VEIKO RÄMMEL: LÕPUAEGADEST (MÕTISKLUS)

Ilm 22:1-5

Nägemus uuest Jeruusalemmast

¹Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall.
See saab alguse Jumala ja Talle troonist.
²Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis
kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja,
ning puu lehed annavad tervist rahvastele.
³Ja midagi äraneetut ei ole enam. Jumala ja Talle
troon on seal ning ta sulased teenivad teda
⁴ning näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel.
⁵Ja ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja
lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab
neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast
igavesti.

Nagu kõike ülejäänut Piiblis tuleb ka seda kirjakohta mõista sümbolite keeles. Sajandite jooksul on Johannese Ilmutusraamatu tähenduse üle palju spekuleeritud. Ilmselt on see üks rohkem vaidlusi esilekutsunud raamat kaanonis.

Minule annavad need kirjakohad lootust. Klassikaliselt võiks nagu mõista, et jutt on Kristuse teisest tulemisest, mil taastatakse Paradiis maal. Ma siiski mõtlen, et pigem tuleks seda mõista vaimse uuestisünnina terve inimkonna jaoks. Me oleme inimestena jõudnud juba oma sõnakuulmatuses ja Jumalale vastuhakus niikaugele, et "areneda" ei ole enam suurt kuhugi. Ühel kenal päeval peab tulema sellele lõpp või järgneb paratamatult Armagedon ning lõplik inimsoo hukk. Eks ka Nostradamus hoiata sama eest!

Ehk siis on teine tulemine aeg, mil taastatakse õiglus ja Jumalik maailmakord, senise vaimse elu lõpp ja uue, hästi unustatud vana esilekerkimine.

Annaks Jumal mulle tervist ja jõudu seda näha, see on kõik mida oskan täna Issandalt paluda.