 |
|
| JUTLUS: Anno Domini 2012: hea on oodata Issanda päästet! |
| Autor: Veiko Vihuri | |
| laupäev, 31 detsember 2011 | |
See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur! Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. Nl 3:22 jj Aastavahetuse kohal seisab meeldetuletus: meie aeg on Issanda käes. Eelseisva 2012. aasta kohta on juba mõnda aega esitatud kurjakuulutavaid ennustusi. Küll kardetakse mitmesuguseid katastroofe ja vapustusi, küll räägitakse maiade kalendris väidetavalt ette kuulutatud maailma lõpust. Ebakindlast tulevikust kõnelevad ühtviisi nii majandus teadlased kui meedias nõiaks või selgelt nägijaks tituleeritud meelelahutajad. Kuidas peaksime kristlastena kõigesse sellesse suhtuma? Meid eristab teistest inimestest kindel usk Jumalasse, maa ja taeva, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse. Väikeses Katekismuses seletab Martin Luther usutunnistuse esimest artiklit nii: „Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, meeled ning mõistuse, ja peab neid alal.“ Edasi Luther rõhutab: „Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja halastusest, ilma et mina seda millegagi oleksin ära teeninud või vääriksin. Kõige selle eest on minu kohus Teda kiita ja tänada ning Teda teenida ja Tema sõna kuulata.“ Ka aeg on meile antud kingitus. Kristlastena tuleb meil tänulik olla iga hetke eest selles maailmas. Kirikupalves me palume, et Jumal hoiaks meid kurja surma eest, kui süda on alles patust pöördumata. Pühakiri tuletab meile meelde: „See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud.“ Aeg, mida tohime siin maa peal kasutada nii oma maiste kohuste ja ülesannete täitmiseks kui iseenda vaimulikuks ülesehitamiseks, on viimselt armuaeg. Kuid igal ajal on algus ja lõpp, sest lõputu on ainult igavik. Loomulikult pole kellelegi antud garantiid, et elus saab meile osaks ainult head. Ma ei räägi ainult probleemidest peres või töö juures või mingitest olmelistest raskustest, mida ikka ette tuleb. Paljude kristlaste jaoks erinevates maailma riikides tõid jõulud kurbust, leina ja surma. Näiteks Esimesel jõulupühal plahvatasid pommid mitmes Nigeeria kirikus, surma sai 40 kirikulist ja vigastada veel rohkem inimesi. Vastutuse kristlaste tapmise eest võttis enda peale üks islamistlik äärmusrühmitus. Iraagis aga jäid mitmetes kirikutes jõuluteenistused üldse pidamata, kuna kardeti moslemite rünnakuid. Mitmetes Lähis-Ida ja Aasia riikides plahvatavad kirikutes ja kristlaste kodude juures tihtipeale pommid. Meie jaoks on endastmõistetav, et me ei pea näiteks jõuluõhtul kartma pommiplahvatust ega riski kirikusse minnes oma eluga. Kui palju meil rahvast üldse kirikus käiks, kui poleks teada, kas sealt eluga koju tagasi pääseb? Meile on antud elada suhteliselt turvalisel ja rahulikul maal, erinevalt miljonitest kristlastest, kes kannatavad otsese tagakiusamise all ja kelle tunnistus Kristusest on sageli veretunnistus. Kas mõistame hinnata ja kasutada meile antud armuaega? „Issand on hea neile, kes Teda ootavad, hingele, kes teda otsib.“ Ka neid sõnu kuulsime ennist Pühakirjast. Tihtipeale pöörduvad inimesed Jumala poole siis, kui nad satuvad hätta. Või nagu öeldakse: viimases hädas. See on muidugi väga inimlik, et alles hädaolukord õpetab meid mõistma, kust me abi saame. Kuid Jumal soovib meid juhtida ja aidata ka muudes olukordades, meie igapäevaelus. Võib kindel olla, et inimesele, kes Teda otsib ja Tema armu ootab, saab osaks hoopis teistsugune elu – elu, mis on täidetud Jumala ligiolekuga, Tema pühitseva armu ja rahuga. Uus aasta algab kirikukalendri järgi Jeesuse nimepäevaga. Heebrea nimi Ješua tähendab tõlkes „Issand on pääste“. Maarja ja Joosep ei valinud seda nime juhuslikult, vaid tegid, nagu ingel oli Joosepile unenäos öelnud. Niisiis on ka nimi Jeesus ühtaegu Jumala antud märk ja tõotus – Jeesuse läbi Jumal päästab meid. Apostlite tegudes öeldakse: „Kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.“ Ainult Jeesus on tee, tõde ja elu. Mitte keegi ei saa minna Jumala juurde, kui vaid Tema kaudu. „Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.“ Nende sõnadega õpetab Pühakiri meid säilitama oma usuelus rahu ja kannatlikkust. Kui me usume Kristusesse ja elame päevast päeva Temas – jah, kui Kristus on meie elus kõige olulisemal kohal! –, ei või ükski asi meid lahutada Jumala armastusest. Kristus sündis siia maailma, et lõplikult ära võita patt, surm ja saatana võim. Selles seisneb meie lootus päästele, mis on viimselt igavene elu Jumala kirkuses. Sellest ei ole midagi ilusamat. Aastad ja ajastud – jah, need tulevad ja lähevad, aga meie Jumal püsib igavesti ning Tema tahe meid päästa ja enese juurde tõmmata ei muutu. Usus Kristusesse ja Kristuse kaudu oleme päästetud kõigest kurjast. Hoidku ja juhtigu Ta meid ka algaval aastal, et me käiksime mööda eluteed, mis viib meid sihile sinna, mida me juba usus näeme ja ootame. Pühakirja sõnadega: „Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“ Aamen. |
0 comments:
Post a Comment