Neljakümne päeva pärast toimuvad Venemaal presidendivalimised. Tänaseks on ametlikult registreeritud nelja parlamendierakonna kandidaadid, kellelt kahe miljoni toetusallkirja esitamist ei nõuta. Veel kolm kandidaati on hetkel ootel, keskvalimiskomisjon tegeleb nende toetuseks esitatud allkirjade kontrollimisega. Vähemalt kaks neist jäävad esialgsetel andmetel registreerimata. Irkutski oblasti kuberneri Dmitri Mezentsevi ja vasakliberaalse erakonna Jabloko asutaja Grigori Javlinski toetuseks esitatud allkirjade kontrollimisel tuvastati väidetavalt liiga palju nõuetele mittevastavaid. Mezentsevi puhul jäi ka allkirjade arv tegelikult alla kahe miljoni.
Javlinski on juba jõudnud kuulutada, et otsus jätta tema kandidatuur registreerimata, kuigi seda ei ole veel ametlikult teatatud, on poliitiliselt motiveeritud. See küll võib, aga ei pruugi olla nii, sest esitatavate allkirjade hankimisel kasutatakse praktikas ka selliste firmade abi, mis ongi spetsialiseerunud taolistele aktsioonidele, tegeledes sisuliselt allkirjapakkide müümisega. Täna ei paista olevat vähemalt mingit põhjust miks võimud peaksid Javlinskit, keda toetab küsitluste kohaselt vaid 1-2% valijatest, nii paaniliselt kartma, et hakkavad rakendama tema vastu ebaausaid võtteid. Lihtsalt kehtestatud reeglid on sellised, mis muudavadki väiksematele tegijatele või uutele tulijatele väga raskeks konkureerimise parlamendis esindatud erakondadega. Venemaa ei erine täna selles osas Eestist.
Kolmas keskvalimiskomisjoni otsust ootav kandidaat on Mihhail Prohhorov, kelle puhul nõuetele mittevastavate toetusallkirjade osakaal jääb mitteametlikel andmetel lubatud piiridesse. Päris kindel tema kandidatuuri registreerimises muidugi veel olla ei saa, eriti kui arvestada talle Riigiduuma valimiste eel osaks saanud saatust, aga lootust on. Ja nagu siis, nii ka nüüd jagan seda nägemust ning soovitan Venemaa Föderatsiooni kodanikel toetada seda suunda, mida üritab esindada valimistel Prohhorov.
Tema valimisprogrammist tuleb siin pikemalt juttu kunagi edaspidi. Praegu toon siin veel ära viited parlamendierakondade esitatud kandidaatide kampaanialehtedele: Ühtne Venemaa on seadnud oma kandidaadina loomulikult üles Vladimir Putini, praeguse peaministri; Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik Partei on koondunud oma juhi Gennadi Zjuganovi, sotsiaaldemokraatlik Õiglane Venemaa oma juhi Sergei Mironovi ja Venemaa Liberaalne-Demokraatlik Erakond oma juhi Vladimir Žirinovski taha. Pilt on üldjoontes jätkuvalt selline, mida peaks aitama mõista pilk Eestile.
Vahe on muidugi selles, et Venemaal valitakse president otse rahva poolt.
Javlinski on juba jõudnud kuulutada, et otsus jätta tema kandidatuur registreerimata, kuigi seda ei ole veel ametlikult teatatud, on poliitiliselt motiveeritud. See küll võib, aga ei pruugi olla nii, sest esitatavate allkirjade hankimisel kasutatakse praktikas ka selliste firmade abi, mis ongi spetsialiseerunud taolistele aktsioonidele, tegeledes sisuliselt allkirjapakkide müümisega. Täna ei paista olevat vähemalt mingit põhjust miks võimud peaksid Javlinskit, keda toetab küsitluste kohaselt vaid 1-2% valijatest, nii paaniliselt kartma, et hakkavad rakendama tema vastu ebaausaid võtteid. Lihtsalt kehtestatud reeglid on sellised, mis muudavadki väiksematele tegijatele või uutele tulijatele väga raskeks konkureerimise parlamendis esindatud erakondadega. Venemaa ei erine täna selles osas Eestist.
Kolmas keskvalimiskomisjoni otsust ootav kandidaat on Mihhail Prohhorov, kelle puhul nõuetele mittevastavate toetusallkirjade osakaal jääb mitteametlikel andmetel lubatud piiridesse. Päris kindel tema kandidatuuri registreerimises muidugi veel olla ei saa, eriti kui arvestada talle Riigiduuma valimiste eel osaks saanud saatust, aga lootust on. Ja nagu siis, nii ka nüüd jagan seda nägemust ning soovitan Venemaa Föderatsiooni kodanikel toetada seda suunda, mida üritab esindada valimistel Prohhorov.
Tema valimisprogrammist tuleb siin pikemalt juttu kunagi edaspidi. Praegu toon siin veel ära viited parlamendierakondade esitatud kandidaatide kampaanialehtedele: Ühtne Venemaa on seadnud oma kandidaadina loomulikult üles Vladimir Putini, praeguse peaministri; Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik Partei on koondunud oma juhi Gennadi Zjuganovi, sotsiaaldemokraatlik Õiglane Venemaa oma juhi Sergei Mironovi ja Venemaa Liberaalne-Demokraatlik Erakond oma juhi Vladimir Žirinovski taha. Pilt on üldjoontes jätkuvalt selline, mida peaks aitama mõista pilk Eestile.
Vahe on muidugi selles, et Venemaal valitakse president otse rahva poolt.
0 comments:
Post a Comment