INFOPARTISAN: VÄHEMUSRAHVUSED PRAEGUSES PÕHISEADUSES.

Raske eksitus rahvusliku üheõigusluse põhimõtte vastu.

Meie põhiseaduse §§ 20–23 on pühendatud vähemusrahvuste küsimusele.

Põhiseaduse koostamise ajal segasid selget pilku selleaegsed aurud, mis ei olnud tekitatud mitte üldprintsiipide kindlakujulisest kristalisatsioonist, vaid nendest juhuslikkudest tunnetest ja meeleoludest, mis liikusid selajal nii kõrgesti aupaistesse tõusnud mõistete: demokraatia, vähemusrahvuste enesemääramine j.n.e. tähe all.

Seda enesemääramist ja oma keele kasutamisvõimalust, mida meie olime taotlenud kaua aega asjatult, lõpuks eesmärgile saades suures võidu ja sihisaavutise vaimustuses tõttasime pakkuma igaleühele, et nüüd ka teistel vähemusrahvustel oleks üks hea päev.

Nüüd kaine peaga asja tagasi vaadates ja arvestades, et Põhiseadus on määratud mitte juhuslikkude olukordade kinnistamiseks või meeleolude kajastuseks – märkame ebaühtlust ja eneselevasturääkivust, mille tõttu see põhiseadus ei saa oma olemuselt jääda kestvalt aluseks meie riigi struktuurile, ja ka eriti vähemusrahvuste küsimuse orienteerumisjuhtnööriks.

Nii Põhiseaduse § 23, mis annab erilise eesõiguse saksa, vene ja rootsi rahvusest kodanikkudele ja nende keelele, on vastolus põhiseaduse § 6-ga, mis ütleb et kõik eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised, ja et ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis rahvusest olenevad.

Nimelt Vabariigi Põhiseaduse § 23 ütleb: "Saksa, Vene ja Rootsi rahvusest kodanikkudel on õigus pöörduda riiklikkudesse keskasutustesse kirjalikult oma keeli..."

Nüüd on aga lugu nii, et mingisugune looduseseadus ega meie põhiseadus ei saa keelata, et meie riigis peale saksa, vene ja rootsi rahvuste ei tohiks asuda ka teisi vähemusrahvaid, Eesti Vabariigi kodanikke. Nagu neid asubki.

Mispärast eelistame meie sakslasi, venelasi ja rootslasi soomlastele, lätlastele või juutidele?

Ega ometi sellepärast, et esimesed on kunagi meie maal mänginud valitseva kihi osa ja teised mitte? Ajaloolise õigluse seisukohast peaksime siis asja otse vastupidiselt mõõtma.

Küll annab selgitust asja kohta natuke § 22 kus öeldakse: "Neis kohtades, kus elanikkude enamus ei ole Eesti, vaid kohalikul vähemusrahvusel, võib kohalikkude omavalitsusasutuste asjaajamise keeleks olla selle vähemusrahvuse keel."

Kuid ka seegi seisukoht, et kui vastaval vähemusrahvusel on kusagil kohalik enamus, et ta siis mõttekohaselt ka teistes riiklikkudes asutustes võiks tarvitada oma keelt, ka see ei pea mitte paika, sest näit. saksa keele eelistamine riiklikes asutustes soome keelele poleks lubatav, kuna sakslased ei ela meil kusagil nii tihedasti, et nad moodustaksid kohalikku omavalitsuslikku enamusrahvandit. Selle vastu aga Ingeri elanikud, kes ingeri- resp. soome keelele lähedalolevat murrakut kõnelevad, võivad kohapealseks enamusrahvuseks kujuneda.

Samuti, kui oleks Eesti-Läti piir vähegi õiglasemalt aetud, oleks tulnud meil lätikeelt kõnelejatega paratamatult arvestada rohkem kui nüüd. Kuid ka nüüd läti keel mõnes vallas on rohkem esitatud kui saksa keel kusagil kohapeal.

Meie oleme aga seega siis mitte kohapealsete olukordade järele, vaid üldiselt eelistanud mõnda vähemusrahvust teisele, ilma mingisuguse mõistliku aluseta.

Nüüd jääb emba-kumba, kas kõigile maailma keeltele ja rahvastele põhimõttelik nõusolek anda, et igaüks oma emakeeles võib riiklikkude asutuste pöörata või – peame selle õiguse kõigilt ära võtma.

Rahvuslasena peab iga teist rahvust austama.

Ei ole ka nende ridade kirjutaja šovinist.

Kuid kindel on, et seda võimalust, et iga Eesti kodanik oma emakeeles võiks pöörata vabariigis riiklikkude asutiste poole, ei ole võimalik teostada.

Meie peaksime, kui meie ei arvestakski kõiki neid keeli, mida kõnelejad rahvad võiksid meie kodakondsusse saada, nagu kreeklased, hiinlased, araablased, hindud, kellede kirjamärgid ja keel on säärased, mida ainult mõningad eestikeelt kõnelejad oskavad tõlkida, ja missuguseid keeleoskajaid Eesti Vabariik ju ometi ei saa küllaldasel arvul omale ametisse võtta, peaksime juba isegi arvestades sarnase vähemusrahvusega nagu juudid, kelledest õige valdav osa peab oma rahvuskeeleks heebreakeelt, ja kes juba meie kodanikud ongi, need ometi kõrvaldama sellest soodustatud seisukorrast, et nad oma keeles saaksid asutistes asju ajada.

Lihtsalt sellepärast, et juudikeel ja kirjamärgid on liiga rasked selleks, et neid ära õppida.

Kui nüüd aga Põhiseaduses kõiki Eesti Vabariigi kodanikke peame ühetaolisteks, siis muidugi ka ei ole juut halvem kui saks, ja mida meie ei või juudile lubada, ei või ka me saksale anda.

Võib ju aeg tulla, et kunagi juudikeelt kõnelejaid, heebreakeelt oskajaid, on Eesti Vabariigis rohkem kui saksu ja kadakasaksu. Kas siis peaksime nende vähemusrahvuse pärast võtma oma põhiseaduse revideerimisele?

Ja ma ei imestaks põrmugi kui juudid juba nüüd hakkaksid enesele nõudma sama õigusi mis sakslased! Kui nad seda teinud ei ole, siis sellepärast, et neil sakslastest on vähem häbematust.

Põhiseadus aga peab kõrgemal seisma kui juhuslikud vähemusrahvuste vahekorrad, mida on ju võimalik reguleerida teiste seaduste ja määrustega.

Ühtegi vähemusrahvust ei tohi meie põhiseaduses eelistada teistele. Eesti praegune põhiseadus eelistab mõnda teiste kahjuks.

See on ebaorgaaniline osa põhiseaduses ja tuleb sealt kõrvaldada.

Võitlus nr. 2 (9), 29. jaanuar 1932