilise võimu arengu paratamatu aluse. Rahvusliku majanduspoliitika ülesanne on selle aluse kõvendamine ja igakülgne arendamine. Edukas rahvuse majanduspoliitika on aga, nagu iga muugi poliitika, teostatav ainult teatud eeldusil. Järgnevas kirjutises püüame selgitada, millised on rahvusliku majanduspoliitika eeldused ja lähted.

Rahvuslik majandus on võrdselt kaugel nii liberaalsest kui ka sotsialistlikust majandusesüsteemist. Liberaalne majandus ei näe muud, kui üht huvi – indiviidi huvi; sotsialistlik majandus ei näe samuti muud, kui üht huvi – üldsuse huvi. Järelikult liberaalse majanduse juures ei saa kõnelda indiviidi vastutusest üldsuse ees, sest indiviid on kõik, samuti kui sotsialistliku majanduse juures ei saa kõnelda vastutusest, sest siin indiviid on null.

Nii vähemalt on mõlemate õpetuste loogika järgi, kuigi neid õpetusi alatihti tuli salata autorite eneste poolt teoreetiliste järeleandmiste teel või n.n. "tegeliku elu kõrvalekaldumistega" teooriast.

Idee, et majandusliku elu tõukejõuks on huvi, on kindlakujuliselt väljendatud Adam Smith'i poolt. Smith väidab, et isiku huvi isegi ilma viimase tahtmata ja teadmiseta viib loomulikult ka ühiskonna heaolule ja õitsele.

Liberaalne majandus omandaski printsiibi, et majanduselu organiseerub iseenesest, spontaanselt individuaalse huvi kaudu. Samal ajal saab majanduslik liberalism omaks individuaalse huvi ja avaliku huvi samasuse põhimõtte. Ainult siis, kui indiviididele jäetakse täielik vabadus igal ühel oma huvi taotella, teostub ka ühiskonna huvi.

Smith'i järeltulijad hakkasid avaldama nende kahe huvi samasuse printsiibile vastupidiseid seisukohti. Mill näit. möönab mitmeid juhtumeid, kus indiviidid ise ei tunne oma kasu, või tundes seda ei saa seda aga teostada. Mill väidab isegi, et eraisiku huvi võib sageli vastolus seista üldsuse huvidega. Üsna kaugele läheb juba Chevalier, kui ta lausub, et "valitsus on rahvusliku ühisuse asjaajaja"; valitsus pidavat iga kord vahele astuma, kui küsimusse tuleb üldine huvi. Chevalier protesteerib nende vastu, kes tahavad valitsuse ülesandeid majanduse elus alandada öövalvuri või linnavahi (sergent de ville) ametini.

Möödaminnes tuleb märkida, et need autorid kõnelevad enam-vähem segaselt "üldisest", "sotsiaalsest", "üldsuse" või "ühiskonna" huvist, ühesõnaga tarvitavad oskussõnu ja mõisteid kombel, mil pole mingit sotsioloogilist ega ajaloolist täpsust. Ent sel viisil klassikalise kooli autorid on langenud metodoloogilisse vasturääkivusse ja ummikusse, kust pole väljapääsu.

Lähtudes nominalistlikust põhimõttest, et rahvus või sotsiaalne rühm on neid koostavate indiviidide summa, on ilmne, et ka rahvuse või ühiskondliku koondise huvi pole muud kui neid koostavate indiviidide huvide summa. Ent kuidas saab kõnelda siis üldisest huvist kui sellisest indiviidide huvide summade vastandist, mida võib võtta individuaalsete huvide kriteeriumiks, ja milline võib olla vasturääkivuses individuaalsete huvidega? Cournot deklareeris avameelselt, et see probleem on lahendamatu, sest enne oleks pidanud määritlema sotsiaalse kasu maksimumi ja seda järelikult väljaspool individuaalseid huve, millised aga, vastuoksa on liberalismi lähtekohaks.

Liberaalse kooli metodoloogilise seisundi raskustest uskus üle saavat sotsialistlik kool. See, lähtudes vastupidisest põhimõttest – ühiskonna orgaanilisest kontseptsioonist –, tahtis püstitada õpetuse, mille järgi tegelik elu oleks kooskõlas teoreetiliste põhimõtetega. Teatavasti orgaanilise mõttevoolu põhialused püstitas sotsioloogias Spencer umbes 1860 aastate ümber, kuid sisuliselt ühiskonna orgaaniline kontseptsioon consensuse teooriaga (orgaaniline solidariteet osade vahel) ilmus juba August Comte'iga aastast 1838. Siis juba sotsialist Rodbertuse teooria põhineb vaatele, et ühiskond on tööjaotusele toetuv organism. See ühiskonna orgaaniline mõistmine on kõikide sotsialistlikkude teooriate põhieelduseks ja kollektivismi teoreetiliseks põhjenduseks; sest vaadeldes indiviidi kui sotsiaalse organismi rakukest, olles indiviidi igati absorbeeritud ühiskonnas, peab tema huvi olema solidaarne üldsuse huviga, mis aga saab teostuda ainult siis, kui see samastamine (identifitseerimine) on täiuslik ning järelikult säärase korra juures, kus eraomandus ja lepinguvabadus on kõrvaldatud (Rodbertus) või ühiskonnas, kus pole klasse (Marx).

Kuid sotsialistlik õpetus omakorda on ekslik, mis puutub ta sotsioloogilisse alusesse, ja ebaajalooline, mis puutub ta praktilistesse järelduste tegemistesse.

Ta on ekslik oma sotsioloogiliselt aluselt, sest, ehkki on tõsi, et sotsiaalne rühm on süntees, mida ei saa lahustada üksikuisse osadesse, s.t. teda koostavaisse indiviididesse. Kuid pole mingit alust kõnelda ühiskonnast in abstracto, sellal kui peame kõnelema konkreetsetest ühiskondadest, s.t. neist etnilistest, ajaloolistest ja spirituaalsetest rühmadest, mis teatud maa-alal juriidiliselt organiseeritud – riikidest. Sotsialistlik õpetus on ebaajalooline oma praktiliste järelduste tegemistes, sest ta ei arvesta õieti ajaloolise protsessi tulemustega. Ajaloolises protsessis tööjaotus (–, ühiskondliku organisatsiooni alus) tähendab paratamatult hierarhiat ja järelikult õiguslikku-poliitilist kihitumist.

Nõnda siis, tahe kõrvaldada omandatud õigused (omandus), või hierarhiat võrdub tahtele kõrvaldada tööjaotus ja järelikult siis seega printsiip, mida sotsialistid ise loevad ühiskondliku organisatsiooni vundamendiks.

Ja tõepoolest nii mitu korda kui see õpetus on maa peale laskunud, et teostuda, on tal tulemuseks olnud kahetsemisväärsed ebaõnnestumised: alates kas või Louis Blanc'i "Ateliers Nationaux'" ja lõpetades Lenini suurestiilse ettevõttega. Enamlik revolutsioon pidi laskuma kauplemiseni välismaa "kapitalistlikkude kurnajatega", pidi väravad avama energilisele eraalgatusele (NEP) ja nüüd viieaastaku kordamineku püüdega eelistatakse agaramaid töölisi parema töötasu näol: eks ole see sihilik kihitamine ja inimeses peituva kasukire tunnustamine.

Natsionalistlik majandus peab võrdselt eemal seisma nii liberaalsest kui ka sotsialistlikust majandusest, esimesest, mis ei suuda määritella rahvuslikku huvi, ja teisest, mis eitab eraalgatust. Rahvuslik majandus ei lähtu mitte ühiskonna abstraktsest mõistest (milline ongi ühiskond in abstracto?) vaid ühiskonnast, mille kõrgeim ajalooline vorm on "rahvus" ja "riik"; samal ajal lähtume põhimõttest, et rahvus ja riik kui sünteesid on kõrgemad, kui neid koostav indiviidide summa, nii et need ühiskonna konkreetsed vormid võivad omada individuaalseid eesmärke ületavaid eesmärke ja individuaalseid huvisid ületavaid huvisid. Ja just seepärast võime kõnelda rahvuslikust huvist kui millegist, mis oluliselt erineb indiviidide huvide lihtsast üldistusest, või kogu kasust või kasu maksimumist – see, mis viis Benthami radikaalse individualismini ja liberalismi majanduslikule individualismile.

Mis puutub eraalgatusse, mida sotsialistlik kool tahab kõrvaldada, siis pole see üks ja sama mis vaba liberaalne algatus ja egoistlik kalkulatsioon. Vaba liberaalne algatus puhtal kujul on ohjeldamatu ja õiguslikult piiramatu algatus, milline sageli rahvuse huvidele kahjulik, kuid eraalgatus on algatuse vorm ja nimelt vorm, mis tulukam kui riiklik algatus, sest ta on harilikult erksam ja kiirem ning vähem kulukas, kui riiklik algatus või õigemini, suhe kulude ja preemia vahel on normaalselt soodsam kui riiklikul algatusel.

Meil Eestis on ühest küljest avalik algatus – riiklikud ja kogukondlikud ettevõtted – liiga laias ulatuses maad võtnud ja isegi neil aladel, kus eraalgatus paremini võiks teotseda, (kuid võib-olla on see seletatav eestlaste-eraisikute kapitali puudumisega), teisest küljest on riik eraalgatuse vahele seganud mitte alati rahvuse üldhuvides, vaid ühe või teise poliitilise rühmituse taga seisva kihi huvides.

Ja seepärast tuleb rahvusliku majanduse süsteemi aluseks võtta kaks põhimõtet: eraalgatus ja rahvuse huvid; vastupidiselt passiivsele liberalismi poliitikale tuleb eraalgatusele abiks olla, teda tugevndada, toetada, teda korrigeerida, täiendada või erandlikult riikliku algatusega asendada, kui eraalgatus on puudulik või pole võimeline rahuldama rahva huvisid või kui on küsimuses riigipoliitilised huvid. Lühidalt öeldes, rahvuslik majandussüsteem pole ei riigisotsialism ega mingi muu sotsialism, sest ta austab eraomandust; ta tunnustab eraalgatust ega katseta sotsialiseerimisega; teisest küljest rahvuslik majanduspoliitika pole ka liberaalne poliitika, mis ükskõikne on kihtide huvide koaleerumiste ees, mis võivad, kui neid ei taltsutada, rahvuse enese heaolu ja elu kaalule panna. Rahvuse huvidest, kuna see seisab kõrgemal erahuvidest, selgub iseenesest, et ettevõtte organiseerija peab olema vastutav riigi ees.

Liberaalses majanduses ei saa olla juttu vastutusest, sest ei saa olla juttu kohustustest. Kui rahvus on teda koostavate indiviidide summa, kui rahvuse huvi on individuaalsete huvide summa, kuidas saab olla indiviid mõnel viisil vastutav teiste indiviidide ees, kellest igaüht juhib ainult tema huvi?

Ega saa kõnelda vastutusest sotsialistlikus majanduses, sest säärase korra juures on niikuinii kaotatud indiviidi autonoomsuse määritlemine.

Vastutusest saab kõnelda natsionalistlikus majandussüsteemis, kus ühelt poolt indiviidile jäetakse ta autonoomia määritlemine, kuid teiselt poolt on olemas juhtiv kriteerium, võrdlemistermin, mõõtmise printsiip – rahvuse huvi: rahvuse vägevuse arendamine ja üksikute heaolu.

Rahvuslikus majandussüsteemis võib alust leida ka organiseeritud tootmistegurite õiguste ja kohustuste vastastikuse põhimõttele.

Eraalgatuse baasil ja rahvuse huvide suunas organiseeritud tootjad tegurid peavad omavahel koostöötama ja sellest koostööst oleneb nende õiguste ja kohustuste vastastikkus. Seega siht, mille poole on suunatud koostöö, on aluseks sellele vastastikkusele ja nagu teame on see siht rahvuse huvi.

Liberalismi ees eksisteerivad ainult faktilist laadi seisundid: kui ühel produtseerijate rühmal läheb korda saavutada monopolisti seisund ja ta kasutab seda seisundit teiste produtseerijate mahasurumiseks, või tarvitajatele monopoli hinna pealepanekuks, on meil tegu puhtfaktilise seisundiga, mis õigustuse leiab ainult oma menus. Tõepoolest liberaalne seisund on eriti soodus säärase monopoli iseloomuga, faktilistele seisunditele. Ta on süsteem, mida ei saa iseloomustada mitte õiguste ja kohustuste vastastikkusega, vaid on õieti ühe jõu ja jõudude rühma mahasurumine teiste poolt.

Süsteemis, kus riik ja õigus ignoreerivad majandust, ja kus järelikult indiviidid võivad organiseeruda oma erakasude huvides, sammume möödapääsmatult vastu kõikide võitlusele kõikide vastu ja veel enamgi, – eraviisilisele enesekaitse režiimile, nagu oli lugu enneriiklikus ajajärgus üldse õiguste kaitsega, kus õigusmõistmise organid puudusid.

Tõelikus rahvuslikus riigikorras sellevastu aga, kus riik vahele astub õigusliku korraga ka majanduselu kujunemises, on võimalik erakaitse režiimi asemele astuda lepingu režiimiga, ja seega koormiste ja tasude jaotamisel õiguste ja kohustuste vastastikusel alusel silmas pidada rahvuse huve.

Liberaalne süsteem on soodsaks kliimaks nii ettevõtjate kui ka tööliste koalitsioonidele: teda iseloomustab sellest vaatekohast tõsiasi, et pakkumine (produktsioon) kaldub enam ja enam valdama nõudmist (töö nõudmist või kaupade nõudmist). Ettevõtjate koalitsioonid mitmesuguses vormis nagu trustid, kartellid jne. omavad just seda eesmärki. Siin tekib majandusliku tasakaalu probleem – selle üheks näiteks on n.n. sotsiaalne küsimus – mis on bruto-sissetuleku (Brutto-vertrag) jaotamis probleem tootmistsüklist mitmesuguste osavõtjate vahel, ja mida liberalism ei jaksa lahendada muidu kui korratuse läbi. On ju teada, kuidas see liberalism lahendab saaduse jaotamise probleemi ettevõtjate ja tööliste vahel: XIX sajand on täis vihast võitlust nende kahe vale, võitlust mida peeti streigiga, lock-out'iga, boikoteerimisega jne., ja mille tulemised on järgmised: töötasu tõstmine, järelikult ettevõtjate vajadus vähendada kulusid, et mitte kasul väheneda lasta; see saavutati üldkulude vähendamise ja järelikult ettevõtete laiendamisega; siit tarvidus laiemate finantseerimiste järgi ja müügikohtade tohutu laiendamine. Ja, et kõik toimub korratult, ilma selgete ja ühtlaste eesmärkideta ja järelikult ka ilma vahendite õige proportsioonita – igaüks talitab oma kasukalkulatsiooniga või oma egoismi järgi –, siis on vältimatud kriisid; nõnda kogu XIX sajandi ajalugu on nende kahe sotsiaalse pahe, klassi võitluse ja majandusliku kriisi alatine järjestus.

Kuid nagu öeldud, on see probleem üks osa majandusliku tasakaalu probleemist – sama tootmistsüklist osavõtjate (ettevõtjate ja tööliste) õiglase tasumise probleemist, mis ühe sõnaga on hindade ja järelikult kasude ning töötasu tasakaalu kujundamise probleem. Seda probleemi saab orgaaniliselt lahendada ainult säärase poliitilise korra juures, kus tootmistegurite – kapitali ja töö-kutseesindused pole jäetud lammutavasse võitlusse teineteisega oma erihuvide eest, vaid kus nad on rakendatud koostööle rahvuse üldhuvis. Siit järgneb, et igasuguse rahvuse sotsiaalse ja majandusliku heaolu eeltingimuseks on praeguset kutseesinduste ümberkorraldamine hoopis uutele alustele.

Sellest teine kord.

Võitlus nr. 1 (8), 11. jaanuar 1932